Kunstlikud mängud tehisreaalsusega

MARIA REINUP

Mängufilm „Loominguline kontroll“ („Creative Control“, USA 2015, 97 min), režissöör Benjamin Dickinson, stsenaristid Micah Bloomberg ja Benjamin Dickinson, operaator Adam Newport-Berra. Osades Benjamin Dickinson, Nora Zehetner, Reggie Watts, Dan Gill jt.

Režissöör Benjamin Dickinsoni mõte mängida ise „Loomingulise kontrolli“ peategelast Dave’i jätab kahtluse selle otsuse motiivide kohta.

Kaader filmist

2015. aasta märtsis käisin Texases Oculus VR virtuaalreaalsusefirma asutaja ja Oculus Rifti leiutaja Palmer Luckey konverentsil, kus toona 22aastane imelaps (700 miljoni dollariga üks Forbesi maailma mõjukamaid inimesi) vastas väga lihtsalt küsimusele, mis teda ennast erutab: Luckey ootavat pikisilmi, et keegi teda üle trumpaks ja looks midagi võimsamat kui Oculus. Pärast konverentsi arutame konverentsikeskuse ees tuttavatega virtuaalreaalsuse perspektiive ning unistame sellest, mida tulevikus lubatakse: kaovad ekraanid kui sellised ning infot kuvatakse vaid meie silme ees. Kohtumised sõpradega leiavad aset virtuaalkohvikus, kus on veel sadu inimesi ning ettekandjad on kõik „arvutid“. Virtuaalülikoolis saavad aga õppejõud loenguid pidada oma kodust üle maailma. Üsna kauaks jääme pidama VR-filmide kasvaval trendil ega jõua ära mõelda, mitu narratiivi peaks lavastaja filmi tooma, kui filmivaatamine oleks interaktiivne ning peanoogutuse või -raputusega saaks otsustada loo edasise arengu üle. Õhtusele seansile kõndides leiame, et teame lubamatult vähe sellest, mis peaks saama osaks meie kõigi igapäevaelust veel meie eluajal.

Kolm kohustuslikku sõna praegu võimalikust tehisreaalsusest. Virtuaalreaalsus on olemas juba 1960. aastate lõpust ja selle areng on otseselt seotud tehnoloogia arenguga. Kui virtuaalreaalsus on olemuselt arvuti loodud reaalsus ehk tehistõelisus, mille tarbimiseks on vaja riist- ja tarkvara, siis sellega paralleelselt on ka augmented reality ehk rikastatud reaalsus, mille puhul on koos virtuaalne ja reaalne keskkond ning tekib liitreaalsus, kus arvuti loodud virtuaalsed objektid kuvatakse otsepildis reaalse keskkonna „peale“. Just liitreaalsus võiks olla üsna pea meie kõigi taskus koos kättesaadavate seadmetega, virtuaalreaalsuse massitarbega on aga keerulisem lugu. Kui tehnoloogia arengu praeguse kiiruse juures ei ole see enam otseseks takistuseks, siis nõuab adaptsioon ehk sisuloome suuri investeeringuid, et selle tootmine ei oleks riskantne. Samas on aga just kvaliteetne sisu põhjuseks, et osta need (seni veel) kallid seadmed.

Liitreaalsuseks loodav sisuloome toob loo tagasi Texasesse, kus ajab parasjagu kukalt kratsima maailmas esilinastuv „Loominguline kontroll“. Benjamin Dickinsoni mängufilm räägib loo reklaamimaailma agentuurimehest Davidist, kes saab ülesandeks luua Augmenta virtuaalprillidele kampaania toomaks rikastatud reaalsuse võimalused tavakasutajani. Loomingulisele inimesele kohaselt pakub see välja, et keegi peast segane geenius võiks toote omaduste teemal „hullu panna“ ja siis vaadatakse, mis sellest välja tuleb. Linateose parimaks osaks jääb peale uhkeldava pildikeele ja hästi läbi mõeldud eriefektide just hull geenius Reggie Watts, kes mängib siin meie õnneks iseennast. Muusiku, näitleja ja koomikuna tuntud Reggie ampluaa on lai ja ta on alati hea. Watts tundub olevat filmis ainuke, kes on iseenda rollis jäänud enda vastu ausaks.

Peategelane David armub aga salamisi oma parima sõbra tüdrukusse Sophiesse ning asub Augmenta virtuaalreaalsuse prille proovides ehitama endale temast virtuaalset versiooni. Põneva projekti kallal töötades unustab mees ennast pisut kauaks oma meelisreaalsusse ja kaotab oma tüdruku Juliette’i kamasuutrat armastavale joogaõpetajale. Ei lähe kaua kuniks Davidi maailm koos laguneb. Paljulubava alguse järel ajab film aga tasapisi nihelema. Rikastatud reaalsuse kujutamine „Loomingulises kontrollis“ on lähedal sellele, kuidas see võiks ka päriselt olla ning kui David kirjutab klaviatuuril teksti, mida näeb ainult tema, olles samal ajal ümbritsetud infost, mida kuvatakse tema ümber, mõtlen paratamatult, et see on päris lahe ja tahaksin ka seda proovida. Naastes aga üksluise kontori ujuvate mustvalgete kaadrite juurde, mida rikastavad klassikud Vivaldi, Bach ja Händel, avamaks peategelase tööelu, poeb kontidesse tunne, et linateos ei püüagi rohkemat kui olla äge ja teha meile selgeks, millised on valge ja jõuka noore mehe eluraskused lähituleviku New Yorgis.

Igaühele, kes on kursis maailma probleemidega, võib selline püüd teatud aja järel mõjuda vaat et eemaletõukavalt. Veel enam: eriti ajas toona kukalt kratsima viis, kuidas portreeritakse naisi.

Mis jääb kõlama sellest filmist? Davidi tüdruksõbra Juliette’i tegelaskuju kaudu antakse vaatajale mõista, milliseid kaikaid viskab elu Davidi kodaratesse. Ükskord võib isegi käevangunaine vaese mehe ära tüüdata, sest otsustusvõimetud naised on iga mehe õudusunenägu. Davidi naisbossi kaudu õpime, et veel hullemad on mehest vanemad naised, kellele peab alluma ning kes ei ole ilmselt oma pehmeid külgi juba ammu kellelegi näidanud. Selliseid tegelasi võiks justkui tasakaalustada Davidi silmarõõm Sophie, ainult et kuna mees teda kätte ei saa ja tal on naisest kahju, loob David naisest virtuaalse koopia, kes teeb täpselt seda, mida mees soovib – kuulekalt ja naeratades. Kuvand mehele parimast naisest joonistub üheselt: naine, kes on selline nagu mees tahab ja olemas siis, kui teda vajatakse. Igasugune tehisreaalsuse võimalik kriitika (kas David oleks tüdruksõbraga suhted selgeks klaarinud, võimaluseta põgeneda virtuaalreaalsusse Sophie rüppe?) tundub siin punnitatud mõte, sest emotsionaalse seotuse asemel kogeme vaid külmaks jätvat Brooklyni irooniat. Ainus, mis päästab midagi selles võrdlemisi ebameeldivas tulevikumaailmas, on see, et David (keda mängib lavastaja-stsenarist Benjamin – kombo, on tavaliselt pigem muljetavaldav, kuid konkreetse filmi puhul jätab kahtluse selle otsuse motiivide kohta) on liiga tobe karakter panemaks meid uskuma, et läikivate kaadrite taga võib olla ka natuke siirust.