„Õlimäe õite“ võttepäevik

TOOMAS JÄRVET

4. märtsil sai Heilika Pikkov raamatu „Minu Jeruusalemm” eest aasta reisikirjaniku tiitli.

Jüri Etverk

Heilika Pikkovi „Minu Jeruusalemm“ ei ole ammu enam uus raamat, selle kohta on ilmunud mitmeid ülevaateid ja arvustusi. Teos võitis parima reisiraamatu tiitli ning esitati Tammsaare kirjanduspreemia kandidaadiks. See kirjandusteos on tõesti nii väärt reisiraamat kui proosateos, kuid mulle kui dokfilmitegijale oli seda põnev lugeda eelkõige kui võttepäevikut. Vaatlengi siinkohal seda raamatut inimese pilguga, kes on ise lõpetamas samas piirkonnas üles võetud filmilugu.

Võttepäeviku pidamine ei ole dokfilmitegijale kindlasti kerge. Pikad päevad, mil tihti on vaja üksi kõigega hakkama saada, võivad võtta igasuguse tuju ja jõu midagi jooksvalt kirja panna. See on siiski äärmiselt kasulik. Autori läbielamiste ja kogetu kõrval aitab see analüüsida ettetulevaid murekohti ning läbi kirjutada võimalikud muudatused planeeritud stsenaariumis. Arvestades, et tihti üksi tegutsevatele dokitegijatele, nagu oli Õlimäel suures osas ka Heilika, võib päevikupidamine olla ainuke võimalus, kuidas oma ideedes ja plaanides selgusele jõuda.

„Õlimäe õite“ režissöör on andnud lugejale võimaluse heita pilk dokitegemise telgitagustesse. Vaataja, kes pole kunagi filmitegemisega kokku puutunud, saab justkui märkamatult lühiülevaate, kuidas laias laastus tõsielufilmi tehakse. Autoril on õnnestunud seda teha sujuvalt ja kirjanduslikult kaasahaaravalt. Näiteks muidu tüütuna näiv piirikontroll mängitakse lugejaile elavaks filmirahastajate veenmise nutika paralleeli kaudu. Olen ise neljal korral pidanud läbima Iisraeli piirikontrolli ning seisma ka rahastajate hindavate pilkude ees, ning võin kinnitada, et võrdlus on igati kohane. Võimalik, et minu ärevus oli piirikontrollis teravam, sest vastupidiselt Heilikale ei julgenud mina tunnistada, et lähen Palestiina aladele filmi tegema, ning mängisin iga kord turisti. Tõsi, kuna Jeruusalemm asub ametlikult aladel, mis on Iisraeli kontrolli all, siis ei olnud tal ka tõsisema ülekuulamise ohtu. See oleks võinud küll tabada mind, kui oleksin avaldanud passikontrollis soovi filmida Läänekaldal, Palestiina omavalitsuse administratiivses pealinnas Ramallah’s. Raamatu autor räägib avatult ka võtte-eelsest hirmust koostöö ees naisoperaatoriga, aga ka kiusatustest ja ohtudest, mis pakub kloostrielu lähem tundmaõppimine, pakkudes võimalusi mitmeteks iseseisvateks või paralleellugudeks. Avatus, siirus ja vahetus iseloomustavad kogu raamatut. Nii saame lugeda, kuidas filmi peategelane väsib ühel hetkel teda jälitavast kaamerast ning kuidas režissöörile otsekoheselt öeldakse, et teatud teemadest ei kavatse peategelane ema Ksenia rääkida. Kujutan ette seda pinget, mida võib autor neil hetkedel tunda ja millised murepilved võivad tema pea kohale koguneda. Filmitegemise seisukohalt mõjus eriti raskena küsimus, kas minna oma vanaema matustele Eestisse, kui on äsja saabutud võttele Jeruusalemma. Ema Ksenia kommentaarid ei tee otsust sugugi kergemaks: ta annab pigem mõista, et režissöör peaks jääma, sest peategelane tahab selle filmiga juba ühele poole saada. Mille järgi sellises olukorras otsustada, kuidas teha õige valik? Ikka südame järgi, on vastus ja Heilika sõidab koju. Nagu hiljem näeme, siis ei murdnud see sidet ka ema Kseniaga.

Raamatus teeb autor mitmeid põikeid nii Jeruusalemma keerulisse poliitilisse ja religioossesse ajalukku kui ka Palestiina ja Iisraeli konflikti. On tunda, et Heilika tunneb piirkonda ja sealset olukorda piisavalt. Need sissekanded ei ole üksnes kergekäelised hinnangud, vaid sisukad ning faktidega täiendatud mõtisklused, mis annavad lugejaile ehk natuke avarama vaate sealsele olukorrale, kui vaid uudistelõikudest näha on. Uudishimuliku ja avatud inimesena on Heilika valmis astuma kontakti ka kohalike palestiinlastega, keda paljud kloostrielanikud pelgavad ning hoiduvad nendega kokkupuutest. See on üks julge dokitegija rõõme, sest tihti avanevad selliste kohtumiste kaudu uued maailmad koos uute teemadega. Tõsi, siinjuures peab olema taas selgroogu, et mitte kalduda kõrvale oma filmi peateljelt.

Võttepäeviku üks loomulik osa on pildimaterjal ehk visuaalne viide lokatsioonidele, keskkonnale ja tegelastele. Dokitegijal on ikka n-ö arendusfaas, mille jooksul kogub autor peale sisulise info ka visuaalset materjali, mis aitab lugu pildiliselt peas konstrueerida ja mille järgi seatakse võtteplaan. Raamatus on sellest näha vaid (tõenäoliselt) väike osa, kuid see on väga ilmekas. Näha on filmi olulisi võttekohti ja tegelasi, visuaalselt saab osa ka nendest lugudest ja karakteritest, kes pole jõudnud filmi.

Head dokumentalistikat eristab telereportaažist see, mil määral õnnestub autoril kogukonda sisse elada, kui hästi ta seal omaks võetakse ning kas see lähedus ka linateosest välja paistab. Klooster on nagu riik riigis, omade reeglite, tavade ja käitumiskombestikuga, millest paljud isegi kristlikku kultuurilugu õppinud Heilikale ei ole teada või silmapilk mõistetavad. On selge, et usalduse võitmiseks läheb aega ja ärritust põhjustavaid „vigu“ tuleb sellises olukorras ette. On huvitav jälgida, kuidas iga võtteperioodiga liigub filmitegija oma peategelasele ja kogu kloostrile aina lähemale ning lõpuks üllatub isegi, kui teda lubatakse filmima iguumenja nimepäeval ta majja või palutakse tal jõulupühal laulda nunnade ees „Püha ööd“ eesti keeles. Kogesin isegi Palestiinas filmides, milliste kohalikust kombestikust või usust tulenevate piirangutega peab filmitegija arvestama ning kui palju vaeva nägema usalduse võitmisega. Seda suuremat naudingut pakuvad hetked, kui näed, et sind on omaks võetud ning aina rohkem uksi hakkab avanema nii majades kui südameis.

Autor on ise öelnud, et kirjutas raamatu pärast filmi valmimist. See on ka igati loogiline, sest ega võtteperioodil ei jõua režissöör sellist läbitöötatud ja ilukirjanduslikku teksti kirja panna. Oluline on, et võtteperioodil saab päevikusse märgitud olulised tunded, rõõmud, vestlused, mured, tegelased ja sündmused, millest hiljem ladus lugu kokku põimida. See lugu on igati väärt lugemist ja loomulikult mitte ainult filmitegijatele.