Soomlaste suured mängud

Jalmari Helander: „Kinos peaks nägema midagi sellist, mida igapäevaelus ei näe.“

MARTA BAŁAGA

Jalmari Helanderi tulevane kõrge lend oli näha juba siis, kui ta traumeeris ilmselt üsna suure hulga lapsi sünge pildiga jõuludest ja jõuluvanast filmis „Kaotatud kaup ehk Jaht jõuluvanadele“ („Rare Exports“, 2010). Erinevalt kuulsast kaasmaalasest Renny Harlinist, kes esimesel võimalusel Hollywoodi suunas sööstis, eelistab Helander aga ilmselgelt väikeste sammudega edasirühkimist. Tema teine lavastajatöö on kõrgepingest laetud põnevik „Suur mäng“ („Big Game“, 2015), mille peaosades astuvad üles Samuel L. Jackson ja Jim Broadbent ja mille tegevus toimub … Lapimaal. Tsiteerides üht tegelast filmis: oma mets, omad seadused.

Teel Helsingisse jääb Ameerika Ühendriikide president (Samuel L. Jackson) lõksu keset Lapimaad, kui terroristid on presidendi lennukit rünnanud. Nagu arvata, kisuvad asjad kiiva ja ellujäämiseks tuleb presidendil vastu võtta abi kõige ebatõenäolisemalt kaaslaselt, 13aastaselt soome poisilt Oskarilt (Onni Tommila), kelle eesmärk on lasta oma esimene põder, et isa saaks tema üle uhke olla.

„Suur mäng“ ei võida vahest küll ühtki suurt auhinda, aga tegu on seguga psühhopaatlikest terroristidest, vintsketest sommidest ja ühest tagaajamisstseenist, mis võiks vabalt pärineda filmist „Indiana Jones ja hukatuse tempel“ („Indiana Jones and the Temple of Doom“, Steven Spielberg, 1984) ning milles osaleb muuhulgas üks külmik. Selge on see, et „Suure mängu“ autor ei varja seda, et ta süda kuulub 1980. aastate filmidele. Ja kuigi Helander on pärit Hollywoodile kaugelt põhjamaalt, võib ta olla filmitegija, kes ehk kõige enam meenutab klassikalisi Amblin Entertainmenti filme. Ärge ainult J. J. Abramsile öelge.

Eelmine film „Kaotatud kaup ehk Jaht jõuluvanadele“ võttis teie elust ajaliselt üsna suure tüki. Kui võtta arvesse ka samateemalised lühifilmid enne seda, siis tuleb rääkida enam kui seitsmest aastast.

Jalmari Helander: Tõsi ta on. Meil on endiselt hulk materjali, mida me ei kasutanud üheski neist. „Kaotatud kauba“ puhul hämmastas mind tõsiasi, et miski nii õudne ja kummaline nagu kogu see jõuluvana-värk on muutunud millekski risti vastupidiseks. See mõte inspireeriski mind filmi tegema. Nüüd on jõuluvana maailma kõige mõnusam mees, kes jagab kõigile niisama kinke. Alguses ei olnud see nii. Soome sõna „joulupukki“ tähendab jõulusokku, ta oli algselt sarvedega koletis, aga siis juhtus midagi.

Coca-Cola.

Jah, midagi sellist. Konspiratsioon!

Soome filmikunst on tavaliselt nii … hermeetiline. Teie filmid on aga kõike muud, kui seda.

Lapsena vaatasin palju Ameerika põnevus- ja seiklusfilme ning tahtsin ise ka sellist filmi teha. Need filmid avaldasid mulle suurt mõju. Pole ilmselt juhus, et seda on ka „Suures mängus“ näha, see oligi mu eesmärk. Koos produtsendi Petri Jokirantaga on meil see plaan lõpuks õnnestunud ja ma olen selle üle väga uhke.

Seda tüüpi seikluspõnevike saatus on veider. Need olid 1980. aastatel nii populaarsed, aga kadusid seejärel täielikult, andes teed 1990. aastate märksa süngematele variatsioonidele samal teemal. Kas igatsete seda vanemat filmitegemise viisi taga?

Ma igatsen nende filmide soojust. Neis oli mingit valgust, head tunnet. Ma tahtsin teha filmi, kus on märulit ja seiklust, aga ka südant. Üritasime „Suurt mängu“ teha nagu vana kooli filmi. Loomulikult ei saa kõiki filmi episoode päriselt üles võtta, aga püüdsime teha nii palju kaskadööritrikke kohapeal, kui vähegi inimlikult võimalik, ja mitte kasutada liialt digiefekte. Just nagu 1980ndatel. Stseenide väljamõtlemine võtab sel juhul muidugi parajalt aega, aga kui võtta see ette ja kui kõik tulevad kaasa mõttega teha midagi hullu, siis on nii äge märulifilmi teha.

Te mainite tihti ühe oma inspiratsiooniallikana filmi „Mägironija“ („Cliffhanger“, Renny Harlin, 1993). Kui mõelda Renny Harlini endisele või, kui viisakaks jääda, praegusele karjäärile, siis kas plaanite tema eeskujul Soomest lahkuda?

Hollywoodist on pakkumisi tehtud ja muidugi oleks huvitav seal midagi teha. Mulle ei ole veel pakutud ühtki head käsikirja, aga stsenaarium peab mulle täiesti sobima. Ma tahan lugu hästi tunda. Mulle meeldib teada, mida ma teen, ja kui ma loo ise kirjutan, siis … tuleb kõik loomulikult. Ja kõik on kohe lihtsam. Kirjutades lavastan juba filmi veidi ette ja käsikirja valmimise ajaks olen osa probleeme juba ära lahendanud.

Te esitate loo alati lapse vaatenurgast. Kuulsin, et „Kaotatud kauba“ puhul oli tegemist juhusega.

Jah, vaatenurk muutus päris kirjutamisprotsessi lõpus. Alguses pidi keskmes olema tema isa, aga mingist hetkest hakkas tunduma, et kogu jõuluvana-afäär oleks palju huvitavam poisi silmade läbi nähtuna. Ei oskagi öelda, miks see jälle nii läks. (Naerab.) Ma võin nimetada terve rea tegelaskujusid, kes võiksid kohtuda Ameerika presidendiga metsas, aga lõpuks hakkas parim lugu hargnema mõttest, et see on 13aastane poiss.

Kes on ühtlasi ka … teie nõbu. Kõik ütlevad, et loomade ja lastega töötamine on tabu, eriti veel siis, kui nad on sinu perekonnast. Teie aga teete seda ikka ja jälle.

(Naerab.) Noh, me teame üksteist väga hästi. Ja ärge arvake: kui Onni poleks selle töö peale parim kandidaat, siis vahetaksin ta iga kell välja. Pole lihtsalt väga palju selliseid poisse, kes võiksid Samuel L. Jacksoni kõrval mängida, ilma et silm ka pilguks. See on üsna märkimisväärne. Oli suurepärane jälgida nende omavahelist keemiat.

Ja kuidas te Samuel L. Jacksoni nõusse saite? Tema ajakava on ilmselt nii tihe, et teda on väga keeruline tabada.

Samile lihtsalt meeldis stsenaarium. Ta oli näinud ka „Kaotatud kaupa“. Loomulikult oli hetki, kui tal oli asjast oma arusaamine ja meil tuli läbi rääkida. (Naerab.) Kui mul on midagi mõttes, ei saa ma seda muuta. Mingil moel leidsime aga alati lahenduse. Samile oli oluline, et ta tegelaskuju jätaks võrdlemisi abitu mulje. Mõtlesime alguses anda talle mõned osavamad võtted võitlus­stseenide ajaks, aga ta ei soovinud seda. Ta tahtis jätta endast koba mulje. Minu meelest on see üsna huvitav.

Te näitate oma filmides alati sitkeid lihtsaid mehi, kes elavad kuskil mahajäetud paigas. Miks teile need inimesed nii väga meeldivad?

Hea küsimus. Ma ei tea! Ma olen sündinud Helsingis, aga olin lapsena palju aega metsas. Käin seal tänaseni. Loodus on mulle väga oluline. Kui ma neile meestele mõtlen, siis aitab see mul miskipärast lugu arendada. Mulle on alati meeldinud, kui filmides juhtub miski maailmast eraldatud paigas, nii et politseid pole võimalik kutsuda ja tuleb olukorraga kuidagi ise toime tulla. Kui sündmused juhtuksid keset linna, oleks tegemist täiesti teise filmiga. Mingil põhjusel meeldib mulle, kui kõik toimub pärapõrgus.

Ja siis veel see väga erakordne poegade ja isade dünaamika …

See võib tulla sellest, et, kui ma 14aastasena kõigile rääkisin, et tahan märulifilmi teha, polnud just palju neid, kes minusse uskusid. Mul endal oma isaga sellist suhet pole, aga mul on lihtne seda ette kujutada. Kui su isa on milleski väga hea, siis sa rabeled, et olla ka tema tasemel. See on universaalne. Kõik mehed tahavad oma isast paremad olla.

Te olete öelnud, et soovite järgmiseks teha suurema filmi. „Suurt mängu“ näinuna kerkib küsimus, kui palju suuremat filmi te silmas pidasite?

Nii suurt, kui võimalik. Neljanda filmi ajaks võib see olla probleem, aga praegu tunnen, et on veel arenguruumi. Eks näis, mis saab. Mul on üks naljakas mõte „Kaotatud kaup 2“ jaoks – mõtle, milline katastroof oleks, kui need päkapikud saadetakski eri sihtriikidesse ja kõik läheks valesti. Ma ei kirjuta seda praegu, aga see on mu nimekirja eesotsas. Ühel päeval ehk … Ma ei tea ikka veel, mis ma järgmisena teen. Ilmselt mitte draamat. (Naerab.) Ma ei hakka tegema dokki või mängufilmi inimeste abieluprobleemidest.

Nii et ei mingit sotsiaalset realismi ja nn kraanikausidraamat. Kui see just ei tähenda seda, et see kraanikauss kellelegi näkku kinni lüüakse.

Jess. Või peaks köögis aset leidma mingi tulnukate invasioon. Kinos peaks nägema midagi sellist, mida igapäevaelus ei näe. Seda pean ma silmas iga oma filmi puhul, mida ma tegema hakkan. Need saavad olema midagi märuli ja seiklusega seotut. Tahan rääkida lugusid, kus juhtub midagi erakordset.

Tõlkinud Tristan Priimägi