Tsensuur ja mäss filmimaailmas. Cannes, Türgi, Locarno.

VLADAN PETKOVIĆ

Eelmisel nädalal tühistati 34. İstanbuli filmifestivali, Türgi olulisima rahvusvahelise filmisündmuse kõik võistlusprogrammid tsensuuri ümber lahvatanud skandaali tõttu. 23. aprillil alanud Ankara filmifestival on järgnenud İstanbuli eeskujule. 16. aprillil saadeti aga üle 200 filmitegija ja filmitööstuse professionaali allkirja kandev petitsioon Šveitsi Locarno filmifestivalile, et seal jäetaks ära Iisraeli filmide eriprogramm, kuna see on korraldatud Iisraeli riigi finantseeritud Iisraeli filmifondi rahaga „pärast kõige rassistlikuma paremäärmusliku valitsuse võimuletulekut Iisraeli ajaloos“.

Loomulikult toovad kõik sellised filmimaailma sündmused meelde kõige suurejoonelisema nende seast, kui 1968. aasta 17. mail ronisid peale Peter Lennoni dokfilmi „Käänuline tee Dublinisse“ („Rocky Road to Dublin“, 1968) lavale Jean-Luc Godard ja Claude Lelouch, kes teatasid, et solidaarsusest Pariisis piketeerivate prantsuse tööliste ja tudengitega tuleb Cannes’i filmifestival katkestada. Enamik filmitegijaid võttis oma filmi tagasi ja järgmisel päeval oli festivalil kriips peal.

1968. aastal oli sündmuste keerises suur osa maailmast: algas „Praha kevad“, Việt Cộng käivitas Vietnamis Tếti pealetungi, mis omakorda tõi selguse suurele osale ameeriklastele, et Vietnami sõda on olemuselt imperialistlik, põhjustades tudengirahutused Berkeley, Chicago ja Columbia ülikoolis. Tõeline protestilaine vallandus Prantsusmaal aga siis, kui de Gaulle’i kultuuriminister André Malraux vallandas Henri Langlois’ Cinémathèque Française’i juhi kohalt. Demonstratsiooni juhtisid sellised tuttavad näod nagu Alain Resnais, Jean-Luc Godard, François Truffaut, Jean-Paul Belmondo ja Catherine Deneuve, kes meelitasid ligi Pariisi intellektuaale ja üliõpilasi. Märulipolitsei oli aga kõike muud kui viisakas, paljud demonstrandid said viga, nende hulgas Bertrand Tavernier, Truffaut ja Godard.^*

Nüüd on maailm taas rahutu. Võib-olla on ta seda alati olnud, aga on aastaid ja perioode, mil „ajaloolised sündmused“ tunduvad akumuleeruvat ja kokku kogunevat. See maailm erineb siiski toonasest. Lääne-Euroopas on praegu raske ette kujutada märulipolitseid, kes ründaks rahumeelseid meeleavaldajaid. Milline on aga tänapäeval protesti tähendus? Me protestime internetis kogu aeg, kirjutame alla sellele või tollele petitsioonile, postitame seisukohavõtte ja manifeste … On sellest kõigest ka mingit kasu?

Vaatame siis, mida selle İstanbuli filmifestivali boikotiga saavutati. Mis päriselt juhtus? 12. aprillil tühistati vaid paar tundi enne esilinastust Türgi dokfilm „Põhi“ („Bakur“, Çayan Demirel, Ertugrul Mavioglu, 2015). Festivali organiseerija İstanbuli kultuuri ja kunstide fond IKSV teatas, et nendeni on jõudnud Türgi kultuuri ja turismiministeeriumi filminõuniku kiri, mille kohaselt peab kõigil Türgi filmidel olema ametlik registreerimissertifikaat, et filmi võib näidata filmifestivalidel.

Juriidilist probleemi peljates otsustas festival esilinastuse ära jätta. Millest siis selline segadus ja mis sertifikaat see selline on?

Selguse saamiseks piisab sellest, kui vaadata filmi sünopsist. „Põhja“ tegevus toimub keelualuse Kurdistani tööpartei PKK kolmes välilaagris. Enamiku Türgis tehtud dokkide ja ka mängufilmide puhul ei taotletagi seda paberit, kui ei hellitata lootust jõuda kinolevisse. Seetõttu ei peeta sellest reeglist ka väga täpselt kinni. Antud juhul on seadus aga selle filmi puhul eraldi ellu äratatud. Türgi festivalidel, sealjuures ka İstanbuli omal, on näidatud paljusid filme, mis pole registreeritud. See seadus tehti 1988. aastal ja hõlmas varem kõiki filme, sealjuures ka välismaiseid, kuni 2004. aastani, kui otsustati välismaised filmid seaduse alt välja jätta.

Festival valis seaduskuuleka tee. Reaktsioonina võtsid festivalil osalevate Türgi filmide režissöörid oma filmid tagasi ja keeldusid neid linale lubamast. Solidaarsusest tühistati kiiresti kogu võistlusprogramm, aga linastused jäid. Iraani filmitegija Jafar Panahi, kes on sunnitud viibima koduarestis, aga kes suutis sellest hoolimata teha filmi „Takso“ („Taxi“, 2015, võitis „Berlinalel“ Kuldkaru), kirjutas Türgi filmiinimestele toetuskirja, aga palus, et tema filmi festivalil siiski näidataks.

Oleks ka imelik, kui Panahi oleks talitanud kuidagi teisiti.

Järgmiste päevade vältel muutsid mõned Türgi filmitegijad meelt ja „Uue türgi filmi“ programmist linastus viis filmi pluss üks dokumentaal rahvuslikust võistlusprogrammist. Samal ajal kirjutasid enam kui 300 Türgi filmitegijat ja 30 tootmisfirmat, iseseisvat kino ja filmitööstusettevõtet avaliku kirja, kus kutsuti üles lõpetama tsensuuri ja looma Türgi rahvuslikku filmifondi (Türgil pole oma filmiinstituuti või -fondi, mis seisaks eraldi kultuuriministeeriumist).

Kui enamik Türgi filmitööstusest väljendas oma seisukohta boikotiga, küsitlesin İstanbulis neid, kes olid otsustanud oma filme siiski näidata.

„Jah, valitsus tahab „Põhja“ ära keelata, seda teavad kõik,“ ütleb Baris Ercetin, kes otsustas näidata oma filmi „Lindprii“ („Kanunsuzlar“, 2014) „Uue türgi filmi“ sektsioonis boikotist hoolimata. „Kõvasti seda aga välja ei öeldud, et rünnak on suunatud ühe konkreetse filmi vastu. Nad said, mis tahtsid, ilma et oleksid pidanud filmi otseselt ära keelama. Kui oleksime selles situatsioonis näidanud „Põhja“ valitsuse hoiatusest hoolimata, oleksime provotseerimisega esitanud justkui üleskutse filmi ärakeelamiseks ja sel juhul oleks tsensuur olnud ilmne ning meie hääl selle vastu märksa valjem ja otsesem.“

Oma tõsielusündmustel põhineva krimipõneviku „Lindpriid“ kohta ütleb Ercetin järgmist: „Türgi ühiskond ei taha üldiselt näha inetut tõde, oma tõelist peegelpilti. Türgi rahvale meeldib vaadata iseend mõnes komöödias või muinasjutulaadses loos. Kui näidata neile nende tõelist mina, tekivad tõsised probleemid. Võiks öelda, et meie rahval on enesetsensuur veres.“

Teise vaatenurga pakub Ertan Velimatti Alagöz, arthouse-filmi „Kala minus“ („Icimdeki balik“, 2015) režissöör. Film osutus valituks samasse sektsiooni ja räägib muu hulgas Darwini evolutsiooniteooriast, mille õpetamine on Türgi koolides keelatud. Ometigi ei tekkinud neil filmile sertifikaati taotledes ühtki probleemi.

„Meie arvates pole filmi tagasivõtmine just parim moodus väljendada oma seisukohta või viha tsensuuri suhtes,“ ütleb Alagoz. „Meil on väikese eelarvega arthouse-film ja me ei saa endale lubada luksust ära öelda suurtele festivalidele nagu İstanbuli, Adana või Antalya oma. Meil pole filmiga vaatajaskonnani jõudmiseks üldse teist võimalust.“

Samal ajal arenes lugu edasi. Eile, 23. aprillil alanud Ankara festival on samuti tühistanud kõik võistlusprogrammid. Nii et maailm on kaotanud veel ühe koha, kus näha vähem kaubanduslikku türgi ja muu maailma filmikunsti. Loomulikult ei tahaks siinkohal väita, et protest on mõttetu: intsident on tõmmanud festivali ja Türgi seadusandluse rahvusvahelise tähelepanu keskmesse, probleemne film on aga pälvinud kajastuse, mida poleks lootagi julgetud.

Kui üritada jõuda mingi järelduseni, siis juhivad ehk İstanbuli festivali direktori Azize Tani sõnad meid õigesse suunda. Intervjuus väljaandele Indiewire ütleb Tan: „Mis oleks juhtunud, kui me oleksime teinud teistsuguse otsuse? Seda ei tea keegi, sest seda, mis on tänaseks juhtunud, enam tagasi ei pööra. Võib-olla peaks sellele lähenema hoopis nii, et meie otsused ei sündinud isolatsioonis. Ka teistel osalistel, näiteks žüriidel, oli oma sõna kaasa öelda. Oli asju, mis olid juhtunud juba enne festivali. Me peame seda kõike nägema kui aja märki, Zeitgeist’i. Festivali ei saa teha, märkamata, milline on selle koht ühiskonnas. Festival ei ela mulli sees ega mingis eraldi reaalsuses. See on elu osa.“

Ja tänapäeval ei juhi filmitegijad muudatusi ühiskonnas. See võim, mis neil oli 1968. aastal, on lahtunud interneti ja televisiooni tõsielusarjade maailmas. Blogijail ja Kim Kardashianidel on tänapäeval rohkem võimu avaliku arvamuse üle kui von Trieridel, Haneketel ja Loachidel. Kurb küll, aga ometi tõsi. Rahvusvahelised konglomeraadid ja suurte riikide valitsused ei hooli. Türgi valitsus ei anna sellele „survele“ järele. Tegelikult said nad täpselt seda, mida nad tahtsid, nagu tabavalt märkis ka Ercetin.

Kas selline film nagu „Citizenfour“ (Laura Poitras, 2014) muutis midagi? Fakt, et film sai parima dokumentaalfilmi Oscari, on filmi tahtmatult ja filmile kahjulikult kommertsialiseerinud, andes Ameerika administratsioonile nüüd paradoksaalselt hoopis lisaväljapääsu, kuna filmi võib nüüd vaadelda pigem meelelahutuse kui jõulise dokumendina inimõiguste rikkumise kohta. Edward Snowden on ikka veel Venemaal eksiilis. Isegi kümme aastat tagasi, kui suurepärane dokfilm „Meie toidame maailma“ („We Feed the World“, Erwin Wagenhofer, 2005) paljastas suurkorporatsioonide nagu Nestle kurjad teod, oli reaktsioon nõrk. Firmajuhti kuulsime seevastu just hiljuti taas väitmas, et „juurdepääs veele ei ole inimõigus“. Ta on endiselt selle firma juht ja me ostame endiselt nende pudelivett.

Tõlkinud Tristan Priimägi

* Richard T. Kelly, Cannes 1968: Fighting on the Beaches. Focus Features 14. V 2008, www.focusfeatures.com

♥