Alasti sõnast sünnib pinge

Tartu Üliõpilasteatri „Kirsiaeda“ iseloomustab tinglikkus ja minimalism.

PIRET KUUB

Tartu Üliõpilasteatri „Kirsiaed“, autor Anton Tšehhov, lavastaja ja muusikaline kujundaja Kalev Kudu, valguskujundaja Enor Niinemägi, liikumisjuht Jaanika Tammaru. Mängivad Tairi Leis, Mark Harald Männik, Kristi Luha, Kristel Raudik, Mihkel Kohava, Priit Kivisilla, Alina Annely Strokin, Epp Valdaru, Annabel Berg, Elo Järv, Anneli Ojaste, Andreas Aimse, Enor Niinemägi ja Kalev Kudu. Esietendus 17. XII 2015 Tartu ülikooli peahoone keldris.

„Kirsiaias“ käiakse olmelisusest kauge kaarega mööda. Dunjaša – Alina Annely Strokin, Jepihhodov – Priit Kivisilla.

Karl Erik Piirimees

On palju truppe, kes peavad oluliseks rikastada aeg-ajalt oma repertuaari maailmaklassika suurteostega. Prestiiž ja ahvatlev väljakutse on siin ilmselt peamised ajendid. Iseäranis elav huvi püsib Tšehhovi loomingu vastu: tema näidendid on nagu skulptorile savi, millest annab luua tohutul hulgal erisuguseid vorme. Neid on lavastatud kõikvõimaliku nurga alt: küll realistlikus, küll modernses võtmes, on eksperimenteeritud ja otsitud eriskummalisi väljendusviise või rõhutud hoopiski originaalitruudusele. Nii või teisiti on tähtsaim siiski sisu, mis peab pääsema esile, ja kui seda ei juhtu, siis olgu vorm kui tahes efektne, valmis voolitud anum jääb ikkagi tühjaks ja tulemus keskpäraseks.

Tartu Üliõpilasteatris on otsustatud eksperimenteerida suurmeistri „Kirsi­aiaga“. Kalev Kudu lavastus ei põhine küll visuaalsetel efektidel, liikumiskeelt võib aga pidada kõike muud kui realistlikuks. Näitlejate väänlevad või ebaloomulikus asendis kehad vürtsitavad lavastust kummaliselt nihestatud viisil. Seejuures ei ole selline kehakeel lavastuses läbiv ega domineeri, suur osa lavategevusest leiab aset siiski palju tavapärasemal moel. Teine proovikivi, millega trupp on end silmitsi seadnud, puudutab „Kirsiaia“ mängimist peaaegu tühjas ruumis, kus põhiliseks pinge tekitajaks saab sõna. Lavastust iseloomustabki tinglikkus ja minimalism: ei kasutata mingeid lavakujunduse elemente, butafooriat ega argiseid rekvisiite.

Teades, kui oluliseks abivahendiks võib näitlejale tihtipeale osutuda just rekvisiit, olgu stseeni mängimisel või koguni rolli loomisel, väärib õigustatult kiitust, kui hästi tulevad üliõpilasteatri näitlejad tühjal, kujundamata laval toime oma ülesannetega. Seda enam, et neil puudub võimalus toetuda realistlikule lavategevusele, sest Kudu on oma lavastuses välistanud ka selle – olmelisusest käiakse kauge kaarega mööda. Mõni üksik ese, mida siiski kasutatakse, omandab pigem kujundi tähenduse. (Ei ole juhuslik, et Ranevskaja monoloogi jõest ja oma uppunud pojast kuuleme siis, kui ta kätega veekausis solistab.) Puuduvad ka kostüümid, mille abil võiks ühte või teist tegelast iseloomustada, näitlejad kannavad valdavalt neutraalseid, peamiselt mustvalgeid igapäevarõivaid.

Sellises nihestatud ja otsingulises vormis on üsna üllatav kuulda näitlejaid nii orgaaniliselt teksti andmas: puudub liialdus, võltspaatos, kunstlik kõnemaneer. Paiguti jääb suisa mulje, et näitleja mitte ei mängi tegelast, vaid ta lihtsalt räägib laval iseendana. Isegi emotsioonipursked kõlavad usutavalt.

Iseenesest on see kõik märkimisväärne saavutus, ent tervikpildis mõjuvad paljud tegelased siiski liialt sarnasena. Oleks tahtnud näha rohkem ümberkehastumist, isikupärasemaid ja üksteisest erinevamaid karaktereid. Saan muidugi ka aru, et on ülekohus nõuda nii noortelt näitlejatelt elukogenud tegelaste virtuoosset mängimist. Plusspoolel saab välja tuua sellegi, et mitte keegi trupist ei lange päris ära. Harrastusteatrite puhul on ju tihtipeale tavaline, et koosseis pole ühtlase tasemega: on tugevad näitlejad ja need, kes jäävad teistele tublisti alla. „Kirsiaia“ puhul sellist taseme vahet ei tähelda, ainult et mõne näitleja roll on kärbitud nii õhukeseks, et tal ei ole eriti võimalust ennast oma tegelaskujus avada. Kokkuvõttes saab küll rääkida päris korralikust ansamblitööst, ent rohkem oleks võinud rõhuda teravatele ja ambivalentsetele suhetele, millele õigupoolest on rajatud kogu näidend. Just inimsuhted on need, mis püsivad ajast aega enam-vähem muutumatuna, ja see on ka üks põhjusi, miks köidab Tšehhov meid tänapäevalgi.

Kui püüda määratleda lavastuse eesmärki, siis ühelt poolt on kahtlemata tegemist hea õppematerjaliga näitlejatele, seejuures aga ka, pidades silmas just noort teatrikülastajat, „Kirsiaia“ tunniajase tutvustava kokkuvõttega, mida serveeritakse tänapäevases kastmes. Põhiline aga: lugu jõuab pärale.