Indogermaani selge näidend segastest asjadest, ent ilma irooniata

„Ilmavõõras“ on tegelased loodud selge pintslitõmbega, liigendatud ja ruumi asetatud.

KAJA KANN, MADIS KOLK

Saueaugu teatritalu „Ilmavõõras“, autor Priit Põldma, lavastaja Ringo Ramul, kunstnik Marion Undusk, muusikaline kujundaja Jakob Juhkam, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Aleksander Eelmaa, Garmen Tabor, Grete Jürgenson ja Elar Vahter. Esietendus 28. VII Saueaugu teatritalus.

Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu tegi tänavu EMTA lavakunstikooli dramaturgina lõpetanud Priit Põldmale ettepaneku luua midagi ka tema teatris. Põldma, kes on nüüdsest dramaturgina Nukuteatri hingekirjas, hakkas materjalides tuhnima, luges Lauri Sommeri novelli „Hilised lemmelehed“, samuti Jaan Kaplinski romaani „Seesama jõgi“ ning kirjutas seejärel kokku Uku Masingust kõneleva näidendi „Ilmavõõras”, kus lisaks eespool mainituile on kasutatud ka Kaplinski luulet ning Masingu luulet ja esseistikat.

Samal ajal olevat mullu TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud näitleja Grete Jürgenson avaldanud soovi mängida midagi koos oma õpetaja Garmen Taboriga. Kuidagi need jutud ja lootused levisid ning said omavahel kokku. Ilmselt siis pärast Põldma ja Jürgensoni kokkusaamisi kutsuti truppi juurde vajalikud meesnäitlejad: Saueaugu grand old man Aleksander Eelmaa ja nooruke, veel Viljandi koolis õppiv Elar Vahter. Jutud sobisid. Veel oli vaja lavastajat, kelleks osutus taas Viljandi taustaga Ringo Ramul, muusikalist kujundajat, kelleks sai NO99 muusikamees Jakob Juhkam, samuti liitusid Vabal Laval töötav valgus­kunstnik Priidu Adlas ja stsenograaf Marion Undusk.

Lavastuse meeskonna moodustumise oletatav kirjeldus tundub põhjendatud seetõttu, et vaadates nii esietendust ennast kui ka õhkkonda enne ja pärast seda, tundub see kõik kokku nagu ime. Kätte on jõudnud aeg, kus eri koolkonnad, teatrikoolid ja -linnad, generatsioonid, esteetilised statement’id, ideoloogiad ja kogemused saavad, ja mis veel tähtsam, tahavad, koos töötada. Võtkem eeskuju! Peetakse üksteisest lugu, teise kangutamist ja oma ego pealesurumist pole tunda. Olgu igaühel õigus end väljendada just nii, nagu õigeks peab.

Lõpptulemuseks pole küll suuri üllatusi, pole teatrit muutvaid äkilisi uuendusi ega ka „vana hea“ nõudlikku taaskordamist, kuid kõik klapib, sünergia tekib. Ka publik on protsessi üks osa, kellest lugu peetakse, austuse ja hoolitsusega avatakse hirmpalaval suveõhtul režiivõtme kontekstis Saueaugu teatriküüni suuri uksi, et tuul saaks liikuda ja publik hingata. Uksi ei avata mitte ainult ratsionaalsetel kaalutlustel, vaid ikka hästi sobitatud dramaturgilistel hetkedel, kui tuul toob õhku ja ukseavad valguse, olgu siis kontra- ehk tagantvalguse või hoopis külgvalguse, mis aitab näitlejat näidata. Ühiskonnas, kus mina ja kõige selle juurde kuuluva teist ära kuulamata kuulutamine on muutunud ainutähtsaks, mõjub päev Saueaugul kui paradiis, kus kõik on hea, rahulik, sügav ja professionaalne.

Selle seisundi ühe põhjusena võib ehk välja tuua postmodernistliku iroonia täieliku puudumise lavastuses. Uue teatrigeneratsiooni hoiak? Kedagi ei mõisteta hukka, revolutsiooni ei soovita, kuna pole rõhujat ega rõhutavat, ainus, mida tahetakse, on soov teha tööd, teha seda koos ja hästi. Lavastusprotsessi siseinfot valdamata tundub, et lavastaja on olnud viimane, kes kampa kutsuti, tema taktitundeline ja omamoodi teenindav käekiri annab selleks arvamiseks põhjust. Lavastajal pole tugevat isiklikku visiooni, ta mõjub tänapäevase moodsa liidrina, kes annab endast kõik, et töötajad – alates primadonnadest kuni tehnikuteni – saaksid meeldivas õhkkonnas segamatult tööd teha.

Põldma läbitöötatud materjal on muljetavaldav. Eri tekstidest kokku korjatud poolikud laused on vahel tõstetud algsest kontekstist veidi välja, kuid asetatud loo teenistusse. Üles ehitatud lugu on lihtne, tegelased loodud selge pintslitõmbega, liigendatud ja ruumi asetatud.

Painama jääb liigne lihtsustus. Sommeri novellis on igasse tegelasse suhtutud suure lugupidamisega. See ei tähenda tingimata suhtumist valmis karakterisse kui sellisesse, vaid tema hinge ja mõtetesse – otsingutesse, valikutesse ja painetesse. Sommer kujutleb nii Uku Masingut, tema naist Ehat kui ka noort Leenat sügavalt inimlike, mõtlevate ja kaalutlevate isiksustena. Iga otsus, sõltumata selle tavamõistes eetilisusest, mille inimene langetab, on tark ning kaetud mõistlike argumentidega. Tekib tunne, et iga otsus on selles hetkes ainuõige, iga inimene hea. Ilmselt tuleneb see monoloogivormist, mille puhul on autor endale aega võtnud ja ka lugejale aega andnud, sest mõeldud mõtted jäävad kestma. Inimene on tervik. Mitte ükski naine ega mees muutu lugeja silmis litsiks, liiga nooreks või liiga vanaks, liiga sekretäriks ega ka liiga hulluks geeniuseks. Kuigi Sommeri novellis on kolm inimest: mees, naine ja naine, võiks see lugeja peas moodustada kokku ühe inimese – minu maailma, kus on mehed-naised.

Põldma näidendis toimetavate inimeste kohta saab aga teha otsuseid, määratleda mustvalgelt kuuma ja külma ning hea ja halva. Muidugi muutuvad need hinnangud loo edenedes, aga igal hetkel on antud liialduse kaudu otsustamise võimalus. Põhjus ja süü on siin kiirelt kulgevates ja toimivates dialoogides: teisega võrdlemise võimalus annab esimesele kohe hinnangu ja valik, mis hetk tagasi tundus hea, muutub halvaks.

Kui Saueaugu küüniseinad on endasse kogunud justkui Jaan Kruusvalli, Torgny Lindgreni ja Tõnu Õnnepalu aeglaste ning selles aegluses end kehtestavate dialoogide energiat, siis „Ilmavõõras“ hargneb nende seinte vahel lahti kohati palkide praksudes, olles justkui kokku pandud hollywoodliku stsenaariumiõpiku järgi, kus kõik konstruktsioonid paistavad kohe silma, olgu siis Georges Polti 36 draamasituatsiooni või Masingu kritiseeritud Vladimir Proppi muinasjutumudelite kaudu. Sõltumata algmaterjali ambivalentsusest, kehtestub laval ikkagi selline indogermaani dramaturgia, kus prototüübid on esitatud paaridena ja olukorrad tekivad ja lahenevad binaarsete opositsioonide dialektikas. Vahest on see teatri kui kunstiliigi paratamatus?

Vanale mehele (Meister – Aleksander Eelmaa) ja vanale naisele (Ellen – Garmen Tabor) tulevad maale külla noor naine (Ester – Grete Jürgenson) ja noor mees (Vidrik – Elar Vahter). Seda, mis nende kõigi hinges toimub, kirjeldatakse vana mehe ja noore naise dialoogide kaudu. Järgmisel hetkel ka vastupidi: noor mees ja vana naine väljendavad oma arvamusi elust ja asjadest teineteisele. Lavastuse lõpus esitletakse meile taas lavastuse alguspunkti, kuid nüüd, üle pika aja, on noor mees ja noor naine taas kokku saanud, sedapuhku aga ilma vana mehe ja vana naise vahendava kontekstita. Ja kohe selle otsa tuleb stseen vana naise ja vana mehe sõbralikust olemisest ühe laua taga, rahu taaskehtestumist märkimas indiaanihuvilise Meistri rahu­piibukutse: „Teeme üks suits.“ Noori selles maailmas enam vastanditena segamas ei ole.

Lavastuslikult on need viimased kohtumised imeliselt kirjutatud ja sama meisterlikult näitlejatel mängitud. Tegemist on küll dialoogiga, kuid siin on tunda Sommeri kujutletud monoloogitaju: laua taga istuvad kaks inimest, kes toovad kuuldavale oma sisekõne. Enam ei ole kõik nii selge ja kindlapiiriline.

Lavastuse vormiesteetikasse pole kuigi palju panustatud, liigutud on sügavalt sisu ja mõtte kaudu. Kuigi uste avanedes tuleb saali päris tuul, valatakse portselanist kohvitassi kujutletavat kohvi. Seda ka juuakse, aga ikka näiliselt. Kui lõke, mis tuppa tuuakse, on enam-vähem päris lõke – pajas ei põle küll puud, aga etanoolisegu tekitab kivivillarontidel päris tule, justkui poleks saalis veel piisavalt kuum ja umbne –, siis pesu pestakse veidras jäljendavas pantomiimikeeles. Sõnatult ja kehaliselt väljendatakse kahe naise samasust, sõnadega aga erisust. Selline metafoorne võte, et saate ju aru küll, et me joome kohvi. Ega teatris saa ega tohigi päris maailma luua. Meistri qigong’i-harjutused on seal vahepeal: ühelt poolt uksena energiailmadesse, teisalt lavalise stiliseeringuna sellesama tähenduse rõhutamiseks. Aga see jahedapoolne tuulepuhang, mis hooga üle saali liikus, oli päris ja päästev.

Aleksander Eelmaa kehastatud Meister tunneb end tegelasena pidevalt võõrana võõrsil ja igatseb Magellani pilvedele. Seda võõritust, mis on loodud sügava psühholoogilise läbielamise kaudu, toetab kontseptuaalselt Jakob Juhkami muusikaline kujundus. Vidriku lõkke ääres esitatud tondilaul (viipega ilmselt Tõnu Tepandile), mis vallandab esimese suurema konflikti vana ja noore mehe, metafüüsilise ja ühiskondlik-poliitilise protesti vahel ümbritseva keskkonna vastu, võtab kokku olulise osa näidendi ja lavastuse kontseptuaalsest sisust.

Raske öelda, kas see on tegijate teadlik taotlus või kerge eksimus, kuid just muusika kannab siin seda noore jüngri kobavat kohmakust, mida Meister talle ette heidab. Tepandi trubaduurlus on harmooniliselt lihtsa koega, kuid meloodiliselt ja esituslikult ekspressiivne, selle viimase kannab hästi välja ka Elar Vahter. Ilmselt aga klaveril loodud ning kitarrile üle kantud harmoonia jääb selle kõrval konarlikuks. Väike helistikuvahetus võiks tulemust teatri mõistes jõulisemaks muuta, kuid võib-olla pole Juhkam seda soovinudki või on see teadlik valik ja seda peab lugema hinnanguna.

Teine üsna riskantne ja muusika peal välja peetud kujund tuleb päris lõpus, kui Jaak Prints nõukogudeaegse halloo­mehe häälega räägib raadios Meistri ja Estri lapselapse kosmoserännakust Magellani pilvedele ning seda saadab Philip Glassi ja Gavin Bryarsi vaimus sentimentaalne minimalistlik klaverdamine. Lihtne oleks seda määratleda irooniaks, kuid nagu juba öeldud, lavastusmeeskonna põlvkond ei varju enam irooniamaski taha. Usaldagem siis seda siirust, sest ilmselt pole ilma selleta lootustki Masing-Meistri manatud inimkonna lapsikusest välja kasvada. Pole ainult kindel, kas teater on selleks parim vahend.