Kaks inimest aadamaülikonnas

Risto Kübara ja Benny Claessensi alastus on vabanemise, aga ka sellele eelneva süü, stigmatiseerituse, hüljatuse märk.

MEELIS OIDSALU

Münchner Kammerspiele / NTGenti „Spectacular Lightshows Of Which U Don’t See The Effect“ („Imetlusväärsed valgusmängud, mis ei jäta muljet“), autorid ja esitajad Risto Kübar ja Benny Claessens. Esietendus 21. VI 2013 Münchenis, Tallinnas teatris NO99 anti külalisetendusi 1. ja 2. X.

Kohati läks „Spectacular Lightshows …“ olümpiamängudeks kätte ära.

Jules August

Risto Kübara ja Benny Claessensi lavastus tekitab tahtmise korrata Claessensi enda öeldut Eesti teatri- ja muusikaakadeemia tänavusel teatrikonverentsil: haavatavus on relv. Meestest armastajapaar ei karda sellest relvast pauku teha.

Kahe mehe korterisse suletuses on kohe alguses midagi ahistavat. Lavastus algab rutaka lahtiriietumisega. Miks neil nii kiire on riideist vabanemisega koduseinte vahel? Rõivad heidetakse kiirustades seljast, justkui need põleksid või haiseksid või oleks neile õmmeldud häbistavad sildid. Kübara ja Claessensi alastus on vabanemise, aga ka sellele eelneva süü, stigmatiseerituse, hüljatuse märk. Korter võib olla küll nende paradiis, kus alasti hullata, aga selles hullamises ja lõbutsemises on midagi välist, vägivaldset, närvesöövat, süsteemsele ahistusele ja sotsiaalsele neuroosile osutavat.

Avalikus, lavalises alastuses häirib mind enamasti miski totaalsusetaotlus, pretensioonikus, mida sageli täpselt sõnastadagi ei oska. Keskaegses religioosses kunstis oli alastus enamasti sümboolne, pühadust, puhtust, märterlust tähistav, mitte asjaoludest johtuv või argine, loomulik kohalolek. Laval esineva mittesümboolse, argise alastuse käsitlemine patuse pretensioonikuse või, nagu mainisin, totaalsusetaotlusena, on otsapidi kristliku kultuuri mõju.

Teine võimalus ongi neid kahte paljast meest vaadata lustakama Vana-Kreeka alastusekultuuri kontekstis, kus eriti meeste alastus ei olnud süütuse, pühaduse metafoor ega viide kannatusele või eemalolekule, vaid elujõu, kohalolu ülistus. Kohati läkski laval olümpiamängudeks kätte ära. Kui kaks paljast meest pool tundi järjest laval rüseldes lapsiku käteväänamisega tegelevad, on see ühest küljest maru tüütu, aga annab aega vaatajale ka laval toimuva küsimuse alla seadmisest tüdida, loobuda nähtu tähenduse otsingust ja leppida selle loomulikkusega, mida kahe mehe kodusest olekust kiirgab. Mu ees istunud Tarmo Jüristolt kuulsin hiljem, et tema jälgis Kübara ja Claessensi kohmetut maadlust jiujitsu-mehe pilguga, hinnates võimalusi minna järjekordsest kätehaardest edasi käelukku või alistavasse võttesse.

Sportlikku ilu selles hullamises siiski polnud. Igav hakkas. Sarnast rüselust võib ehk kohata varajastel hommikutundidel kusagil Tatari tänava geisauna eesruumis, kus kaks purjus meest üritavad kangelaslikult üksteise embuseni jõuda, ent on liiga purjus, et eelmängugagi ühele poole saada. Püha Augustinus olevat väitnud, et enne pattulangemist ei esinenud Eedeni aias erektsioone. Ka laval ei aeta kellelgi kõvaks. Stseen, kus mehed teineteisel kõrvuti põrandal pikutades lahti löövad, on mäng, imitatsioon. Kaks isast hüljest peksavad üksteist, lõbu pärast, loibadega vastu pekki.

On „Imetlusväärsete valgusmängude…“ puhul tegemist palju kardetud homopropagandaga? Eesti kultuurikontekstis võib lavastus tõesti nii mõjuda. Lõpumonoloogil on geimanifesti potentsiaali: „Kõike seda (s.t peamiselt kannatust – M.O.) tajutakse veel selgemini ja tugevamini, kui idaneb, juurdub ja võrsub traagiline armastus, mis peab võitlema Saatuse teemantkõvade seaduste vastu. Armastus, mis sünnib valel ajal või kohatult, enne või pärast õiget hetke või väljaspool norme, mille piirides harjumustest juhinduv seltskond oleks seda tunnustanud.“ Nii lõpumanifest kui ka enamik lavastuse ajal seinale kuvatavast ja lindilt loetavast tekstist on nii banaalne, et mõjub veenvana. Armastuslood, olgu tõsielulised või fiktiivsed, on kõrvalseisjatele vahel lõbustavad, ent enamasti tapvalt banaalsed. Sellel õhtul sai siiski ka naerda. Kergendus seegi.

Kavalehel on Claessensi ja Kübara lavastuse kohta kasutatud žanrimääratlust „elav installatsioon“. Teater NO99 on seda žanrimääratlust ka oma lavastuste puhul järjepidevalt kasutanud. Selle termini kasutamine tundub ühelt poolt programmilise valikuna, on ju teater tuntud kujutava kunsti lembuse poolest. Teisalt on tegemist omamoodi märksõnaga, mida kasutatakse publiku ootuste haldamiseks, justkui hoiatusena neile, kes tulevad traditsioonilist teatrikogemust otsima. Antud juhul tundus määratlus tühja või ebatäpsena.

Kujutava kunsti vahendeid ei kasutatud ning alastusest hoolimata oli tegemist ühelt poolt traditsioonilise, üdini konservatiivse teatrikogemusega (kaks inimest suletud ruumis oma suhet lahkamas – pole just väga avangardne?), teisalt aga plakatliku poliitilise manifestiga, millega ei otsitud võimalusi oma poliitilise agenda kaunistamiseks intellektuaalsemat laadi performatiivse võttestikuga. Ilmselt ei ole tegemist ka sedasorti lavastusega, mis seaks esile mingi kunstilise hoiaku või ka eeldaks vaatajalt esteetilist hinnangut, nii nagu me ei hakka arvustama stampidest kubisevaid pulmatõotusi või peie­kõnesid.

Selles, kui teisejärguliseks lavastuse käigus meeste alastus osutub ja millise vääramatusega meeste vastastikused, armastuse vaimset, sootut, olemust ülistavad armuavaldused lava vaikselt üle võtavad, on palju kannatanud hinge õrna otsekohesust. Nagu juba öeldud: haavatavus on relv ning Claessens ja Kübar ei karda seda kasutada. Alasti karglemisest koorub lõpuks tõendus sooneutraalse suhte eluõigusest, mis on sama loomulik (vabandust väljenduse eest) kui sitahäda ja mille olemasolu ei saa eirata, olgugi selle huvi avaliku väljendamise vastu avalikkusel kultuuriline tõrge. Kübar ja Claessens ei ole lihtsalt kaks tagakiusamisest väsinud homo, kes tulid Eesti inimesele oma kurvast elust rääkima, lootes, et keegi vaatajaist ehk leebub. Nad on vägagi vormis: kaks inimest aadamaülikonnas, kes on võtnud eesmärgiks sooneutraalse süütusekontseptsiooni ning korraldamas seksuaal­revolutsiooni Eedeni aias.