Katsetused kahe päikese süsteemis

Madis Kolk

“Kaks päikest”. Jaan Kaplinski valitud ja tõlgitud rahvaste muinasjutud on lavastanud Andres Noormets, kunstnik Ene-Liis Semper. Jutustavad Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Kristjan Sarv ja Jaak Prints. Esietendus teatris NO99 10. XI.

NO teatri näitlejad räägivad ka hommikuti. Rünno Lahesoo foto

“Kahe päikese” lavastus on oma vormilisele nappusele vaatamata laetud piirilolemise riskist. Lavastaja koos trupiga testivad mitut piiri. Kõigepealt juba materjalivalikuga, pannes proovile publiku (aga muidugi ka iseenda) rikutuse indoeuroopalikust loolisuse tajust ning valmisoleku selles kinnistunud kausaalsuse ja motiveerituse skeemidest kas või hetkeks lahti öelda. Piiril ollakse ka teatritehniliselt, püüdes endast lugusid läbi lasta eeskätt jutustajatena, liigset “näitlemist” vältides. Ning mõlemat piirilolekut saadab kõrgendatud teadlikkus teel olemise riskist, ennustamatuse ühtaegu ebakindlusest kui ka avatusest võimalustele, olgu see riskitaju siis kord siiram, kord kunstlikult sisendatum.

Nähes esietenduse mõju oma sihtgrupile, oleks ebaõiglane sellest eksperimendihõngulisest ettevõtmisest hakata esmalt puudusi otsima. Peaaegu paigalt liikumata jutustasid neli näitlejat nelja lugu viisil, mis ei läinud laste jaoks kaduma. Üheks tõestuseks kas või reageerimine nn naerukohadele. Võib-olla just nendega seoses hakkaski etenduse vältel aga üha rohkem painama küsimus, et kuhu tegijad vaatajat tegelikult juhtida tahaksid? Ja kas teekonna lõpul said publik ja näitlejad vastastikku teineteiselt seda tuge, mida oodati? Eriti veel teades, et kuhugi jõudmine on nende lugude kontekstis üldse õhtumaiselt kaheldav kategooria.

Mõtlen eeskätt seda, et kas näitlejad-piirilolijad peaksid selles lavastuses olema ennekõike teejuhid, kes võtavad publiku korduvalt rõhutatud “teistsugususse” kaasa, et see seal nende eeskujul ja õpetusel oma senised mina-piirid avardaks ning subjekti hajutaks, või asutakse pigem kohe vaatajaga samale poole eraldusjoont, et eksootiline ühiselt eriliseks naerda.

Andres Noormetsa lavastustele lisab peaaegu alati loovat pinget teadmine, et neis ei liiguta lihtsamaid lahendusi pidi, alati saadab tegijaid kahtlemine loodusseaduste kehtivuses ning käsikaudu kobamise ohtlik erutus. Kuid paradoksaalselt pääsevad neis töödes enamasti mõjule just need näitlejad, kes selles rägastikus ikkagi lõpuks kõige otsema tee leiavad, mitte aga need, kes jäävad kahe punkti vahel dekoratiivseid poognaid joonistama. Otsetee ei tähenda sel puhul ülesande labastamist ja üheplaaniliseks muutmist, vaid teadja läbinägelikku pilku, võimet õigesti panustada. Ning tihti tekib sellistel puhkudel küsimus, et kas avanemine toimus tänu teele veeretatud lisatakistustele või nende kiuste.

“Kahe päikese” radadel liikus kõige kindlamalt Gert Raudsep, kes muidugi ka kõige rohkem Noormetsa kaartidega kursis. Teda saaks ehk äärmisel juhul kahtlustada avantüüriga täiel määral mitte kaasa minemises, kuid tegelikult ei ole selles kahtlustuses kübetki süüdistust – kõigi ülesandes sisalduvate riskide seast valis ta lihtsalt ka mõned kindlad pidepunktid, sest edu ja üllatusmoment saavad tuleneda ikkagi vaid nende kombineerumisest ja nii on ka ülepea võimalik riskida. (Tõenäoliselt viib teadlik ja eesmärgipärane peyote tundmine kaugemale kui juhuslik kummiliimi hingamine). Valmisolekut õhkus ka ülejäänud trupist, kuid vähemalt esietendusel jäädi veel pisut teadmatuse krampi.

Lavastuse (oletatav) kontseptuaalne tagamõte ja selle teostamiseks näitlejate käsutuses olevad tehnilised vahendid näisid aeg-ajalt sattuvat kummalisse konflikti, mille põhjusi otsides hakkasin lausa iseenda pärast piinlikkust tundma. Nimelt, sagedasim etteheide lastele mängivatele näitlejatele on vist ikka see, et kõige siiramat ja tundlikumat sihtgruppi koheldakse tundetult, ebasiiralt ja haltuuramaigulises vormis. “Kahes päikeses” ei olnud sellisest hoiakust jälgegi ja kohe tekkis ülekohtune tahtmine tegijatele nende vaimustust ette heita.

Loomulikult ei jätnud üritust piiri peale mitte näitlejate võime vaimustuda lastele mängimisest, mis on ise juba suur ja harv voorus, vaid pigem see elamusliku esmaemotsiooni tasandile jääminegi. Küllap oli tegemist esietendusele omase nähtusega, mis nõuab lihtsalt rutiini tuleproovi (ja mis omakorda toobki esile näitleja tõelise vaimustumisvõime tugevuse), aga olukorras, kus näitleja ei tohtinudki end justkui väga kindlalt tunda, olles kohustatud säilitama oma katsetaja üllatusalti oleku ning juhinduma ka teatavast “näitlemiskeelust”, asetati jutustajad positsiooni, kus nad ei saanud olla teejuhid. Piiratud lavalised võimalused sundisid kimbatusse jäädes lihtsalt kõnet žestiga illustreerima ning euroopaliku gradatsiooni ning puänteerituse asemel teistsuguses loostruktuuris liikumine ei ulatanud mitte niivõrd abikätt taju teisendamisel, vaid liitis näitlejad ja vaatajad ühiseks oma-võõra naljade üle naervaks seltskonnaks. Mis ei ole katse tulemusena või millegi tõestusena üldsegi mitte halb.