Kuidas jutustada teatrilaval lugu?

„Fantastika“ on ambitsioonikas kunstiline tervik, „Kallis, ma valetasin“ pigem pihtimuslik sketširida näitlejatöö köögipoolelt, kuid mõlemad tööd on väga sisendusjõulised ja inspireerivad.

MADIS KOLK

Teatri NO99 „Fantastika“, lavastaja Mart Kangro, kunstnik Marit Ilison, muusikaline kujundaja Jakob Juhkam. Mängivad Marika Vaarik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jarmo Reha, Ragnar Uustal ja Tiina Tauraite. Esietendus 25. IV teatris NO99.

Kanuti gildi saali „Kallis, ma valetasin (Love me for what I am)“, idee autor ja lavastaja Katariina Ratasepp, dramaturg ja lavastaja Maria Lee Liivak, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja, videokujundaja Roland Laos. Mängivad Katariina Ratasepp, Lauri Kaldoja ja Roland Laos. Esietendus 22. IV Kanuti gildi saalis.

„Fantastika“ kinnitab teatritarkust, et autentse kogemuse iha ja näitleja (näiline?) maskipaotus ei pühi lavalt mitte fiktsioonivajadust ja ümberkehastumist, vaid lihtsalt üleliigse „vahu“, mida on võimalik nii käsitööoskuste abil „õhku peksta“ kui ka vajadusel tükkhaaval tagasi kleepida.

Veiko Tubin

Paaripäevase vahega esietendusid Kanuti gildi saalis ja teatris NO99 lavastused, mille temaatika ja ülesehitus osutab tegijate sarnastele huvidele. Kui Katariina Ratasepa ja Maria Lee Liivaku lavastuses „Kallis, ma valetasin“ tegeletakse otsesemalt teatri igapäevaeluga, näitleja erialaste küsimustega iseendale, sooviga välja selgitada iga oma lavahetke siirusemäära, siis Mart Kangro „Fantastikas“ lähtutakse mõneti laiematest maailmavaatelistest taotlustest. Seal uuritakse seda, mis on üldse lava ja saali suhtluses autentne ja „päris“ ning kuidas see suhtlus peegeldab n-ö tegelikkust.

Mitte et need küsimused oleksid nende kahe lavastuse kaudu jõudnud esmakordselt Eestis teatrilavale. Variatsioonid teemal, kuhu paneb näitleja „iseenda“, kui ta kehastab laval kedagi teist, või millisel moel toimuvad identiteedi ümberlülitused, kui näitleja mängib laval kedagi, kes kannab küll tema kodanikunime, kuid pole tema ise jne, hakkasid mingil hetkel lausa tüütama. Mitte sellepärast, et küsimused ise oleksid ebaolulised, pigem sellepärast, et näitleja maski mahavõtt iseenesest ei taga veel paljastusakti kaalukat üldistusastet, vahetut rambiülest suhtlust, mis sunniks vaatajat samasugusele sisekaemusele. Juba 1960. aastate lavalised individuatsiooniseansid tõestasid, et etendaja avalik eneseavamine saab olla huvitav ning selgitada kunsti ja elu suhteid ikkagi ainult siis, kui etendaja siseilm on rikas ning küündib fiktsiooni ja reaalsuse servi kogu oma lavalises olemises, „kohalolus“ kokku õmblema ja lahti harutama. Loomulikult võib ka nartsissism olla lavalise uurimistöö objekt, kuid eeldab sellisel juhul etendaja teadlikku suhet ja teejuhi hoiakut ehk teisisõnu ikkagi näitlejameisterlikkust ja ainest kunstiteose loomiseks, kõlagu see kui tahes kulunult või nimetatagu näitleja ja rolli suhet läbielamiseks, etendamiseks või mõnel kolmandal moel.

Tegelikult on Kangro ja Ratasepa-Liivaku lavastus muidugi üsna eri laadis, nii et palun juba ette vabandust, kui neid siinkohal vägivaldselt kokku sidudes kogemata justkui ühe omadusi teiselegi üle kannan. „Fantastika“ on ambitsioonikas kunstiline tervik, žanrimääratluselt „elav installatsioon“, „Kallis …“ pigem pihtimuslik sketširida näitlejatöö köögipoolelt, mille kohta on ka tegijad ise öelnud, et tegemist pole täiemahulise lavastusega. Kuid mõlemad tööd on väga sisendusjõulised ja inspireerivad, andes tunnistust nii näitlejate erialasest võimekusest kui ka teatri kui kunstiliigi spetsiifikast, lavalise loojutustamise ja rollimängu loodusseadustest, mille järelekatsumine ja küsimärgistamine toob need veelgi aredamalt esile.

Katariina Ratasepp oma lavastuses „Kallis, ma valetasin“.

Evi Pärn

Jättes kõrvale kunsti reaalsusihaluse ajaloolised seaduspärasused ning teatri ja teiste kunstiliikide erinevuse selles vallas, millest Eero Epner on „Fantastika“ kavalehel ka põhjaliku ülevaate andnud, küsigem teatri väljendusvahendite ning inimese autentsusihaluse suhte kohta tänases päevas. Kahekümnenda sajandi teise poole performatiivne pööre, mis tõi ühelt poolt esile lääne teatris (väidetavalt) tooniandva sõnakesksuse, kuid rikastas teiselt poolt teisi kunstiliike väljendusvahenditega, mis võiksid olemuslikult omased olla ka teatrile, on aeg-ajalt tekitanud stereotüüpseid eksiarvamusi, justkui pärsiks laval rolli kehastunult sidusa loo edasiandmine kuidagi toimuva suhet reaalsusega või näitleja tõelist iseolemist, tema ausust nii kunstniku kui ka kodanikuna. Kui veel 1980. aastatel nautis auditoorium tähistajamänge, mis panid küll kahtluse alla varasema kunsti hierarhilised toimemehhanismid, kuid põlistasid ja kultustasid vastupidisele retoorikale vaatamata need loonud autori isiku, siis tänapäevased tehnilised ja tunnetuslikud vabadused võimaldaksid idee kohaselt justkui igaühel omaenda reaalsuse kokku panna: mitte sõltuda ringhäälingu valdajate (mõne arvates vandenõulistest) otsustest, vaid teha oma valik ise (seda seejuures interneti abil, mida vandenõuteoreetikud huvitava paradoksina naiivselt ikka veel usaldavad), mitte kuulata albumeid, kui kellegi koostatud kunstilisi tervikuid, vaid üksikuid lugusid omal valikul, mitte triivida suure narratiivi hoovustes, vaid jutustada oma isiklikku väikest lugu, kuid teha seda kategoorilisusega, mis muudab ta sellegipoolest suureks – jutustajale identiteedi pidepunktiks, juhuslikule kuulajale tüütuks müraks.

Ka auditooriumi reaalsusihalust rahuldavaid tõsieluvaatemänge – n-ö päris inimestega päris elust – kon­strueeritakse aristotellike dramaturgiareeglite järgi ja ega vist eriti palju tõsiseltvõetavaid alternatiive olekski. Kas tänavapildis ja ühistranspordis silma hakkav kõrvaklapistatud inimeste hulk annab tunnistust üha ahnemast vajadusest isiku vahetu reaalsuse järele või pigem soovist reaalsusest põgeneda? Kas mustkunsti- või filmitrikk, mille toimemehhanism meile ära seletati, andis vahetuma reaalsuskogemuse või lisas pigem lihtsalt kübekese ratsionaalset eruditsiooni, vaesestades seevastu fiktsiooni inspireerivat mõju aktiivsele eneseloomele? Või kas teater, see vana hea ja klassikaline, sunnib näitlejat valetama: kui kahe komponendi (näitleja ja rolli või kahe keemilise elemendi) kohtudes sünnib midagi kolmandat, mis vajas reaktsiooni toimumiseks mõlema omadusi, siis kas tulemus olnuks kuidagi „ausam“, kui reaktsioon jäänuks toimumata ja selle asemel defineeritaks mõlema eraldiseisvaid omadusi?

Kaks kõnealust lavastust ei vaidlustagi tegelikult suuri lugusid ega teatri­illusiooni loomise klassikalisi põhimõtteid. Kui „Kallis, ma valetasin“ lähtubki teatri seest ning paneb esmalt kiuslikult küsima, kas kolm oma vabakutselisust laval afišeerivat sümpaatset näitlejat ikka valisid kunagi üldse õige eriala või kas nende pettumus teatrisüsteemis on tingitud teatri olemusest või pigem konkreetsetest halbadest kokkusattumustest (eks karm reaalsus ole ju seegi) senisel näitlejateel, siis lavastuse lõpp tõestab, miks veenev illusiooniloome ja köitev loojutustamine ilmselt nõuavadki selle eel lakkamatuid kõhklusi ja pidevat üleküsimist. Tõsi küll, lavastuse kulminatsioonina jutustatav inuiti muinasjutt kalurist ja kontnaisest jätab leidlikult õhku võimaluse, et äkki ikkagi see indoeuroopalik narratiiv oma 36 draamasituatsiooniga (Georges Polti) ongi ammendunud ning vajab performatiivset siirusesüsti „taevapõdra rahvaste meelest“, kuid teatri seisukohast on olulisem see, et kogu eelnev lavakonventsioonide läbivalgustamine mitte ei kõigutanud tegijate ja vaatajate usku nendesse, vaid valmistas ette eeldused nappide vahenditega fiktsiooniloomeks. Rääkimata loo sõnumist, mis näib rõhutavat sünergiat kui elujõu allikat.

Ka „Fantastika“ kinnitab teatritarkust, et autentse kogemuse iha ja näitleja (näiline?) maskipaotus ei pühi lavalt mitte fiktsioonivajadust ja ümberkehastumist, vaid lihtsalt üleliigse „vahu“, mida on võimalik nii käsitööoskuste abil „õhku peksta“ kui ka vajadusel tükkhaaval tagasi kleepida. Näitlejad jutustavad küll teatrinalju ja avavad oma suurimaid saladusi, kuid seegi ei pane mitte teatrit kui sellist kahtluse alla, vaid tõestab meisterlikult, kuidas publikut usaldades ja tema skeptilist kaitsekihti oskuslikult töödeldes on teatrivaataja tähelepanu võimalik köita ligi kaheks tunniks selleks, et näitleja saaks ära jutustada loo oma kassidest, vajamata oma lavalise kohalolu täienduseks muud, kui vaid vilkuvat punast valgust, kuid tehes seda nii, et narratiivile sugeneb eksistentsiaalne mõõde.