Teateid teatridžungli aluskihtidest

Eesti harrastusteatrite lavastustes prevaleerivad igapäevased olmeprobleemid, sekka eksistentsiaalsemaid värelusi ja paras kogus janti.

RAIT AVESTIK

XV külateatrite festival 21. – 23. VIII Palamusel ning V rahvusvaheline teatrifestival „Baltiramp“ 11. – 13. IX Kuressaares.

Džungli ja teatrimaastiku võrdlemine pole võib-olla kõige õnnestunum: esimesest läbi minna on selle taimestiku tiheduse tõttu äärmiselt raske, teist läbides ei pruugi aga märgatagi sealset tihedat „taimestikku“. Ent kui arvestada Eesti nappi pindala ja rahvaarvu, siis on siinse teatritegemise kontekstis küll põhjust rääkida väga tihedast džunglist. Seda, et meie teatridžungli ülemine kiht, mis hõlmab tavapäraseid (ja valdavalt kutselisi) riigi-, linna-, projekti- või muid avalikke teatreid, on üsnagi liigirikas, teame niigi. Eesti Teatri Agentuuri värskeima statistika põhjal saame üldistades ja ümardades öelda, et 37 etendusasutuse tegevuse tulemusena võisime eelmisel aastal käia ülepäeviti esietendusel. Lisagem siia ka varasemate aastate lavastuste etendused (mida on esietendustest ju märksa rohkem) ning arvud muutuvad järjest uhkemaks. Ja see pole kaugeltki kõik.

Peale selle, et koolitatud teatraale tuleb järjest juurde ja seega lisandub ka uuslavastusi, viivad esietenduste arvu lakke teatridžungli alumistes kihtides tegutsejad ehk igat masti harrastusteatrid, keda Eesti Harrastusteatrite Liidu 2012. aasta andmete järgi oli arvel 478. Kui nende hulgast eraldada kooliteatrid, tudengiteatrid, õpilaste näiteringid ja muud sellelaadsed kiiresti vahetuvate näitlejatega üksused (kus põhirõhk on pigem protsessil kui tulemusel ning tegevuse eesmärgiks haridus ja arenemine kunsti kaudu), siis täiskasvanute teatreid – nimetagu nad end siis rahvateatriks, külateatriks, amatöörteatriks, teatristuudioks, vallateatriks, näiteringiks või näitetrupiks – on umbkaudu 200 ringis. Isegi kui me õppeasutuste näiteringide esietendusi ei arvesta, lisandub viimast arvu silmas pidades igal aastal kohalikule teatrimaastikule üle 200 esietenduse (arvestusega, et mõni trupp igal aastal ei tegutsegi, teine aga toob aastas välja rohkem kui ühe lavastuse). Ehk siis: kui kõik esietendused aasta peale ära jagada, et möödu Eestis mõne uuslavastuseta päevagi.

Kuigi see „aluskihi teater“ ilmselt ei jäta üldisesse teatrilukku maha sügavat jälge ega hakka nad ka kajastuma tähtsates nimekirjades ja ülevaadetes, on sellel teatri olemas oma kindel publik. Olgu nende uuslavastuse etendusi kas või üks. Ning see, kuidas mõjub teatriga tegelemine teatriga tegelejale ning üldse kogukonnale laiemalt, on juba omaette teema. Meie riigi äärealadel käib vilgas teatritegevus, kuid teatriloome kontekstis tuleb rõhutada, et see suur mass mõneti nähtamatut teatritegemist ei liigitu kindlasti äärealaks (horisontaalne vaade), vaid – nagu juba öeldud – aluskihiks (vertikaalne vaade).

Päris varjatult seal aluskihtides muidugi ei toimetata, sest Eesti Harrastusteatrite Liitu koondunud teatritel-näiteringidel on võimalus (ja suur tahtmine) esineda üleriigilistel kooliteatrite festivalidel, harrastusteatrite festivalidel, külateatrite festivalil, tudengiteatrite festivalil, õpetajate teatrifestivalil ning mitmel muul spetsiifilisemat laadi kokkusaamisel.

Näiteks tänavu augustis korraldati Palamusel viieteistkümnendat korda üleriigiline külateatrite festival. Kolmel päeval kokku rohkem kui kolmekümne etendusega festival oli jaotatud mõtteliselt kolmeks ning igal kolmandikul ka oma minižürii. Kuigi sellise killustatuse juures (mis on aja ja inimressursi kokkuhoiu mõttes möödapääsmatu) pole minu üldistused harrastusteatrite suunal vast üleliia adekvaatsed, joonistuvad välja siiski mõned ühisjooned, mis on olnud aastaid muutumatud.

Esmalt torkabki silma, et tugevamate ja nõrgemate truppide vahel on selge vahe. Kuid nagu teame, ei olda harrastusteatrites ainult tulemuse peal väljas, kooskäimine olla tihtipeale olulisemgi, sageli nii füüsiliselt kui ka vaimselt lausa vajalik. Endale raskemaid ülesandeid võtnud teatrite etendused paistsid silma väärt näitlejatöödega, mis annavad tunnistust oskuslikest näitejuhtidest. Vähem märkas tugeva ja tundlikku lavastajamõttega töid, milles oleks segunenud kunstitaotlus ja sõnumirikkus. Lavastustes prevaleerivad igapäevased olmeprobleemid, sekka eksistentsiaalsemaid värelusi ja paras kogus janti. Ehk siis oli näha ehedat ja pisut naiivsetki külateatrit, aga ka täiemahulisele teatriõhtule pretendeerivaid lavastusi. Nagu ikka, kogeme ka harrastusteatrite loomingus eelkõige sõna ja siis pisut ka tegevust. Vaatamata sellele tuleb esile tõsta lavastusi, milles olid teatrikunsti sünniks vajalikud kriteeriumid kenasti täidetud: võimsate näitlejatöödega esines Salme vallateater Willy Russelli „Reispassiga“ (lavastaja Maire Sillavee); Andres Linnupuu ja Abja EHH-teatri nüüdisaegsema teatri vormis tehtud „Geenius“ (Jüri Tuuliku „Taevaredeli“ ainetel); eheduse ja isegi ajastutruudusega kehtestas ennast Saarema teatri Lutsu-aineline „Millal küll Kalev koju tuleb“ Väino Uibo lavastuses; peeneid psühholoogilisi näitlejatöid sai näha Tabivere harrastusteatri ja Raivo Adlase koostöös sündinud Mats Traadi „Türgi ubades“.

Terviklikuma pildi saamiseks palusin kommentaari ka teisi lavastusi kui mina näinud žüriiliikmelt, teatrikriitik Madis Kolgilt, kes kõnealust teatrikihti on juba viisteist aastat oma toetava pilguga õnnistanud. Madis Kolk: „Väga tugevad trupid on kindlasti Vilde teater ja Lendteater, kellel esiteks on olemas selline multitalent nagu Aire Pajur, kes loob sotsiaalselt teravaid ja valusaid näidendeid ning mängib neis ise meisterlikult ka kandvaid rolle. Teiseks hoolitseb nende lavastuste professionaalse taseme eest nii lavastaja kui ka näitlejana Tess Pauskar, ning loomulikult on Vilde teatril üldse väga tugev näitetrupp. Tänavusel festivalil siis Vilde teatrilt „Pime tuba“ ja Lendteatrilt „Terasmees“. Hea meel on sellest, et harrastusteater ei ärgita mitte üksnes näitlejate mängulusti, vaid on võimaldanud avalduda ka täiesti professionaalsel tasemel dramaturgitalendil, nii nagu seda on Küllike Veede, kelle näidenditest olid sel festivalil esindatud „Mutimurdjad“ (Alburahva teater) ja „Kõik müügiks“ (Abja „Kolmas voorus“). Nii lavastaja kui ka repertuaarikujundajana üllatab alati Tiit Alte – nii ka oma tänavuse „Kükloobiga“.

Tuleb ka öelda, et aastatega on harrastusteatris toimunud tuntavad arengud materjalivalikus. Kui varem kohtas repertuaarivalikus rohkem juhuslikkust, kohati näis lausa, et näitejuhile oli pööningut koristades näppu juhtunud mõni 1970. aastate „Meie repertuaar“ ja kuna leitud näidendi tegelaskond klappis trupi koosseisuga, sai see ka ära tehtud, siis nüüd on valikud kontseptuaalselt põhjendatumad. Luuakse lavastusi, kus kõneldakse tõepoolest millestki enamast kui vaid trupi teha tahtmise rõõmust. Aetakse nii kohaliku kogukonna asju kui kõneldakse ka laiemalt ühiskonnas teravatel teemadel. Tekste luuakse ise, kuid ka valmisdramaturgia puhul on näha omapoolset sõnumit, seda, mille nimel on lavale tuldud.

Kui kunagise (väidetava) näidendipõua kontekstis sai truppidele soovitatud autoriteatri korras ka ise lavatekste luua, et nad saaksid rääkida just neid puudutavatel teemadel, siis nüüd on see omaloomingu agarus läinud kohati isegi nii suureks, et tahaks aeg-ajalt meelde tuletada: ärge unustage dramaturgiaklassikat – vaid suurte meistrite loominguga suhestudes, teksti analüüsides ja tegelaste sisemisi motiive enda omadega võrreldes, saab näitleja areneda. Autoriteatri meetodil luuakse kahtlemata huvitavaid ja intrigeerivaid lavastusi, kuid vahel võib juhtuda (eriti harrastaja puhul), et see sulgeb ka mõne silmapiiri, mõne kanali, mille kaudu juurde õppida. Päris kindlasti olen viimase aasta harrastusteatrite loomingus näinud lavastusi, mis annavad ka tavapublikule täiesti täisväärtusliku teatrielamuse, mõjumata sellise vaese mehe teatrina. Rääkimata sellest, et üha rohkem on meie teatripildis lavastusi, kus lõimitakse professionaale ja harrastajaid.“

Teine teade aluskihist pärineb Kuressaarest, kus septembris korraldati rahvusvaheline teatrifestival „Baltiramp“, mis eelkõige oli kolme Balti riigi oma­dramaturgia populariseerimise teenistuses. Kaks teatrit igast riigist (Eestit esindasid Jõelähtme lavagrupp ja Vilde teater Tartust) pidid esitama naaberriikide algupärandeid. Tähelepanu väärib kokkusattumus, et nii Jonava teater Leedust kui ka Rēzekne teater Lätist olid teineteisest sõltumatult valinud mängimiseks Jaan Tätte näidendi: vastavalt siis „Ristumine peateega“ ning „Palju õnne argipäevaks“. Kuigi need Tätte näidendite teatralisatsioonid olid üheselt üsnagi autori- ja peavoolutruud, tuleb arvestada sellega, et need teatrid, nagu paljud Eestiski, täidavad sõna otseses mõttes tavapärase väikelinnateatri või külateatri funktsiooni ehk rahvateatritelt katsetusi või kontseptuaalseid kukerpalle ei olegi eriti tark nõuda või loota. Kuid loodan siiski. Küll tuleb aga esile tõsta taas näitlejatöid (ja see kehtib ka teiste „Baltirambil“ nähtud etenduste kohta), ette pole heita ka materjali valikule, kuid jah – pisut rohkem tänapäevast teatrimõtet ja sellele vastavat tegutsemist nii meie kui ka nende harrastusteatrites tahaks kohata küll. Mainitud näidendite valiku puhul kerkib üles ka tõlkeküsimus: kas ja kuidas on näiteks lätlastele-leedulastele kättesaadavad meie Algused, Kivirähad, Lennukid ja teised draamakirjanikud?

Miks on hea, et meil tehakse nii palju teatrit, sõltumata kunstilisest tasemest ja publikuhulgast? Arvestades sellega, et meie teatridžungli aluskihtides tegeletakse peaasjalikult keele ja kohalikule rahvale omaste tavadega, siis võiks see kogus kultuurikihti pakkuda mingitki julgust või turvatunnet neile, kes seoses suure rändega muretsevad siinse keele ja kultuuri säilimise või puhtuse pärast. Ehk – mida rohkem rändajaid, seda rohkem tehtagu ka aluskihiteatrit.