Tubli keskmine Lotte

BRIGITTA DAVIDJANTS

„Lotte unenäomaailmas“: lavaversiooni autorid Heiki Ernits, Janno Põldma, Tanel Jonas, Janek Savolainen, helilooja Priit Pajusaar, Leelo Tungla laulutekstid, muusikajuht ja dirigent Martin Sildos. Osades Linda Kolde (Lotte), Kaarel Targo (Bruno), Rasmus Kull (Albert) jt. Vanemuise Sümfooniaorkester, kontsertmeister Kadri Sepalaan, klahvpillid Jürmo Eespere, kitarr Riho Lilje, basskitarr Alari Piispea, trummid Tiit Kevad.Vanemuise etendus 11. XII Nordea kontserdimajas.

Vanemuises esietendus 28. novembril juba kolmas Lotte-lavastus, aga ikkagi ootasin seda siira huviga, sest Lotte-hullusest ei ole ilmselt pääsenud ükski lapsevanem. Tõepoolest, Lotte fenomeni laste meelelahutuses ei saa kuidagi alahinnata, teist temataolist brändi meil vist polegi. Sellest andsid tunnistust ka kõik need Lotte-nukud, kes lastel Nordeasse minekul kaenlas olid. Kunagi varem oleksin Lottet pidanud skeptiliselt heaks turundustrikiks, ent nüüd, pärast Lottega paremini tuttavaks saamist ma nii väga ei imestagi: Lotte on tore kangelane, kes endalegi lapsena oleks meeldinud – lahke ja südamlik, ent ometi kamba hing.

Uut lugu iseloomustas selge narratiiv, millesse on põimitud toredad nõksud ja kõrvalepõiked. Seekord seikles Lotte unenäomaailmas, mis on publikule tuttav näiteks animatsioonist „Kuukivi saladus“. Lühidalt öeldes jääb jänes Adalbert unenäkku kinni ning koer Lotte ja jänesepoeg Albert peavad teda päästma minema. Unenäomaailmas jõuavad nad viimaks Une-Mati koju ja aitavad uneveski korda teha.

Juba viide unenäomaailmale annab suuna kätte: Tanel Jonase lavastuses on jäetud palju ruumi fantaasiamängudele ja veidratele olenditele, kes loomulikult jätavad lastele võimsa mulje. Küll õpitakse pannkookide abil matemaatikat, küll on gloobuseks padi. Pisut kummastav unenäomaailm tõigi lavastusse elu sisse, hoolimata nappidest lavakujunduslikest elementidest. Sealjuures tekitas unemaailm allusioone mitte niivõrd teiste lastelavastuste kuivõrd lääne popkultuuri klassikaga, nagu biitlite ja Monty Pythoni animatsioonid.

Ka näitlejatöö oli veenev, hoides jäägitult publiku tähelepanu. Pole naljaasi korraga laulda ja näidelda ning alati ei pruugigi see õnnestuda. Lotte osatäitja, heliseva häälega Vanemuise näitleja Linda Kolde tuli sellega kenasti toime. Ent minu lemmikuks kujunes Leino Rei mängitud kloun, kõrvaltegelane unenäomaalt. Rei karakter oli ülimalt koloriitne, parasjagu maitsekas, ühtaegu hirmutav ja naljakas.

Lavastuse helilooja Priit Pajusaare muusikat iseloomustab liigutav meloodilisus ning Rasmus Puuri orkestratsioongi on värvirohke. Tõsi, vahepeal tekkis tunne, et orkester matab vokaali, mistõttu jäid laulusõnad arusaamatuks (kavaraamatus on Leelo Tungla värsid ilusti ära toodud). Muusikas valitsevad selged tunded, puhtad mažoorid-minoorid, mis ei jäta ruumi ambivalentsile. Mis puutub stilistikasse, siis seal on helilooja julgelt mänginud elementidega popmuusikast ooperikoloratuurideni ja tagajärjeks on teatav eklektilisus.

Pajusaart on heliloojana võrreldud aeg-ajalt Olav Ehalaga ja tõepoolest, Ehala-pärast tema muusikas ju on, aga sama hästi võiksime aimata ka seitsmekümnendate progeroki elemente. Kui neile anda mingi kergus, mažoorsus ja lastemuusikale omane prisma, siis võibki tulemus olla just selline. Kohati kostis muusikast ka üheksakümnendaid, aga kas polegi see mitte aeg, mil Pajusaar heliloojana alustas?

Loomulikult oli lauludesse pikitud ohtralt elutarkusi, näiteks et mängus õpid nii võitma kui ka alla andma. Üldse iseloomustab Lotte-lugusid sõnamäng, millest ei olnud pääsu ka sel korral. Ilmselt jõuavad väljendid „kinniste uste päev“ ja „porgand võtaks“ paljude laste kõnepruuki.

Lastelavastustega kipub ikka nii olema, et mingi osa neist on mõeldud vanematele. Samuti seekord. Kõik lavastajate taotlused sihtrühmale ilmselt pärale ei jõudnud. Nii küsis laps ühe tantsustseeni kohta: „Mis asja ta seal jookseb?“ Ja vastas ise: „Teeb vist trenni. No on hull, unenäomaailmas!“ Ma ei hakanud temaga vaidlema … Sama huvitav oli jälgida laste reaktsiooni kahe tegelase suhtetantsule – ah nii nad siis õpivadki tundma romantikat!

Ja mis oli loo moraal? Ilmselt see, et kõik on omavahel seoses. Kui valad Eestis kogemata unenäoveskisse liiva asemel soola, kannatab ka keegi Austraalias.