Ise tehtud, hästi tehtud ehk

Uuemaid tuletisi ja liitsõnu eesti keeles

Reet Kasik

Keele sõnavara muutub ja täieneb nii spontaanselt, et keegi ei jõua tekkivaid uusi sõnu kokku koguda ega sõnaraamatutes talletada. Vähem kui kümnendik eesti sõnadest on lihtsõnad, üle 90% on liitsõnad ja tuletised. Uusi lihtsõnu tuleb juurde põhiliselt laenudena, seevastu tuletisi ja liitsõnu moodustatakse tekstitegemise käigus üsna vabalt, nii et sageli on võimatu öelda, kes, kus ja millal neid esmakordselt kasutas. Mõned näited ajalehtedest.

Viie tunniga tegid teemeäralised pargi puhtaks. Lendame paariks päevaks Saksamaale laagerdama ja katsume sealt Austriasse rongitada. Kes tahaks ülepäeviti Kadrioru pargis kepikõndida? Lõkke ääres jorutati metsavendlikke laulukesi.

Internet on ammendamatu allikas. Sõnamoodustuse raamatut koostades leidsin tekstikorpustest ja suhtlusmeediast sadade kaupa liitsõnu ja tuletisi, mida pole registreeritud üheski sõnaraamatus, mis on aga oma tekstiümbruses täiesti arusaadavad ja loomulikud.

Eesti banaanistub üha rohkem. Mehed hipitsevad ja hobitsevad, naised kantseldavad lapsi. Kuule prügipea, sul on asjad ikka päris sassis. Eile oli sigamõnus õhtu.

Uusi tuletisi ja liitsõnu aitab mõista see, et need on loodud tuttavatest sõnadest tuttavate mallide järgi, juba olemas sõnade eeskujul. Kui vahendinimest võib tuletada kelgutada ja suusatada, miks siis mitte ka rongitada, bussitada, autotada või lumelauatada. Kui on kogunimetused sõnastik ja saarestik, siis niisama loomulikud on seenestik, pildistik, pingistik, putkastik, aknastik, tänavastik.

Mõned sõnaloomemallid on populaarsemad kui teised. Näiteks praegu on moes inglise ühesilbilistest laensõnadest a-liiteliste tegusõnade tuletamine: meilama, fännama, šoppama, surfama, klikkama, stressama, strippama, tšekkama. Mall on laienenud ka omasõnadele: Sinu asemel ma ei tuleks ülbama. Ja ongi jõulud seks korraks jõulatud.

Agaralt tuletatakse ka stu-liitelisi muutumisverbe: linnad hakkavad karbistuma, kesklinna koolid eliidistuvad, külad internetistuvad, kogukonnad grupistuvad, asumid võivad getostuda, inimesed võivad idioodistuda või pätistuda, mõne meelest ähvardab maailma juudistumine jne. u-liitelised tegusõnad on nii moes, et kipuvad kõrvale tõrjuma olemasolevaid ne-tuletisi: argikeeles ilm pimenemise asemel pigem pimendub, samuti levivad täienduma, lahjenduma, noorenduma, tühjenduma, arenduma, avanduma jts.

Teistel tegusõnaliidetel ei näi olevat kindlat tähendust: nimisõnast võib vajadusel teha tegusõna eri liidetega või ka ilma liiteta: võib rulada või rulatada, ahned poliitikud saagitavad, saagistavad või saagitsevad, pudeleid võib korkida või korgitseda, haavu võib salvida või salvitada, tavaline on pilte raamida, aga võib ka raamistada või raamitseda, inimesi võib silditada või sildistada. Spontaanselt tuletatud tegusõna ei pruugi seostuda püsivalt mingi kindla tähendusega, vaid avab oma tähenduse alles lauseümbruses.

Täna koeratasin kaks tundi mööda linna. Täna oli üsna hull, aga ega ilm igavesti koeratama jää. Kass lipsas uksest välja, küll ma siis otsisin, kassitasin ja kiisutasin terve öö.

Nimisõnaliited on selgemini seotud kindla tähendusega. Kõige rohkem tuletatakse spontaanselt mitmesuguseid isikunimetusi. lane-tuletised viitavad rühmakuuluvusele või koolkonnale: pallaslane, ekspreslane, kreisiraadiolane, toompealane, pintsaklipslane. Poliitikast on tuttavad laarlased ja kelamlased, savisaarlased ja simsonlased, eelseisvad presidendivalimised näivad sünnitavat kallaslased ja kaljurandlased, võib-olla ka jõerüütlased, repslased, helmelased, jõkslased ja muidki huvirühmi.

Seevastu line-tuletised viitavad ajutisele rühmale, keda nimetatakse mingi ühise tegevuse või koha järgi: rongkäigulised, rannalised, väljakulised, matkalised, koosolekulised, kempsulised, reisilised, piknikulised.

Argikeeles nimetatakse isikuid sageli iseloomuliku omaduse põhjal. Need on enamasti halvustava tähendusega ur– või ik-tuletised: tuttavate rikkuri, ihnuri, ahnuri kõrval olen ühismeediast leidnud ka õeluri, uljuri, ülburi, uhkuri; samast allikast pärinevad pehmik, nüridik, jubedik, pühadik, tigedik, sõgedik, rõvedik.

Kümnete kaupa leiab tekstidest ka spontaanselt tuletatud ndus-liitelisi tegevusalade nimetusi: missindus, perearstindus, mobiilindus, ülikoolindus, giidindus, putkandus, samuti lus-liitelisi omadusnimetusi: kavalantslus, rehepaplus, tütarlapslus, mölaklus, mühaklus, kaabaklus, donkihhotlus, amatöörlus, kaskadöörlus, parasiitlus, fänlus jt.

Liitsõnu võib eesti keeles moodustada nii vabalt, et mõne liitsõna esma­kasutusele on enamasti võimatu osutada. Küll aga väärivad märkimist sõnamallid, mis näivad just praegu moes olevat ja kiiresti levivat. Nii armastatakse rõhutada nimetatava väärtust intensiivistava laiendosaga: tipp-poliitik, tippjurist, tippvastuvõtt, tippsaavutus, superkülaline, supermees, superkunst, superkontsert, ülisaavutus, ülienergia, megaüritus, megatäht, padurahvuslane, paduvaimustus, padukommunist, padujama, marujoodik, marukarsklane, maruateist jt.

Rohkesti näeb samu ja ka muid intensiivistavaid laiendosi omadussõnades: tippõnnelik, tippmõnus, superlaisk, superigav, megailus, megauhke, padukarske, paduigav, ilmtähtis, ilmuhke, ilmkõrge. Selletaolisi liitsõnu kasutatakse palju argikeeles, kus neid ka juurde sünnib. Noorte argikeeles levivad näiteks laiendosad lõpp-, tutt– ja siga-: lõpp­ilus, lõppäge, lõppuhke, tuttuus, tuttilus, tuttpuhas, tuttvärske, sigahea, sigalõbus, sigalahe, sigakiire jt.

Laiendosaga saab rõhutada ka nimetatava madalat väärtust: ebaarst, ebateadus, pseudokunstnik, pseudopoliitik, poolkirjanik, pooljurist, värdseadus, värdlubadus, värdkeel. Eriti paistab uuemal ajal moes olevat laiendosa liba-: libaarst, libapolitseinik, libajurist, libatunnus, libatõelisus.

Oma kasutusala on laiendamas fraasist tuletatud omadussõnad: lugemisväärne, valitsusmeelne, loogikavastane, juubelipuhune. Mall näib laienevat uutele fraasitüüpidele, uuemal ajal levivad jõudsalt põhine– ja laadne-lõpulised omadussõnad: aatepõhine, veebipõhine, väärtuspõhine, õhinapõhine, skandaalipõhine, turulaadne, filmilaadne, luulelaadne, kunstilaadne, demokraatialaadne jts.

Liitsõnu moodustatakse hõlpsasti ka metafoorse ülekande põhjal, kus osade vahel on mingi võrdlussuhe: võtme­isik, idufirma, puuküürnik, doonorriik, fantoomlinn, alfaisane, tigutorn, pendelrong, süldiaju, pudrupea, prügipea, päiksenägu. Keelekasutajate ühistel kogemustel ja kultuuritaustal põhineva tõlgendusruumi tõttu mõistetakse ka selliseid sõnu ilma lisaselgitusteta.

Osa spontaanselt loodud tekstisõnadest võib levida ja jõuda lõpuks sõnaraamatusse, teine osa jääbki ühekordselt kasutatuks. Sõnamallid ja moodustusviisid on keeleomased ja püsivad, nende rakendamine näitab keelekasutaja loome­võimet.