Lihvitud elamuskunst

„Tegevus-sõlmed“ on paljutahuline ja avastusterohke näitus, kus kohati keeruliste tükkide kokkupanemine pakub intellektuaalset naudingut.

LIISI AIBEL

Näitus „Tegevus-sõlmed. Kunst ja/või instruktsioon“ („DOings & kNOTs“) Tallinna Kunstihoones kuni 10. I 2016. Kuraator Margit Säde, kujundaja Triin Tamm, kunstnikud Loop, Konstanet, Anna Škodenko, Liina Pääsuke, Rafael Rozendaal, Esther Mathis, Nicole Bachmann, Roland Roos, Jürg Lehni ja Alex Rich, George Steinmann, Dora Garc?a, Cesare Pietroiusti, Tellervo Kalleinen ja Oliver Kochta-Kalleinen, Aet Ader, Andra Aaloe, Flo Kasearu, Grete Soosalu, Alex Cecchetti, Quim Pujol, Olof Olsson, Cia Rinne, Hanne Lippard, Audrey Cottin.

Rikkaliku kõrvalprogrammiga „Tegevus-sõlmed. Kunst ja/või instruktsioon“ on äärmiselt keerulise struktuuriga näitus. Kodeerimisülesanne algab juba pealkirjast, kuhu on põimitud keelemäng ja ka hulgaliselt segaseid vihjeid. Seetõttu on esmalt vaja pealkiri veidi selgemaks mõelda. Näituse pealkirja esimene pool vihjab Hans Ulrich Obristi 1993. aastal algatatud avatud näitusemudelile „Tee seda“ („Do it“). Mudel koondab kunstiteoste loomiseks vajalikke kirjalikke juhendeid, mis on avatud lõpmatutele uustõlgendustele maailma eri paigus – seega võib Obristi projekti pidada ka maailma kõige pikemaks näituseks. Esimest korda jõudsid „Tee seda“ juhiste järgi loodud teosed Tallinna Kunstihoonesse 1997. aastal. Ajal, mil ei olnud mõeldavgi tuua Eestisse Yoko Ono või Mike Kelley originaalteoseid, said vaatajad võimaluse luua nende teosed ise, loomulikult instruktsioonide järgi.

Praeguseks on see mudel aga muutunud ja algideest kaugenenud, mistõttu on „Tee seda“ kasutamine pealkirjas kuraator Margit Sädele ebakohane tundunud. Seega on see üsna ebaõnnestunult muudetud „Tegevus-sõlmedeks“ („DOings & kNOTsiks“). Pealkirjal on küll ambitsioon haarata Obristi projekti minevik, olevik ja tulevik, kuid mitte siinne publik, kelle keel ja mõte läheb juba näituse reklaamplakatit vaadates sõlme. Kui lisada juurde veel pealkirja teine pool „Kunst ja/või instruktsioon“, muutub kogu kompott nii segaseks, et kõnekeeles transformeerub see kiiresti „selleks näituseks kunstihoones, tead ju küll“.

Kuidas avada päästikut? Sama siiruviiruline kui pealkiri on näituseprogramm, mis koosneb performance’itest, tuuridest, töötubadest, luulelugemistest, loengutest, esitlustest ja muust. Selle artikli ilmumise ajaks on kavaga jõutud napilt poole peale, seega on palju avastamisrõõmu veel ees. Kahjuks jäi siinkirjutajal programmimuudatuste tõttu osalemata Tellervo Kalleineni ja Oliver Kochta-Kalleineni juhiste järgi loodud Tallinna kaebekoori avalikul kontserdil ning Camille Laurelli ebakonventsionaalse mõtlemise töötoas „Vaatlus ja praktika“, mis tunduvad mõlemad äärmiselt huvitavad ja omanäolised üritused. Ehkki kahe ürituse ajaline nihkumine ei näita veel otseselt näituseprogrammi organiseerimatust, võib mõned järeldused siiski teha. Eriti kui lisada kogemata jäänud kogemuste hulka näiteks ka Siim Preimani juhitud näitusetuur, mis 28. XI vist küll aset leidis, kuid mille toimumise kohta puudus info nii näituse ajakavas kui ka näituse Facebooki-ürituse juures.

Ei tule kellelegi üllatusena, et infoküllases maailmas on hästijuhitud kommunikatsioonil äärmiselt suur osakaal: et silma paista ja meelitada (ostma, vaatama, kogema, mõistma). Loomulikult ei pea keerulise struktuuriga laiahaardeline nüüdiskunst (ja selle juhendite) näitus olema kohe esmapilgul selge kui seebivesi. Publiku intellektuaalne ja ajaline pingutus ning panus võib ja peabki olema sellise kunstieksponeerimise üks peamisi eesmärke. Seejuures ei tohi unustada, et pingutamispäästiku lahtilaskmiseks on vaja, et vaataja on üldse nõus sellele vajutama. „Tegevus-sõlmede“ puhul algab labürint päästikuni juba – nagu enne kirjeldatud – pealkirjast, jätkub ajakavaga maadlemise, näituse üldkontseptsiooni üsna kiivalt varjava pressiteksti ja väheste tegevusinstruktsioonidega kunstisaalis (milline paradoks!). Kui aga kõigest läbi murda ja mitte poolel teel heituda, koorub kõva koore alt välja üks paremaid nüüdis(välis)kunsti näitusi, mida sel aastal Eestis nähtud.

Kunstihoone näitusesaalid on kujundatud minimalistlikult: kõikidele teostele on antud küllaldaselt hingamisruumi. Seetõttu võib esmakordsel külastajal, kes kiirel kõnnil saalidest läbi jalutab, jääda mulje, et vaadata justkui palju ei olegi. Visuaalsuse elamuse ootuse asemel on „Tegevus-sõlmede“ võtmeks interaktsioon ja publiku aktiivne huvi kunstiteosed omatahtsi käivitada. Saali sisenejad võtab vastu Dora García installatsioon „Varasta see raamat“, mis mahitab väljapanekut lõhkuma ehk kaasa haarama raamatu, mis sisaldab García ja tema loodud teoste esitajate kirjavahetust. Publikule mõjub see liigutus – käsi raamatuni, raamat kotti – lihtsa, kuid võrdlemisi geniaalse jäämurdjana. Edasi liikudes enam nii lihtsalt ei pääse. Suure saali tagumises otsas on koha leidnud poeetilise kunstniku Alex Cecchetti pilvedest inspireeritud impressioonid, mille elluäratamiseks peab vaataja pilte kasutama noodipaberina ning graafilisi pilvepiirjooni spetsiaalsete linnuvilede abil järgi aimama. Mida aga näitusesaalis pole, on viled ise. Puudub ka nähtaval kohal olev instruktsioon, et vilesid on võimalik isikutunnistuse vastu lunastada piletimüügiletist. Seega jäävad Cecchetti poeetilised pilved enamikule külastajatele paraku elututeks pliiatsitõmmeteks klaasi taha asetatud valgel paberil.

Keskmises saalis läheb lõbusamaks. Jürg Lehni ja Alex Richi „Tühjad sõnad“ annab külastajatele võimaluse luua omaenda tühja sõnumiga plakat. Enamasti valitakse plakatit kaunistama oma nimi või mõni triviaalne hüüatus, nagu „tšau“, „nurr“ või „mis teed?“. Selleks on näitusesaalis spetsiaalne arvuti ja auguprinter. Oleks põnev, kui publiku loodud teosed saaks asetada Lehni ja Richi David Bowie filmidest inspireeritud tähenduseta sõnadega kõrvuti. Kahjuks pole selleks ilmselt ruumi ja vaatajadki eelistavad oma plakatid suveniirina kaasa võtta. Sõnakunsti tuules saab järgmisena meenena (kott on juba trükistest pungil) ühes haarata Cesare Pietroiusti raamatukese „Mittefunktsionaalsed mõtted (1978–2008)“, mis hõlmab endas hulgaliselt ebavajalikke ideid, mille abil oma igapäevaelu rikastada ja tajuulatust laiendada. Näiteks on seal soovitus anda oma idee autoriõigus kellelegi teisele või ettepanek valida täiesti mõttetu koht ning veeta seal kaua aega. Pietroiusti totrad mõtted ei peaks ega tohiks jääda vaid raamatukaante vahele. Kui ka vaid mõned üksikud vaatajad tema ideedest inspireerituna oma argielu seiklusrikkamaks muutma asuvad, on mahitus asja ette läinud. Teistele, vähem julgetele, jääb teos aga aeg-ajalt rõõmutekitavaks taskubrošüüriks.

Vaikne stiilipuhtus. Publiku aktiivse kaasamisega seostatakse tihti elamuspõhise (teema)muuseumi kontseptsioon. Näitus peab olema ühekorraga sisukas ja hariv, aga ka meelelahutuslikult kaasahaarav: suurejoonelised eksponaadid ja võimalusterohked puutetundlikud ekraanid, mille funktsioone haarab publik õhinalt ja lennult. „Tegevus-sõlmedes“ on interaktiivsus näitusse põimitud valge kuubi esteetikasse sobituva vaikse stiilipuhtusega: see on elamusnäitus rafineeritud vormis. Eksponaadid on nõudlikud ega ava oma olemust pelgalt pilgu või nupuvajutuse abil. Vaataja peab vaeva nägema, analüüsima ja riskima. Võib-olla ei piisa ka ainult ühest külastusest, sest – nagu juba varem öeldud – kiirel sammul eksponaatidest möödudes võib jääda mulje, nagu oleks saal peaaegu tühi.

Õnneks pakub kõige erinäolisematest ettevõtmistest koosnev tihe kõrvalprogramm võimalust näitust üha uuesti külastada. Üllatavaim on neist reedesed joogatunnid, mille eesmärk on keha ja vaimu puhastumine kunstikeskkonnas. Kui otsida jooga ja „Tegevus-sõlmede“ kontseptsiooni seost, siis tõepoolest, on ju joogaõpetajagi instruktor, kes oma õpetust ja nõuannete abil vormib järjest uusi inimskulptuure. Või siis on see lihtsalt ettekääne kunstisaalis hetkeks oma aju mõtetest puhastada. „Ettekääne“ oli peamiseks märksõnaks ka nukumajasse loodud kunstikeskuse Loop omaniku Laura Kuuse ja selle tänavuaastase kuraatori Eléonore Pano-Zavaroni ekskursioonil Vabaduse väljak 6 ja 8 majades. Tuuri eesmärk oli tutvustada kunstiinstitutsioonidele ja kunstnikele Loopi ideed ning pakkuda nukumaja välja soodsa galeriipinnana. Ringkäik tuletas taas teravalt meelde, kui oluline on mis tahes sündmuse puhul läbimõeldud kommunikatsioon. Üritusele sai saatuslikuks ennekõike liialt ambitsioonikas reklaam – oleks eelteade olnud tagasihoidlikum, oleks ka osalejate ootushorisont madalam ja kukkumine mitte nii haiget tegevalt kõrgelt.

Publikueksperiment. Kunstipubliku ootushorisondiga mängis ka Olof Olsson oma suurepärase loengetendusega „Nukrust peletades“. See on teravmeelselt vaimukas ja ükskõik millisele eesti välisteatrifestivalile sobilik sketšikogumik konspiratsiooniteooriatest, Steve Jobsist ja etendaja lapsepõlvest. Olsson üritas küll vaatajaid petta või pigem reeglitest mööda vaatama panna, öeldes enne etenduse algust, et tegu ei ole teatri, vaid kunstiga, sest ta ei näitle. Kergeusklikumate (ja seda vaid positiivses tähenduses) jaoks, kes end sellest lihtsast ja läbinähtavast valeseletusest petta lasid, võis see kogemus olla uus ja üllatav – vaadata etendust ja uskuda, et see on visuaalkunst. Tegelikult ei ole žanriülesus probleem, sest installatiivsust etenduskunstis ja performatiivsust visuaalses kunstis kohtab üha enam ja enam, kuid selle näituse kontekstis, kus tegeletakse instruktsioonide ja nende eiramise temaatikaga, vajab eelnev siiski äramärkimist. Omalaadse publikueksperimendina toimis etendus veel sellega, et näitusekülastajad ei ole enamasti valmis tõsiasjaks, et teost tuleb vaadata kaks ja pool tundi järjest. Kunstipublik on harjunud näituselt lahkuma, millal just tahab. Seega jäi etenduse alguses rahvast täis olnud saal lõpuks pooltühjaks. Sellist kompromissitust võiks ka teatrikülastajate seas rohkem näha.

Performance’i-vormis andsid oma panuse näitusesse ka Maarja Merivoo-Parro ja Taavi Tulev helitõlgendusega „Valge vaiba muusika“ ning Hanne Lippard luulekavaga „Lugemine päikeseloojangul“. Mõlemad teosed lähtusid väga otseselt instruktsioonitemaatikast, tõestades, et rutiinne ettekirjutatud seadus muutub korduste kaudu omamoodi meditatsiooniks. Merivoo-Parro ja Tulevi inspiratsiooniks ja reeglistikuks oli Nicole Bachmanni näitusel väljas olev teos „Kui, … ja“, mis on vaibaks kootud imaginaarne noodileht, kus nootidena toimivad mustrid ja lõnga tekstuur. Lippardi rütmistatud meloodiline luule on sündinud järgides rangeid piiranguid, mille ta ise endale on kehtestanud.

Näituse pressiteksti sissejuhatuseks on kuraator valinud Benjamin Franklini tsitaadi „Ma ei kukkunud läbi, ma leidsin lihtsalt sada viisi, kuidas valesti teha.“. Öeldakse, et kunagi ei tohi oma kõnet või kirja alustada vabandusega. Tundub, et Margit Säde püüab selle mõtteteraga juba eos pehmendada näituse puudujääke, kuigi selleks puudub vajadus. Vigu oli näitusel vähem kui sada, head rohkem kui halba. „Tegevus-sõlmed“ on lihvitud, kuid paljutahuline ja avastusrohke elamusnäitus, mis koosneb pusletükkidest, mille kokkusaamisega on rohkesti pusimist ja esineb ootamatuid (mitte ületamatuid) takistusi, kuid ülesande õnnestumisest tulenev intellektuaalne nauding on auhind igale finišisse jõudnud näitusekülastajale.