Oi, kas jälle üks (eestlaste) keelevahetus?

ehk Ukraina suržik pole vaid venesta(u)mise tunnus

AILI KÜNSTLER

Ukrainas ei ole segased lood üksnes poliitilise identiteedi ja hoiakutega, ka keelesituatsioon on seal mitmepalgeline. Mäletan, et sulle kui sotsiolingvistile ei meeldinud päris 6. juuni Keele Infolehes ilmunud Ilja Magini ta enda sõnul puhtlingvistilised põhjendused teemal „Miks tundub ukraina keel venelastele naljakas?”. Jah, kui naljakas, siis ilmneb kolonistlik üleolek ka kirjutaja enda käsituses, kuigi tema mõte oli ukraina keelt n-ö objektiivselt kaitsta. Pidžinid tekivad koloniaalolukorras, enesekoloniseerimise käigus. Nõukogudeaegset venesegust kõnepruuki ja vene keele eelistamist suhtlusolukorras tollane Eesti kultuurieliit heaks tooniks ei pidanud, praegune paistab tundvat end inglise keeleta aga teise sordi inimesena. Järjest rohkem pealkirjastavad eestikeelsed oma kunsti- ja muusikateoseid, näitusi, teatritükke, filme, festivale ja mis tahes ettevõtmisi inglise keeles, kuigi näiteks teatritüki tekst ja suurem osa publikust on eestikeelne (vt nt „kadrinoormets: see pealkiri ongi üksnes ingliskeelne, selle kõla meeldib mulle niimoodi rohkem”, Sirp 14. IX). Pealkirjade tõlkimine eesti keelde olla aga naljakas, ilmselt ka siis eesti keeles pealkirjastamine. Isegi ERRi kultuuri- ja välispoliitikasaadetes ei saada läbi inglise keele väidetavate eeliste demonstreerimiseta, seda pruugitakse uhkusega eesti keele asemel kultuuriväljaannete toimetustes ja avalikel üritustel (sageli kuuleb ERRiski pärast ingliskeelset fraasi, et seda ei saavatki eesti keeles väljendada, või küsimust, et kuidas see eesti keeles nüüd oligi, ämmm). Kooliski on inglise keele tunde rohkem kui eesti keele omi, ingliskeelsetest teaduskraaditöödest pole mõtet rääkidagi. Ukraina keele olukord on olnud vene keele mõjuväljas eesti keele omaga võrreldes veel mitu korda komplitseeritum – enesekoloniseerimise mõttes. Või ma eksin?

Anna Verschik, sotsiolingvist: Võõraste mallide matkimise (enesekoloniseerimise) kohta laiemalt võib öelda nii, et moodsa eesti (läti jms) kultuuri areng algas just sellest. Võõra malli kasutuselevõtt ei tähenda siiski võõraga täielikku samastumist ja iseendast loobumist. Mis on õieti üks meie kaanonisse kuuluv tekst „Meil aiaäärne tänavas”? See on tõlge või mugandus saksa keelest. Piir oma ja võõra vahel ei olegi alati väga selge.

Muide, koodi- ja keelevahetusel ei ole otsest seost. Keelevahetus on sotsiaal­psühholoogiline nähtus, keeleainesega pole sel midagi pistmist. Keelevahetus tähendab sisuliselt seda, et oma keelt järgmisele põlvele edasi ei anta, lastega selles keeles ei räägita. Miks nii tehakse, pole alati selge. Mõnikord arvatakse, et oma keel on täiesti otstarbetu, sellega ei jõua kuhugi. See võib olla seotud elu- ja keelekeskkonna muutumisega. Kui mõni hüpoteetiline eestlane (või ükskõik kes) tahab inglise keelele üle minna, siis räägib ta inglise keelt nii, nagu oskab, ja teeb seda igal pool, kus saab. Koodivahetus tähendab aga mitme keele kasutust ühe lausungi või vestluse piires, mitte midagi muud. Mitmes mitmekeelses keelekogukonnas on see lausa kirjutamata norm. Ükskõik kui tihe koodi­vahetus ei tähenda, et oma keelest loobu­takse teise keele kasuks.

Midagi pole häda, kui kõnesse ja keelde tekib hulk võõraid elemente ja võõrapäraseid malle, vaid siis, kui hakatakse kantseliitlikult hämama stiilis „teostame kullast ja hõbedast valmistatud esemete kokkuostu elanikkonna käest” (olen sellist silti oma silmaga näinud) või kui totalitaarne võim manipuleerib keelega ja sõnad kaotavad tähenduse.

Ukraina keele puhul on minu meelest piiride avarda(u)mine olnud väga tervitatav. Kogu sümpaatia juures ukraina keele vastu suhtun näiteks rahulikult ka suržikusse. Mida see suržik endast siis kujutab? Sõna suržik (суржик) tähendab ukraina keeles ennekõike mitut sorti jahust tehtud leiba, mis ei ole esmaklassiline just oma n-ö ebapuhta oleku tõttu. Keelesuržikusse on ukrainlased suhtunud taunivalt, kuna see olevat assimilatsiooni märk ja seda kasutavat ukrainlane, kes ei taha rääkida ukraina keeles ja püüab rääkida vene keeles nii, nagu oskab. Tegelikult on asi keerulisem ja huvitavam. Suržikut on nimetatud mõnikord pidžiniks, segakeeleks jms, aga küsimus on, kas see ikka peab paika. Mitmed ukraina sotsiolingvistid, eelkõige Larissa Massenko, on lähtunud sellest, et pidžinid tekivad koloniaalolukorras. Kuna postsovetlikus Ukrainas on mitme uurija arvates postkoloniaalne olukord, siis olevat tekkinud pidžin ja sellest välja kasvanud kreoolkeel. Kuigi olukord on postkoloniaalne (või post­imperiaalne?), ei saa ainuüksi selle põhjal liigitada suržikut pidžinite, kreoolkeelte ja segakeelte ehk nn mittegeneetiliste keelte hulka, millel on kindlalt rohkem kui üks esivanem. Pidžinid tekivad küll koloniaalolukorras, kuid iga koloniaalsituatsioon ei sünnita pidžineid. Vene ja ukraina keele puhul on aga tegemist kahe üsna lähedase sugulaskeelega, mistõttu on raske tuua paralleele suržiku ja näiteks mõne inglise keele alusel välja kujunenud pidžini vahel. Segakeeleks nimetatakse niisugust uut keelekuju, kus on väga selge tööjaotus: grammatika tuleb ühest keelest ja sõnavara teistest või noomenifraas ühest ja verbifraas teisest. Seetõttu ei maksa nimetada segakeeleks isegi väga rohke koodivahetusega jms kõnet.

Suržikut on uurinud Ameerika-Ukraina keeleteadlane Lada Bilanjuk ja kirjutanud sellest oma monograafias „Vaidlusalused keeled” („Contested Tongues”, 2005). Nagu selgub, ei ole olemas üht kindlat suržikut. Keel pole selgepiiriline nähtus, vaid pigem abstraktsioon, mille alla kuulub lõpmatu hulk lähedasi, aga mitte identseid kujusid. Lähedaste sugulaskeelte puhul on piiride tõmbamine veelgi keerulisem. Bilanjuki järgi on olemas neli või viis suržikut, s.t ka teise suunaga suržikud, nt kui venekeelne püüab rääkida ukraina keelt (seega pole see ainult „venesta(u)mise” tunnus). On maa- ja linnasuržik, nõukogudeaegne ja praegune jms. Paljude Ukraina elanike keeleline repertuaar on üsna mitmekesine: ka vene keel pole n-ö Venemaa vene keel, lisanduda võivad murdelise värvinguga keelekujud, mõni suržiku variant jne.

Viimaste sündmuste käigus on suhtumine suržikusse muutunud. Näiteks Hromadske (Ühiskonna) televisiooni vestlussaadetes võib saatekülaline balansseerida vene keele ja (ukrainasuunalise) suržiku piiril ja see võetakse rahulikult vastu. Kujutage ette olukorda, kus venekeelne vabatahtlik räägib saates Ukraina terrorismivastase operatsiooni käigust ja olukorrast rindel ning püüab talle kättesaadavate vahenditega markeerida ukrainameelsust ja solidaarsust. Suržikust on saanud ka infosõja relv, kuna seda tajutakse pisut vulgaarse ja labasena, aga ka teatud olukorras mahlase ja tabavana. Huviline võib uurida portaali www.repka.club (ettevaatust, keelekasutus võib olla räige!), kus blogitakse Ukraina sise- ja välispoliitilise situatsiooni teemal. Nad ise nimetavad oma platvormi „sõjalise suržiku klubiks” (клуб бойового суржика) – n-ö lihtrahva hulgast inimese mask annab teatud vabaduse.

Mis puutub keelekasutusse üldse, olenemata keelest, siis ei ole olemas puhtaid keeli ja ilu on vaataja silmades. Keeletaju muutub ajas ja ruumis. Normingu olemus on kokkuleppeline, ei maksa seda unustada.