Võõras keskkonnas minapilt variseb

Inimkapitali väärtus ja tähendus vähenevad üle lahe minnes drastiliselt ning keegi võimete ja oskuste järele ei küsi.

KUIDO MERITS

Novembris Tallinna ülikoolis toimunud rahvusvahelisel hariduse ja elukestva õppe konverentsil jäi üllatuslikult kõlama, et Soome ühiskonnas on välismaa taustaga eakamad inimesed lausa nähtamatud. Vanemaealistele mõeldud teenuseid on arendatud vastavalt homogeense elanikkonna vajadustele ning arvesse pole võetud Soome vanema elanikkonna mitmekesisust. Vajadusele tunnustada keele- ja kultuurivähemustesse kuuluvaid eakaid on tähelepanu juhtinud ÜRO inimõiguste nõukogu sõltumatu ekspert aruandes Soome valitsusele.

Jamaica päritolu kultuuriteoreetik ja sotsioloog Stuart Hall, kes elas ja töötas Suurbritannias, on kirjutanud minapildi paigast nihkumisest seoses elukohariigi vahetusega. Kui inimene elab oma tavapärases keskkonnas, on ta elu jooksul enamasti omandanud kindla positsiooni. Teise ühiskonda minnes ei tunne teda keegi ja varasemal taustal ei ole enamasti tähtsust.

Niimoodi juhtus Soomes Eva Rönkköga, kelle Tallinna ülikooli diplom ei tähendanud seal midagi. Nii varises Rönkkö minapilt ja enesehinnang langes nulli, Eva liikus ühiskonnas tsentrist piiri peale. „Kui lähed teise ühiskonda, siis teatud juhul, kui mõistetakse ja arvestatakse mitmekesisust, võib su väärtus säilida. Ent enamasti nähakse asju homogeenselt – sinu haridusel ja oskustel ei ole mingit tähtsust. Soomes on see üsna tuntav.“

Eva Rönkkö on eestlanna, kes lõpetas 1991. aastal Tallinna ülikooli kehalise kasvatuse õpetaja kutsega. Sotsiaalteaduste doktorikraadi omandas ta Jyväskyläs ja on nüüd Soomes mitmekultuurilise töö koordinaator, eakate toimetuleku ekspert ning pühendunud lõhede ületamisele „meie“ ja „nende“ vahel. Antropoloog Steven Vertovecile tuginedes räägib Rönkkö ülimitmekesisusest – see on mõiste, millega tähistatakse riigi elanikkonna mitmekesisuse taset, mis on varasemast oluliselt kõrgem. Rönkkö arvates tuleb loobuda rahvuskesksest vaatekohast. „Balthasar Russow ütles, et tema on tallinlane. Ei olnud sellist asja nagu eestlane.“

„Me ju kogu aeg tekitame sotsiaalseid piire ja määratleme, kes on võõras ja kes oma,“ sedastab Rönkkö. Rahvuskuuluvus on mõistagi vajalik, meil peavad olema juured, leiab Rönkkö, aga ikkagi: „Kuidas me määratleme, kes saab rahvuse hulka kuuluda? Kelle me laseme sinna kujutletud eestluse sisse, kelle jätame välja? Kas varasem sotsiaalne kapital ei võiks uues ühiskonnas olla kohanemisel ja karjääri tegemisel abiks? Nagu eestlastest paadipõgenikud, kellest enamik jõudis Rootsis suhteliselt kiiresti paremale järjele.“

„Soomes aga ei paista välja, et oma päritoluriigis edukas inimene ja seal head karjääri teinud isik liigub Soome ühiskonnas kiiremini edasi. Selgub, et inimkapitali tähendus väheneb ka üle lahe ikkagi drastiliselt, keegi tegelike oskuste järele ei küsi. Kõige tõenäolisemalt ei leia eestlane tööd mitte vastavalt oma kvalifikatsioonile, vaid teeb raha teenimiseks lihtsamat abitööd. Eestlastest eakate arv Soomes kasvab, samal ajal on levinud suhtumine, et kuna Eesti ja Soome on nii lähedal, siis küllap eestlased saavad hakkama ning on hästi integreerunud. Tegelikult on integratsiooni uurijad toonud välja, et eestlased on Soome ühiskonda kõige kehvemad integreerujad,“ väidab Eva.

„On olemas ühiskondlikud normid ja võimusuhted. Kui keegi vastab kollektiivsetele ootustele, siis ta õieti ei märka ega teadvustagi neid norme ja piire, lihtne ja kerge on elada. Aga kui asud n-ö serva peal – oled näiteks mees punaste kingade ja punase seelikuga või Eestis kasvanud, kuid elad Soomes – siis kaasnevad ühiskondlike ootustega sageli piiride tõmbamised, määratlemised. Sõltub iga uurija teadlikkusest, kui palju uurija ise loob oma töödes uusi piire.“ Näitena toob Eva Soome teadlaste vanemate inimeste seas tehtud uuringud, mille puhul on vastuseid küsitud soome- ja rootsikeelsetelt eakatelt, mitte aga somaallastelt või venelastelt. Niimoodi toodetakse arusaama, et Soomes elavadki ainult soome- ja rootsikeelsed inimesed. Uurijad ise võivad kivistada sotsiaalseid seisukohti, jättes tarviliku uurimata või rääkimata.

„Kõiki eakaid ühendab asjaolu, et meil kõigil on ühesugused vananemise protsessid. Alles seejärel vaatame eraldi inimese tausta – kas on tal migrandi või muu vähemuse taust?“ Eva Rönkkö arvates tuleb esmalt – rahvusliku identiteedi asemel – vaadata seda, missugune on kellegi enda minapilt, s.t arusaam, kuhu ta arvab end kuuluvat. Minapilt võib ajas muutuda, inimene võib end identifitseerida erinevate rühmade kaudu, olla n-ö mitmes kohas. Ta toob näite enda põhjal. Pärast 30 aastat Soomes elamist leidub temas nii soomlust kui ka eestlust, lisaks muidki identiteete. Ent kui teda kiputakse Soomes määratlema ainuüksi eestluse kaudu, siis see ei sobitu tema minapilti.

„Küsimus on selles, kas me hakkame inimesi vaatama erinevuste kaudu või pigem mitte? Alati on võimalik näha meid ühiste omaduste kaudu,“ rõhutab Eva. Ta on teinud koos pagulastega seinaronimist ja istunud eakate kirjaoskamatute somaali naistega saunalaval ja kuulnud – tõlgi vahendusel – uskumatult huvitavaid jutte. Selliseid kogemusi ei vahetaks ta millegi muu vastu. „Küsimus ongi selles, kas sa tekitad usalduse või hakkad kohe mingitele reeglitele vastamist nõudma olgu riietuse või muude argiseikade osas. Rönkkö soovitab kõigepealt mõtelda, mis prillid sul peas on, mis raamis maailmale lähened. „Kui ma vaatan enda ees olevat inimest: ahaa, ta räägib vene keeles! Kas mul käib mingi klõps ja ma hakkan teatud moodi käituma? Kas ma teen vahet, kui suhtlen somaali, eesti või soome keelt rääkiva eaka inimesega. Kas mul jäävad samad prillid ette või need prillid vahetuvad – vaat see tuleb enda juures ära tunda kõigepealt,“ arvab Rönkkö.

Eelarvamused tuleb kõrvale visata ja eakama inimesega otsida teda huvitavat ja positiivseid momente, millega edasi minna. Las need poliitikud peavad piiri – piiregi on vaja –, kuid eakatega töötades peab olukorda nägema eelkirjeldatud moel. Kogukonna heaolu ja sidususe nimel töötajad peavad mõtlema mitte kas üks või teine, vaid üks ja teine. Nii nagu ühiskond on kompleksne, sisaldub ka ühes inimeses mitmesuguseid oskusi ja kogemusi ja me ei pea sisserändajat hindama vaid ühe sektori, rahvuse, keele­kasutuse vms põhjal.