Eesti punk uue murrangu lävel

Muusikalise subkultuuri tähenduses on eesti punk liigagi kauaks takerdunud juba ENSV ajal paika loksunud alaväärsuse ja ambitsioonituse mõtteraamidesse.

MART NIINESTE

Punkar Mihkel Kolk kirjutas jaanuari Müürilehte meie pungiskeene seisust niivõrd põhjaliku artikli*, et mul pole sellele midagi lisada. Minu aeg kultuuri­meedia valvepunkarina on ametlikult läbi. Paremal juhul võin kirjutada tagasi­vaateid, mõtestada möödunud aegu.

1.

Tõelistel muusikutel on kombeks punkmuusikat ja -muusikuid vaikselt ja viisakalt igal võimalusel halvustada. Öeldakse sõbralikult naeratades, kuid sisuliselt pisendadas, et „pungis ei peagi pilli mängida oskama“ või „mida halvem, seda parem“. Seejuures unustatakse aga ära mõned olulised asjaolud.

Esiteks jääb mõtestamata seesuguse hoiaku tekkimise kontekst, punkmuusika ja -kultuuri sünniaeg. Taaskasutades väga palju 1950ndate rock’n’roll’i ja 1960ndate biitmuusika laulukirjutusvõtteid, vastandus algupärane punkmuusika teadlikult oma aja popi ja roki malbele lihvitusele ning nõudlikule suure­joonelisusele. Nii viidi rokk­muusikaga tegelemise lävend uuesti alla.

Ometi on kõik maailmakuulsad ja mõjukad punkbändid, nagu Ramones, The Clash, The Exploited, Green Day, Rancid või Bad Religion, väga tihke kokkumängu, tugeva rütmigrupi ning tõsise tööeetikaga. Suureks saamiseks ja püsima jäämiseks kehtivad turu­majanduses kõigis muusikastiilides samad reeglid ning punk pole erand ei skeene sees ega skeeneüleselt.

Teiseks jääb tähelepanuta ka kohalik taust. Punk oli ENSVs ennekõike koolinoorte muusikaline subkultuur. Teismeline peamiselt omal käel ja ühe muusika­stiili mõjul muusikainstrumenti õppima asuv noor ei ole kunagi kohe oskaja pillimees.

Ka polnud neil bändidel kuni pere­stroika-ajani võimalust jõuda oma muusikaga sõpruskonnast kaugemale. Kuna polnud väljavaadet pääseda järgmisele tasandile, polnud ka põhjust millegi nimel areneda. Ja see arenemisest loobumine kuni rumaluse väestamiseni välja sai meie punkmuusikas omaette aegadeüleseks normiks. Niisiis tuleb väga suure osa siinse pungipärandi mõtestamiseks anda aru, et tihtipeale on tegemist teismeliste esimeste ja ENSV muusikaturu plaanis perspektiivitute muusikakatsetustega.

Kolmandaks näevad tõelised muusikud kahe esimese punkti ja puuduliku popkultuurialase silmaringi koosmõjul pungis seda, mida näha tahetakse. Oma eelarvamuste mätta otsas kivikuningat mängides ei tajuta, et tegemist on ligi 50 aastat ajaproovile vastu pidanud ning aja jooksul korduvalt ka peavoolu tähelepanu keskpunkti jõudnud, umbes 40 alastiiliga ja popkultuurilooliselt väga mõjuka muusikalise subkultuuriga.

2.

Et saada Eestis tõeliste muusikute silmis punkmuusikuna võrdseks või vähemalt samuti muusikuna tunnustatuks, peab punkmuusik tegema neile nende oma mängus üks null, kuid selleks on peale pillikäsitsusoskuse vaja ette näidata ka mõõdetav ja faktidega argumenteeritav edukus koos järjepidevusega.

Kõige lihtsam ja selgem näide on Villu Tamme ja J.M.K.E. võidukäik. Esiteks kirjutas Villu ükskord vastu hommikut nii poolkogemata ühe perestroika-teemalise pilalaulu, millest sai märkimisväärse kiirusega rahvalaul, mis peab vastu siiamaani. Teiseks sai J.M.K.E. juba 1989. aastal Soome plaadifirma Stupido artistiks, salvestas Helsingis albumi „Külmale maale“ ning nautis seejärel siin- ja sealpool lahte väga selgelt mõõdetavat kuulsust nii meedias kui ka edetabelites.

Kui vaadata, kui palju kirjutati samal ajal samamoodi ajastu vaimust kantud rokk- ja popmuusikat ning kui vähe on sellest pidanud vastu ajaproovile, või kui lugeda kokku bändid, kes ka toona korra-paar kusagil välismaal käisid, siis tuleb tunnistada, et J.M.K.E. edulugu ja vastupidamist on võimatu vaidlustada. Kuid mööda ei saa minna ka J.M.K.E. keskmisest keerukamast helikeelest, mis tuleneb tõigast, et enne punki kuulas Villu Tamme proget.

Küll aga võib tõeline muusik halvustavalt suhtuda neisse teistesse samas punkžanris tegutsevatesse muusikutesse, kel pole samalaadset mõõdetavat sooritust ette näidata.

3.

Minu hinnangul, mis tugineb nii vahetutele kogemustele kui ka ajakirjanikutööle viimase 25 aasta jooksul, on eesti punk maailmavaatelise elustiilisubkultuurina tohutult arenenud. Konkreetselt muusikalise subkultuuri tähenduses on aga liigagi kauaks takerdutud juba ENSV ajal paika loksunud alaväärsuse ja ambitsioonituse mõtteraamidesse.

Noored ei tule peale ühtlase voona, vaid lainetena. Noortele on skeene sisuliselt täiskasvanuvaba ruum, kus iga põlvkond kirjutab oma mängureeglid ise. Kõigist teistest teismeliste kampadest eristab noori punkareid vajadus tegeleda peale peavoolupopkultuurile vastandumise ka loominguga. Sisuliselt mängivad teismelised omapäi loomemajandust.

Mis toimus enne neid, sellest ei tea noored suurt midagi, sest skeene ajalugu pole kirja pandud. Kuigipalju katavad olnut Tõnu Trubetsky koostatud kronoloogiad, kuid need lõpevad sajandi­vahetusega. Seetõttu jõuab ajalugu noorteni suulise pärimuse katketena nende kaudu, kes on eelmistest noorete­lainetest skeenesse alles jäänud. Tavaliselt on need tõsiste alkoholi­probleemidega töölisklassi mehed.

Skeene on neile viimane võimalus olla elus veel kuskil keegi, tähendada midagi suuremat ning olla kellegi silmis autoriteet. Oma võimupositsiooni manifesteerimiseks võib vananev punkar norida teismelise poisiga vale bändi embleemi tagil kandmise pärast või ahistada seksuaalselt teismelisi tüdrukuid. Rääkimata sellest, et mõnitatakse noorte punkbändide ambitsioonikust ja töökust, et nood ei oska midagi ja teevad „vale punki“, ning heietatakse enese staatuse upitamiseks mäluaukudest kubisevaid memuaare.

Nende vanade punkaritega, kel enese­teostusega kõik korras ja koht skeenevälises maailmas kindel, kellele punk on peamiselt kultuuritarbimis­harjumus ja elustiilivalik, noored kokku ei puutu, nende narratiive ega perspektiive nad ei kuule. See aga moonutab ajalugu kuni selle võltsimise ja kunagiste tegelike tegijate tegude tühistamiseni.

Kuigi eesti pungiskeene on olnud ning on praeguseni üsna arvestatav tulevaste kultuuriinimeste kasvulava, jääb see eelkirjeldatud fooni tõttu tegutsemisväljana ambitsioonikamatele noortele üsna kiirelt kitsaks. Kes tahab rohkem või paremini, see süüakse seltskonnast välja või lahkub sealt ise. Tihti, kui inimene on skeene toimimisse panustanud priitahtliku kultuurikorraldajana, kaasneb sellega sigade ette pärlite loopimise tõttu ka läbipõlemine.

Nüüd miljoniküsimused. Esiteks, kui skeene sotsiaalse raskuskeskme moodustavad eelmiste lainete toksiline põhjakaabe ja elukogemuseta noored, siis kuhu on jäänud viimase paarikümne aasta uued, suured ning olulised kodumaised punkbändid? Teiseks, kas sellise vundamendi peale saab üldse midagi suurt kerkida?

Olgem ausad: kui kuueteistkümnene ei oska väga hästi pilli mängida, on see lubatav, kuid kui ka temast kaks korda vanem punkmuusik on oma instrumendil igavesti kuueteistkümnene, on see juba sirgelt piinlik.

4.

Selleks et koolinoorte katsetused kultuurivallas jõuaksid tõsisemale tasandile, kuid noored ise jääksid seejuures edasi eneseuhkusega punkariteks, peab kokku langema kolm asjaolu. Esiteks peab noorte pungiskeene hakkama lõimuma laiema alternatiivmuusika­skeenega, teiseks peab see uus keskkond olema toetav ja väestav platvorm ning kolmandaks peavad noored ise olema piisavalt eneseteadlikud, et juured seisaksid alati häbenemata meeles. Kas skeene on seda soosinud? Pigem mitte.

Kui paarikümne aasta eest olid Tallinnas tavaliseks saanud pungikontserdid, kus esinesid peale omade ka tuuritavad vähetuntud välismaa punkbändid, sai peaaegu kõigile asjaosalistele eesotsas korraldajatega selgeks, et eesti bändide tase on pehmelt öeldes olematu. Ja kuigi võinuks arvata, et pidevad kokkupuuted rahvusvahelise tasemega viivad ka meie skeene muusikalise taseme üles, siis ometigi nii ei läinud.

Kuigi nullindatel oli heade ideedega ja omanäolisi punkbände omajagu, jäi lõviosal potentsiaal välja arendamata. Muusikaline tase läks üles hoopis samal ajal laiemas noorterokiskeenes möllanud ja pungiskeenes mitte kunagi omaks võetud poppunkbändidel, sest neile pakkusid tihti väljundit mitmesugused noortebändide festivalid ja konkursid, kus kõva ehk välismaa eeskujudega võimalikult sarnase lavaoleku ja kokkumänguga bändi tegemist väärtustati asjana omaette.

Nullindate noortelaine keskendus muusika asemel pigem skeene ideoloogilisele reformimisele ja pungi kaudu maailma parandamisele ühiskondlik-poliitiliste väärtuste plaanis. Hüvasti, rukkilillepurune perestroika-punk, ja tere tulemast, moodne lääne anarhism! Kui seni oli pungi mõiste sisuks olnud joomine ja loomine, siis nüüd lisandus veel tegemisi. Selle põlvkonna tegevus on praeguseks päädinud näiteks karusloomafarmide keelustamisega.

Kui mõned ärksamad erandid välja arvata, ei võetud nullindate pungiskeenes peale tasemel bändi kui asja iseeneses väärtustamise üle näiteks sama aja indie- ja metal’i-skeenes toimunud poolprofessionaalsel tasemel toimetava DIY-kultuuri normiks seadmist. Muusikaline arenguhüpe jäi olemata vastava ambitsiooniga laiema liiderkonna ja muusikute puudumise tõttu.

Oma rolli skeene arengu pidurdamisel on mänginud ka publiku hoiak: käiakse vaatamas ainult sõprade bände või suuri kuulsaid vanu eesti bände, ainult õigetes kohtades ja miski muu pole oluline. Kontserdilkäik on ennekõike toetusavaldus sõprade bändile, mitte võimalus avastada uut muusikat.

Õigupoolest võibki pungiskeenet kirjeldada kui sõpruskondade võrgustikku, mille keskpunktideks on bändid, mida ümbritsevad nende liikmete sõbrad. Bändi asukoha skeenes määrab ennekõike see, kui palju häid sõpru bändiliikmetel leidub, kuidas sõpruskond neid inimestena hindab ning kui palju ühtib nende muusika skeene hetketrendidega.

Enamasti on publik viinud oma raha ka pigem mõnele suurele alkoholitootjale kui omade seast võrsunud kontserdi­korraldajale – äkki too saab rikkaks ja see pole õige punk. Muudes skeenedes säärast hoiakut naljalt ei kohta. Kurb, aga tõsi, kuid andekad muusikud lähevad selle peale lihtsalt skeenest minema, sest see ei paku neile piisavat eneseteostust ega pikemas plaanis ka eriti palju potentsiaalseid bändikaaslasi, kellega vanemas eas midagi tõsiselt­võetavat teha.

5.

Tegelikult peab pungi probleemistiku tausta tajumiseks veidikene rääkima ka pungi muusikalis-kultuurilisest väärtusruumist: et milline punkmuusika on õige või vale punkmuusika ja miks ehk kuidas määravad skeene elu selle nähtamatud sisehierarhiad.

Nagu metal’i puhul, liigub pungis see skaala leebematest ja laiema ringi kuulajale sobilikest alamstiilidest järjest karmimate ja kitsama ringi kuulajale meelepäraste stiilide poole. Ja kultuurilise väärtusena on underground olemine ja võimalikult kurja muusika viljelemine pungis üks omaette eesmärk. Tõsi, Eesti ahtakese skeene juures on püüdlik underground naeruväärne.

Leebema helikeelega alamstiilide suhtes ollakse aga väärtusruumis pigem vaenulik. Skeene muusikalises hierarhias alama astme stiilide esindajad pole üldjuhul ka skeene sotsiaalses hierarhias väga kõrgetel kohtadel ning see omakorda pärsib nende võimalusi esile kerkida ja areneda.

Kui mõni seltskonnas heaks kiidetud bänd hakkabki ületama skeene piire, saama esinemispakkumisi ja muud tähelepanu laiemalt alternatiivmuusikaskeenelt, siis kaotab ta mõne aja pärast pungipubliku silmis lugupidamise, sest ortodokssed arusaamad, mis on punk ja milline on „õige punk“, näevad ette väljakasvajate võõraks tunnistamise.

Ilma koduskeene püsiva laiapõhjalise baastoetuseta ei jõua aga ükski bänd kuhugi. Sest kui hakkab jõudma, siis suhtutakse sellesse kui omade ja pungi ühe alusväärtuse, antikommertsialismi reetmisse ehk sellout-olemisse. See on aga siinkohal ekslik mõiste, sest sellout pole see, kes kirjutab juhtumisi need paar head punklaulu, millega saab tõeliste muusikute seas muusikuna tunnustatuks, vaid see, kes muudab end populaarsuse nimel kelleks tahes.

Seda, et sellest riukalikust taustsüsteemist kerkiks esile mõni kas või vähemalt korra mõnel teemal ka laiemat publikut kõnetav bänd, tõenäoliselt ei juhtu. Ortodokssus on pungiskeenet laastanud selle sünnist saati. Tõsi, selle arusaamad on eri ajal eri piirkondades ja vanuserühmades varieerunud.

Mis on punk ja mis ei ole, selle panevad paika skeene liidrid. Nende sotsiaalne ja sümboolne kapital tugineb nende bändide ajakohasusele ning isiku­omadustele. Viimaste puhul on oluline olla võimalikult lahe pudelikaaslane võimalikult paljudele. Samuti loeb see, kas hallatakse mingit ressurssi, näiteks korraldatakse mõnes sõbralikus rokiklubis pungiõhtuid.

Skeenes liidri ambitsiooniga inimestega vastuollu minna tähendab vaenlase staatuse norimist. Sest, nagu öeldud, on skeene nii mõnelegi liidrile viimane võimalus olla siin elus veel kuskil keegi. Liidri järgi joonduvad paraku teised.

Sellel, et kellegi ässitusel leitakse ja luuakse ühiselt omade seast vaenlase- või reeturikuju ning teda tõrjutakse, on nii grupipsühholoogilised kui ka muusikalised põhjendused. Seda on alati esinenud, kuid tänapäeval võib see võtta peale dehumaniseeritu tühistamise ka aastatepikkuse süsteemse küberkiusamise vormi. Teismelistele omane kambakäitumine võetakse täiskasvanuellu kaasa.

Nagu näha, ei erine pungiskeene oma konnatiikluses mitte ühestki teisest muusikaskeenest mitte millegi poolest. Pungiskeenes lisandub sellele lihtsalt see, et lollust, laiskust ja saamatust soosivad vanemad liidrid.

6.

Kuid tulgem ometi ajalooliste taustsüsteemide seletamise juurest päris ajaloo juurde. Kuidas jõuti välja pungiskeeneni, mida kirjeldab Mihkel Kolk Müürilehes? Nagu ikka – põlvkonnavahetustega.

Kui 25 aastat tagasi ja veel tosina aasta eest oli peamine punkimise perspektiiv hankida omale alkoholiprobleem ja teha mõnda aega sõprade aplausi saatel koba peale bändi, siis nullindatel jõudis tasapisi Eestisse ka pungi teine pool – maailmaparandamine.

Tänu interneti levikule ja ärksamate punkarite suvistele reisidele või eluperioodidele Euroopa pungi-Mekades hakkas ka siinse pungidiskursuse paradigma pisitasa nihkuma. Loomisele ja logelemisele lisandusid loomaõiguslus, veganlus, feminism ning natsivastasus. Samuti vähenes 2010ndatel Eesti vanade punkbändide tähtsus hüppelauana punkmuusikasse ja noorte muusika­tegemise hoiakute kujundamisel. Tänu internetile kadus senine iidolite defitsiit ka välismaa bändide arvestuses. Lõppes Sex Pistolsi ja The Exploitedi kriitikavaba kummardamine.

Nullindate noorterokiskeenele omane teeme-nagu-välismaal-hoiak jõudis uute noorte vahendusel tasapisi ka pungi­skeenesse. Sellele aitas kaasa ka kiiremate ja vihasemate ehk tehnilisemalt nõudlikumate allstiilide, nagu d-beat’i, hardcore’i või grindcore’i moodiminek.

Ekstreemsemad muusikasuunad ja bändid sattusid tasapisi ka metal-skeene vaatevälja. Laiemas pildis olemine ja kokkupuuted skeenega, kus muusiku staatust väärtustati pungi­skeenest rohkem, andsid põhjuse areneda. Näiteks läks noorte seas moest enne esinemist enda täisjoomine, mis oli olnud skeenes aastakümneid bändidele normiks.

2010ndate keskelt peale tulema hakanud noorteskeenet iseloomustab korraga karmimate pungistiilide lembus, välismaised eeskujud ja üle hulga aja ka kollektiivne muusikaline andekus, millele lisandus pillikäsitsusoskuse väärtustamine. Vanem põlvkond suhtus noortesse Tallinnas esialgu väga vaenulikult, Tartus aga soosivalt.

Tallinnas lepiti alles siis, kui skeene senine epitsenter, pungiklubi Ülase12, hakkas uue põlvkonna silmis marginaliseeruma – alles siis tegid vanad noortega rahu. Tartus, kus inimesi vähem ja skeene väiksem, võeti noored kohe omaks.

Väljaspool skeenet on aga pealinna subkultuurne muusikaelu aastatega tohutult lõimunud: noorte kontaktid teiste skeenedega viisid sinnamaani, et alternatiivmuusikaskeene avatud meelega melomaanid ja kontserdikorraldajad võtsid samuti nooremad punkbändid põhimõtteliselt oma sekka ja tunnistasid nad endaga võrdseks. Millal jõuavad selleni tõelised muusikud?

7.

Kolgi artikli ja minu kontaktide ning vaatlus- ja vestlusandmete põhjal paistab, et sel kümnendil läbib Eesti punk järjekordse murrangu. Kui esimene suur selle sajandi murrang oli Eesti, õigemini Tallinna ja vähemal määral ka Tartu pääsemine punkbändide rahvusvahelistesse tuurigraafikutesse, teine skeene ühiskondlik-poliitilise mõtteviisi ühtlustumine muu maailma punkväärtustega, siis kolmas on nüüd loodetavasti pääsemine iseendale aastatega ehitatud getost.

* Mihkel Kolk, Punk elutseb nii internetis, keldris kui ka pargipingil. – Müürileht 2024, nr 1.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht