Minu keha  

LEANNE BARBO, pärimusmuusik  

Leanne Barbo

Karoliina Kreintaal   

Võimalus kirjutada midagi kehast just siis, kui olen paar kuud tagasi esimese lapse saanud, tundub kui ette määratud ja natuke hirmutav. Ma ei ole oma kehast kunagi varem nii palju mõelnud kui nüüd. Kuidas laps mu sees kasvab, kuidas ta süda lööb, millise jõuga ta vastu kõhuseina põksib, kuidas ta välja saab, kuidas ma paranen, kuidas ta imeb, kas ta saab ikka söönuks jne. Terve see kogemus on (eriti ühise keele puudumisel) peamiselt kehaline (ja muusikaline) kõige kaunimal võimalikul moel.  

Kujutasin ju ikka ette, kuidas see kogemus võiks kujuneda, aga päriselu on märksa sügavam, kaunim ja tunderikkam. Tänavu tabavad traagilised uudised ema kaotanud siilipoegadest, veepuuduse tõttu lõppenud rinnapiimast ning koera leitud surnud imikust mind eriti sügavalt. Mõtlen nende peale veel tagantjärele peaaegu iga päev. Sõbranna laps sündis enneaegsena ja suri mõni tund hiljem – lein ja kaastunne olid mulle enneolematult valusad. Tundub, et mu süda on mitu numbrit suurem ja haledam.  

Tantsimise järel mu ellu jõudnud kehalistest kogemustest on kõige imelisem imetamine. See väike inimene, kes veel ei tea, kes ta on, ja kõik, millest ta koosneb, on minu, tema ema vahendatud. Ka nüüd, kui ta on peaaegu kaks korda suurem kui siis, kui ta ilmale tuli, on see ikka veel nii. Ma olen tema jaoks olemas – see väljend on kaalukam kui kunagi varem. Ja see tunne! Ükskord enne kontserti läks mu lavakaaslase ihu imelikuks, kui ta vaatas mind tagaruumis enne lavaleminekut viimaseid suutäisi imetamas. See tunne tulevat rindadesse tagasi! Imetamisega on nagu kahe inimese kehalise kontaktiga ikka: kogemus on väljastpoolt vaadates piinlik ja neile kahele täiesti imeline.