Mehe patud leiges kastmes

Küsimus pole selles, kas „Annapurna“ puudutab ja kas nende tegelastega saab samastuda, vaid selles, miks on kõigist sellesarnastest tekstidest lavale jõudnud just see.

AURI JÜRNA

Tallinna Linnateatri „Annapurna“, autor Sharr White, tõlkija Kristiina Jalasto, lavastaja Priit Pius, kunstnik Joel Väli, valguskunstnik Emil Kallas, helikujundaja Arbo Maran. Mängivad Andres Raag ja Piret Kalda. Esietendus 6. IV Salme kultuurikeskuse väikeses saalis.

Mõnikord on kõik õige: olemas on hästi kirjutatud näidend, silmapaistvad näitlejad, puudutav süžee. Lavastuselt oodatakse palju, vaim on elamuseks valmis ja isu vaimustuda peaaegu käegakatsutav. Aga siis juhtub midagi, või pigem ei juhtu, ning saalist lahkudes on kaasas vaid ebamäärane nõutus. Kõik oli ju nagu vaja – miks siis tunnet pole? Priit Piusi lavastatud „Annapurna“ on korralik ja kena, ajab veidi naerma ja teeb veidi nukraks, aga ei midagi enamat. Laval on suure kogemus- ja oskuspagasiga näitlejad Piret Kalda ja Andres Raag, kelle annet pole aga õieti üldse rakendatud, ning lugu ise jääb mingile sissejuhatuse või kokkuvõtte leigele tasemele, riivates vaevu teravaid tundeid, mida justkui käsitlema peaks.

Sharr White on Ameerika tänapäeva näitekirjanik ja stsenarist, kelle tekste on saatnud tunnustus nii laval kui ka ekraanil ning kes leidnud publikut mitmel pool maailmas. „Annapurna“, mis esietendus esmakordselt Los Angeleses 2013. aastal, on nauditav ka lugedes, eriti kuna originaalis kõneleb Ulysses tugeva lõunaosariikide aktsendiga ning White oskab mustvalgel kirja panna sõnu, mis ütlemata jäävad. Kristiina Jalasto tõlkes on Ulyssese aktsent kahjuks kaduma läinud, mistõttu on kadunud ka osa tema omapärast ning publikule jääb varjatuks tegelaste erisugune taust. Samuti on tekst, mis mõjub inglise keeles väga kõnekeelse ja suupärasena, tõlkes kirjandusliku maiguga ja sõnarohke ning jääb mulje, et see on näitlejatele kohati pigem takistuseks kui tõukejõuks. White’i näidend on suure potentsiaaliga just seetõttu, et ühesainsas väikeses tegevuskohas ja -ajas ei muutu peaaegu miski, seejuures on aga kahe ühtaegu lähedase ja kauge tegelase vahel nii palju tundeid, sündmusi ja aega, et põrkudes põhjustavad need mõlemale plahvatusliku muutuse.

Pille-Riin Purje: „Priit Piusi lavastus on pealetükkimatu, vaoshoitud, annab näitlejatele rahulikult mänguruumi. Kunstnik Joel Väli lavaruum mõjub õdusa ja turvalisena, köögikapis sibavad sipelgad ja muu räpasus jääb suuresti vaataja kujutlusvõime hooleks. Mängitakse väikese saali mõõtkavas, mikroskoopiliste reaktsioonidega, mida mõlemad näitlejad imehästi valdavad.“¹

Tegelikult on nii lavastus kui ka lava isegi liiga turvaline ja sõbralik, eriti kui arvestada, et teemaks on surma lähedus, koduvägivald, sõltuvus ja hüljatus. Kunstnik Joel Väli versioon autori kirjeldatud karavankodust on pigem helge ja veidi kulunud, šokeeriva räpasuse ja vaesuse asemel on siin suurimad patud ülemäärane beež värvigamma ja igavus, aga midagi nii tarduma panevalt rõvedat kui näidendis pole ei Andres Raagi Ulysseses ega tema kodus. Eks Piret Kalda mäng veidi tekitab muljet, et võidunud riiul kleebib ja külmkapp haiseb, aga niipea kui ta olukorraga harjub, unustab selle ka publik.

„Piret Kalda tegelaskuju näis terake staatilisem. Oletan, et lavastaja on Emma puhul liigagi pedantselt vältinud huumorinoodikesi. Või siis mängis Kalda oma partneri teadlikult, emaliku hoolimisega suurde plaani, ennast taandades. Jääb veel kolmaski variant: naise roll ongi autoril igavamalt kirjutatud.“²

Kuigi naistegelase kahvatus võib olla ka näitleja ja lavastaja teadlik valik, saab näidendit tähelepanelikumalt lugedes järsku selgeks, et Emma pole kirjutatud peategelaseks, isegi mitte võrdseks oma partneriga. White’i „Annapurna“ on üheselt mehe vaatenurk: lugu toimub tema territooriumil, tema iseloom ja olukord on nii sõnade kui ka ümbritseva kaudu selgelt arusaadav ning kui välja arvata käivitav sündmus – Emma saabumine –, teeb kõik lugu edasiviivad otsused mees. Naise motiivid on seevastu varjatud, tema elu ja kogemused näidendi jooksul ei selgu, vaatamata sellele, et jutt peaks käima nende ühisest minevikust.

On huvitav, et kui esmapilgul jätab „Annapurna“ väga tundliku, hiilivalt dramaatilise loo mulje, hakkab naise vaatenurga puudumine selle üle mõtiskledes aina enam ja enam häirima. Seda enam, et tema otsuse taga üldse Ulyssese juurde tulla peitub hulk olulist käivitavat infot. Kindlasti on Priit Pius ja Piret Kalda selle taustaloo proovide käigus omavahel läbi käinud, ent kahju, et autor ise pole Emma tegelaskuju rohkem avanud. Seetõttu pole seda ka laval.

Kuigi selline kahe katkise inimese suhtepuntra harutamise lugu pole midagi haruldast ega ka igavat, kerkib siiski küsimus, miks on Priit Pius ja Tallinna Linnateater „Annapurna“ just siin ja praegu mängukavva valinud. Lahkuminek ja taaskohtumine, armastus ja leppimine, sõltuvus ja vägivald, häbi ja süü – kõik need on ajast ja ruumist sõltumatud teemad, millest teater räägib kindlasti veel sama kaua, kui on juba rääkinud.

Küsimus polegi selles, kas „Annapurna“ puudutab ja kas nende tegelastega saab samastuda, vaid selles, miks on kõigist sellesarnastest tekstidest lavale jõudnud just see. Muidugi ei pea kõik teatritegijad tegelema vaid tänapäeva geopoliitiliste ja ühiskondlike teemadega – sellega ollaksegi juba küllastumise piiril –, samuti pole alati vaja jalgratast leiutada, šokeerida ega ennast veritsemiseni paljastada. On ka väga tervitatav, kui mängukavast leiab vahel nii uusi tekste, et nende autorid pole mitte ainult elus, vaid alles oma loometee keskpaigas. Sellegipoolest jääb küsimus, miks just 2024. aastal Tallinna Linnateatris?

Selle otsuse tagamaid pole ei lavastaja, teatrijuht ega näitlejad meedias ega isegi kavalehel avanud. Võib muidugi öelda, et loomeinimesed pole kohustatud oma otsuseid ja valikuid õigustama, mis on tõesti õige. Kui mõni heasoovlik kriitik väljub saalist aga üsna nõutuna, istub veelgi nõutumana nädalate kaupa klaviatuuri taga ega saa aru, mis teda siis õieti häirib, siis võiks paarist lausest tegijatelt üsna palju abi olla. Teater on ideaalis ja vahel ka reaalsuses tegijate ja vaatajate sõbralik dialoog, kus tõstatatakse olulisi teemasid, avatakse erisuguseid vaatenurki, vaieldakse, väideldakse, põhjendatakse oma seisukohti, avastatakse ja õpitakse midagi uut, meenutatakse vana ning unistatakse millestki tulevast. Sellepärast on ka alati tähtis küsida: miks?

1 Pille-Riin Purje, Alustame mustalt lehelt – kakskümmend aastat hiljem. – Postimees 24. IV 2024.

2 Samas.