Sakslaste jaoks tuntuim tartlane

MEELIS FRIEDENTHAL

Aldolf von Harnack on võib-olla sakslaste jaoks kõige tuntum tartlane – tihti juhtub nii, et kui mõni sakslane esimest korda Tartusse konverentsile tuleb, siis uurib ta kohe, kus on Harnacki maja ja temale pandud mälestustahvel (need on Rüütli tänaval Jaani kiriku taga). Eestlastele aga ei tähenda Harnacki nimi suurt midagi. Aldolf von Harnack sündis Tartus 1851. aastal, lõpetas Tartu ülikooli usuteaduskonna ja jätkas oma õpinguid Saksamaal. Esimese maailmasõja eelõhtul omistas Saksa keiser Wilhelm II talle pärandatava aadlitiitli. Selle ajajärgu tegelikkus kumab läbi kogu raamatust ning kõigepealt võiks Harnacki elulugu soovitada lugeda nendele, keda huvitab Saksamaa eluolu wilhelmiinlikul perioodil.

Lugedes saab järjest selgemaks Harnacki olulisus sakslaste jaoks, tõuseb esile tema tegevus nüüdse Max Plancki Ühingu rajamisel ja XX sajandi Saksamaa teadus- ja hariduspoliitika kujundamisel, sest tema paika pandud suunad ja nende tagajärjed mõjutasid Saksamaad pikka aega, võib-olla isegi tänapäevani. Harnacki elulooraamatu on koostanud ja kirjutanud tema tütar Agnes von Zahn-Harnack ja vahest selle tõttu saame väga palju teada Harnacki isiku ja tema sõprade, tema administratiivsete kohustuste, ametivaidluste, puhkusereiside ja harjumuste, tema majade ja isegi laste tervise kohta. See ei ole vähimgi etteheide. Just kirjutaja isikliku lähedalolu tõttu sigineb raamatusse veel üks huvitav nüanss. Nimelt on raamat esimest korda välja antud 1936. aastal, kui Saksamaal on võimule tulnud Hitler ning teosest õhkub (võib-olla aga kujutan seda lihtsalt ette) teatavat ettevaatlikkust kujunenud poliitilise olukorra ja vahest ka teatavat apologeetikat Harnacki suhtes, valmistudes juba eos võimalike süüdistuste vastu. Harnack oli ju tuntud uuendusmeelsete vaadete poolest, olles tänapäevase liberaalkristluse üks mõjukamaid isikuid ning sellisena tegev ka poliitikas, kus ta endale rohkesti kriitikuid leidis.

Ikka ja jälle tabasin aga end mõttelt, et Harnack kui teoloog tuleb raamatus küllalt häguselt välja. Mitmel puhul tekkis küsimus, mida siiski Harnack detailselt lahti kirjutatud vaidlustes ise arvas. Me saame küll täpselt teada, kes vaidlesid, mis ameteid nad pidasid, kuidas kujunesid leerid ja üldjoontes esitatakse ka probleemi sisu, aga ikka ja jälle jääb Harnacki positsiooni avamine kõige põnevama koha pealt pooleli. Kasutu selline ülesehitus muidugi ei ole – tekkis tahtmine uuesti kätte võtta Harnacki „Kristluse olemus“ (mille Anne Burghardt on väga kenasti eesti keelde tõlkinud).

Kui on huvi Harnacki kui teoloogi vastu, siis oleks mõttekas alustada just viimati mainitud raamatust. See põhineb 16 loengul, mille ta pidas Berliini ülikoolis 1899/1900. aasta talvesemestril ja mida käis kuulamas korraga üle 600 üliõpilase kõigist teaduskondadest. Need loengud põhjustasid juba omal ajal tema vastasleeri teravat kriitikat ja on mitmeti relevantsed tänapäevaste teoloogiliste diskussioonide juures, ka meil Eestis. Seda on nähtud liberaalsete ja konservatiivsete vaadete vastuoluna, kuid Harnacki ajal oli küsimus suuresti ajalooliste uuringute aktsepteerimise või mitteaktsepteerimise vahel ning toonased arutelud ei puudutanud kuigivõrd neid küsimusi, mida praegu tajutakse liberaalse või konservatiivse hoiakuna.

Mis puutub Harnacki seosesse Eestiga, siis näib, et vähemalt Harnacki laste silmis sulasid siinsed mittesaksa rahvad omavahel kokku ning nendele oma isa kodumaa kuigivõrd oluline ei olnud. Aldolf von Harnack ise nimetab ennast „Balti patrioodiks” (lk 491) ja olevat armastanud rõhutada, et tema metsik loomus tuleneb sellest, et teda imetas kunagi eesti amm (lk 17) ning ka mitmelt poolt mujalt kumab läbi, et Harnack hoidis ennast Baltimaades toimuvaga kursis ning mõtles siinsetele oludele, külastades Tartut ja muretsedes kohaliku hariduse pärast. Iseloomulik siinjuures on see, kuidas ta ennustas siinsete rahvaste käekäiku pärast iseseisvumist – ta võrdleb Eesti ja Läti olukorda Rooma impeeriumi olukorraga, kus keel ja asjaajamine võisid ju olla ladina omad, aga kultuur oli ikkagi kreeka oma. Teatud mõttes on isegi meelitav, kui sind võrreldakse ladinlastega.

Raamatus käsitletakse umbes saja aasta tagust aega ning selle perioodi ja meie ajaga on viimasel ajal just kriiside puhul mitmeid paralleele toodud (viimati näiteks eesti humanitaaria aastakonverentsil Liisi Keeduse plenaarettekandes). Harnack sai väga hästi aru, et ta tegutses kriiside ajal ning vaatas omakorda tagasi saja aasta vanusele võrdlusmaterjalile – Wilhelm von Humboldti ideedele toetudes nõustus Harnack seisukohaga, et „materiaalsete ja poliitiliste jõudude murrangu aegadel [—] on kõlbelise uuenemise teel esimene ja kõige vajalikum samm süvendada kultuurielu vaimsust“ (lk 513). Meil on Harnackilt ikka veel õppida.