Kuhu panna raamat?

MAARJA KANGRO

Raamatud. Kõrged riiulid, kuhu saab horisontaalis veel midagi teiste köidete otsa suruda. Sügavad riiulid, kuhu saab laduda kaks rida. Kastid, kust igaüks võib võtta. Kastid, mis on vedelema jäetud – no kes see jälle jättis? Just sellal, kui tegelesin Kirjanike Maja aastate jooksul kastidesse kasvanud koridori tühjendamisega, saabus kiri liidu liikmelt Mariina Paesalult (kirjaniku­nimega Häniläne) igati õigustatud murega: raamatukogud kannavad liiga kergekäeliselt väärtkirjandust maha. Mahakantud teoste seas oli ta märganud ülikoolide kirjastuste väljaandeid ja kulka auhinna võitnud raamatuid, nõukaajal välja antud väärtkirjandusest rääkimata. Nii ta on: kui raamatut pole viis aastat laenutatud, on raamatu­kogul õigus see maha kanda. Kes tahab, viigu ära. Mu maal elav õde viis hiljuti koju kasti, mida täitsid nobelistid ja Tänapäeva punase sarja raamatud. Kohalik kool tungib raamatu­kogule peale, nõuab neilt raamatute arvel pinda juurde. Tallinnas pole asjad paremini: kolleeg Märt Väljataga oli aasta eest tuvastanud, et Tallinna linnaraamatukogu on maha kandnud peaaegu kogu XX sajandi kirjanduse.

Mingit mahakandmise määrust raamatukogudel pole, ainult aasta lõpuks peaks köiteid olema sama palju kui aasta algul. Muidugi on kurb, kui maha kantakse Faulkner ja asemele tellitakse õpetus, kuidas jalataldadest hingeseisundeid välja lugeda. Kuna raamatukogu juhataja võib päris palju ise otsustada, saab siin veidi rõhuda kutsumuslikule südametunnistusele – ja mõni neist julgebki tserebraalsemat kirjandust tellida ja soovitada, kannab maha lamedaid suhteromaane.

Tõsi, raamatuid tuleb maailma üha juurde, ikka veel. Halvima tahtmise juures võib kujutleda, kuidas utoopia, kus ülihäid kirjanikke tekib üha rohkem ja nad kirjutavad üha rohkem ja kiiremini ülihäid raamatuid, võiks teoreetiliselt pöörduda düstoopiaks, kus kultuuri mahutamiseks oleks vaja planeet B-d. Nii mõnedki vaimuinimesed (kelle teoseid ei tohi, ei tohi maha kanda!) on ajaloos väljendanud kartust, et raamatuuputus toob kaasa inimkonna allakäigu. Descartes arvas, et isegi kui kõik teadmised oleksid raamatutes olemas, peaks neid muu kasutu kraami seast ja tohutuist köiteist nii kaua otsima, et see võtaks kauem kui terve elu, lihtsam on asjades ise selgusele jõuda. Leibnizi ühes 1680. aasta käsikirjas on lugeda, et „see kohutav raamatumass, mis pidevalt kasvab, toob autorite määramatu mitmekesisuse kaudu kaasa üleüldise unustamise riski. See ähvardab barbaarsusse naasmisega“.

Siiski on raamat kui formaat osutunud pikka aega elujõuliseks: oleme harjunud infot raamatu kujul ja mahus käes hoidma, harjunud lugude ja kogemuste pakendamisega just niisuguseks ühikuks. Raamatust sai ühel hetkel tarkuse võrdkuju, fetiš. Põlevat raamatut vaatad tõesti teise tundega kui põlevat saabast.

Raamatukogude ruumipuudus on tõsine teema, juurdeehitiste ideaal­lahendus pole paljudes kohtades võimalik. Kindlasti on vajalik kogu digiajastueelse väärtkirjanduse digiteerimine, aga muutusi tuleks teha ka komplekteerimises.

Tosin aastat tagasi olid päevakorras nn Langi nimekirjad. Tollane kultuuri­minister püüdis igati kiiduväärselt muuta rahvaraamatukogude komplekteerimispõhimõtteid: riigi panus pidi piirduma kvalifitseeritud, s.t erialases ringis esile tõstetud, auhinnatud, nomineeritud teostega, KOVide rahaga võis kerget meelelahutust ja uhhuud juurde osta. Mõistagi tõsteti seepeale kõva kisa: lugeja maitset ei arvestata, nõukaaegne sundus tuleb meelde jne. Aga näiteks demokraatlikus Norras toimib just seda laadi mudel. Nii proosa kui ka luule jaoks on loodud vastavad komisjonid, mis otsustavad, millised raamatud riik rahvaraamatukogudele tellib. Sõelale jäänud raamatutest ostab riik paberraamatuna üle 600 ja e-raamatuna veel 150 eksemplari: väikestele kirjastustele, kes annavad välja kasina müügipotentsiaali, aga märkimisväärse ambitsiooniga teoseid, on see suureks abiks. Jo Nesbøt tellivad raamatukogud ise, kohalike omavalitsuste rahaga. Riigi ostetud väärtraamatud ei moodusta aasta ostudest tingimata enamikku, vaid võivad jääda 30–40% kanti. Selline süsteem vääriks juurutamist meilgi. See oleks õilis vastutuse võtmine, teavitus- ja valgustustöö, mitte rahva maitse eiramine.

Tänan info eest Øyvind Rangøyd ja Eneken Maripuud.