Kust algab rõõm ja kus lõpeb kurbus? 

Suhtugem nüüdismuusikasse ärksama meelega, nautigem seda kontserdisaalis järgmisel Põhjakõla kontserdil või kuulakem mõne muu kollektiivi esituses.

KRISTIINA MALM-OLESK

Põhjakõla orkestri debüütkontsert „Aeg naasta eredusse“ 1. VI Mustpeade maja valges saalis. Orkester Põhjakõla, dirigendid Sara Corriga ja Lisanna Laansalu. Kavas Kristo Klausi uudisteose „Kirega kiirteni“ esiettekanne ning Pärt Uusbergi, Raimo Kangro, Erkki-Sven Tüüri, Marianna Liigi ning Eino Tambergi ja Timo Steineri muusika.

Varasuvises laupäevaõhtus oli elevust, sest debüütetteaste tegi verivärske koosseis. Kavalehest selgub, et keelpilliorkester Põhjakõla koosneb Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) väljapaistvatest tudengitest ja teistest interpreetidest. Nende missioon on keskenduda XX ja XXI sajandi teoste esitamisele. Teoseid tellitakse ka noortelt heliloojatelt, et tagada eesti heliloomingu kestlik kõrge tase.

Orkestri kunstilised juhid ja dirigendid on Lisanna Laansalu ja Sara Corriga, kelle koostöö algas 2023. aasta lõpus. Corriga on Itaalias omandanud majanduse magistrikraadi ning EMTAs cum laude koori- ja orkestridirigeerimise magistrikraadi. Laansalu on õppinud Heino Elleri muusikakoolis koori­dirigeerimist ja heliloomingut ning on praegu EMTAs kooridirigeerimise bakalaureusetudeng. Ent talle on hinge­lähedane ka orkestrimuusika ning pärast ühe 2023. aasta sügisel toimunud kontserdi juhatamist jäi orkestrikõla teda kummitama.¹ Sedasi ongi Põhjakõla kahe naise südameprojekt, kus end muusikas väljendada ja proovile panna.

Kontserdi esimeses pooles oli taktikepp Corriga käes, teises pooles Laansalu peos. Võis tajuda, et naised on eri karakteriga: Corriga müstilisem, malbem ja sissepoole pööratud, Laansalu seevastu konkreetsem ja jõulisem, kohati veidi lahtisem. Markantne näide pärineb kontserdi lõpust, kui Laansalu vaigistas dirigendiliigutusega mõnda aega kestnud publiku ovatsioonid, et tänada ja välja hõigata lisalugu – Tõnu Kõrvitsa keelpillidele seatud „Asuur“ meeskoori­tsüklist „Laulud Dolorese lauluvihikust“. Nii ongi põnevam ja Laansalu on ka Instagramis välja toonud, et naised on jõudnud sellise teineteisemõistmiseni, et täiendavad teineteist igati.²

Nüüdisaegsema muusikalise suunitlusega kollektiiv on endale võtnud julge ja ambitsioonika plaani. On ju ka Sirbis kirjutatud, et tänapäeva heliloojate loomingu esitamisega üldiselt saale ei täideta.³ Seda oli paraku ka näha: saal oli olenevalt maailmavaatest kas pooltühi või pooltäis. Siit ka julgustus meile kõigile: olgem nüüdismuusikale avatumad ning leidkem end rohkem seda nautimas kontserdisaalis kas mõnel järgmisel Põhjakõla kontserdil, mis on kuuldavasti oktoobris, või mõne muu kollektiivi esituses.

Kava oli värskendavalt põnev ning kiiduväärselt läbinisti kodumaine. Ainus, mida võiks ette heita, oli kava maskuliinsus: õrnema soo esindajatest oli kaasatud vaid Marianna Liigi looming. Vanuse poolest oli aga kava tasakaalus: esitati nii kuldvarasse kuuluvate kui ka nooremate eesti heliloojate muusikat. Kõlas ka üks esiettekanne, sellest hiljem pikemalt.

Kontserdi värvipalett ja küsimuste ring oli ühtlane. Mis siis ikkagi on õige ja mis vale? Kust algab rõõm ja kust kurbus? Mis nende vahe on? Vastus peitus kõlanud muusikas ja see tuli igaühel endal lahti mõtestada. Helgus vaheldus tumeduse, trööst pimeduse ja hinge­valuga. Niipea kui publik jõudis rahuneda ja mõttesse vajuda, toodi taas teadvusse midagi uut ja mõnel juhul suisa ehmatati ärkvele.

Nii juhtus näiteks viimasena kõlanud teose „… ja nõnda on meie elu õnnelik“ ajal, mille Eino Tambergi muusika järgi on 2015. aastal kokku pannud helilooja Timo Steiner. Kesk keelpillide musitseerimist kostis järsku otsekui eikusagilt üle saali vali meeshääl. Nimelt hakkasid helilindilt tulema Eino Tambergi ette loetud „Õnnelikkuse teesid“, mille ta oma sõpradega koolipoisina oli kirja pannud. Kuigi need on üles kirjutatud õrnas vanuses, on tegemist geniaalsete mõtetega. Viies tees („Meie eelistame perfektselt dünaamilisi elamusi, püüame vältida kannatust meie tegutsemise tulemusena. Aga me tunnistame, et ka kannatus on dünaamiline nähtus ja rikastab meid suuresti.“) suhestus hästi kontserdi temaatika, s.t kurbuse ja rõõmu kõrvutamisega. Tambergi muusika ja sõna mõjusid külma veena näkku, tõid reaalsusesse tagasi algul ehmatusena, hiljem täitsid ülevustundega.

Tambergiga sarnane mõte joonistub välja ka Khalil Gibrani raamatust „Prohvet“: „Kui olete rõõmsad, vaadake sügavale oma südamesse ja te näete, et teie rõõmu põhjus on sama, millest pärines teie kurbus.“ Tema mõttest ja teosest inspireerituna on Marianna Liik loonud 2022. aastal teose „On Joy and Sorrow“ ehk „Rõõmust ja kurbusest“. Selle kõla on sakiline, harmooniaotsingutest tulvil. Kohati oleksid keelpillid justkui kurbuse kaevu ümber siksakitanud. Kuna Liik on öelnud, et „Prohvet“ avas talle teistmoodi vaate kurbusele ja rõõmule, siis mulle peegeldusid kõlanud helidest maailmavaate muutumine, uue ja vana võitlus, siseheitlused.

See oli ka üks paladest, kus oleksin tahtnud kuulda konkreetsemat alustamist ja noodilõppude taga peituva vaikuse hoidmist, ehkki üldiselt oli orkestri koosmäng hea. Kohati (näiteks Pärt Uusbergi teose „Meeleolud lapsepõlvest“ ajal) paistis, et hoiti end sordiini all ja oleks võinud veelgi rohkem tundeküllust näidata. Eks see ole ka mõistetav, sest kollektiiv on ju veel vähe koos mänginud ja see oli avalugu. Ometi on orkestril palju potentsiaali ja ootan põnevusega, milliseid teemasid järgmistel kontsertidel käsitletakse.

Kontserdi edenedes anti aina hoogu juurde. Eelviimasena kõlanud Uusbergi „Palve“ oma veenvuse ja hingematva intensiivsusega sobis enne ülevat Tambergi loomingut ideaalselt. Ekspressiivsem, jõulisem ja tempokam Kangro ja Tüüri muusika näitas mängijate meisterlikku pillikäsitsust, head dünaamikatunnetust ja koosmängu.

Värviliste helikildudena mõjunud Raimo Kangro „Display III: Vivaldi portree“ op. 42 kõlas vivaldilikult nagu vaja ja tekitas soovi kuulda Põhjakõla esituses ka teisi palu helilooja „Display’de“ sarjast. Erkki-Sven Tüüri „L’ombra della croce“ ehk „Risti vari“ tekitas justkui muusikalisi laamu, mis hakkasid liikuma ja mõju avaldama, pannes midagi sisemuses liikuma. Kiidan ka pillirühmade juhte, kes said Tüüri teose ajal läbivalt soleerida: algus kõlas eriti hästi ning lõpp oli ilus ja kantud.

Kui kontserdi üleüldine tonaalsus oli pilvine, siis Kristo Klausi tunneli lõpus paistis valgus ja õnnelootus. Tema teose „Kirega kiirteni“ kõla oli vabameelsem, kohati romantiline ja meelisklev. Võin eksida, kuid kuulsin ka õhkõrnu džässi­mõjutusi ja püüdsin endale kinnitada, et ei, see ei ole luul, Klaus mängib ju bigbändis altsaksofoni, kindlasti on see sellega selgitatav. Taotluslik või mitte, igal juhul peegeldus noore helilooja muusikast elu ilu värve ja teos mõjus värskendavalt. Alguses oli ta näiteks põneva mänguvõttena pannud orkestrandid tuulepuhanguid imiteerivalt puhuma.

Klausi ühismeedia postitusi uurides selgus mulle, et ta on mitmekülgne noor tegevhelilooja: paralleelselt heli­loomingu erialaga Heino Elleri muusika­koolis õppis ta ka Tartu ülikooli arsti­teaduskonnas. Praegu töötab ta Tallinna lastehaiglas ja musitseerib eri koos­seisudes. Jään põnevusega ootama Kristo Klausi järgmisi teoseid ja Põhjakõla uusi etteasteid.

1 Aurora Ruus, Delta. 1. ja 2. juulil toimuvad orkestri Põhjakõla debüütkontserdid. – Klassikaraadio 31. V 2024.

2 https://www.instagram.com/p/C6wXKdMCEy2/?utm_source=ig_web_copy_link&igsh=MzRlODBiNWFlZA==

3 Gregor Kulla, Klassikaline muusika on sumbunud. – Sirp 11. VIII 2023.