Droog kui ravim, diiler kui arst

Öine Teheran mõjub „Kriitilises tsoonis“ džunglina, kus antakse voli kehalisusele, millele päevavalguses kohta pole.

ALARI ALLIK

Mängufilm „Kriitiline tsoon“ („Mantagheye Bohrani“, Iraan-Saksamaa 2023, 99 min), režissöör-stsenarist Ali Ahmadazadeh, operaator Abbas Rahimi. Osades Amir Pousti, Shirin Abedinirad, Maryam Sadeghiyan, Alireza Keymanesh, Saghar Saharkhiz jt.

Viimati Locarno filmifestivalil Kuldse Leopardi võitnud „Kriitiline tsoon“ algab pingelise kiirabisõiduga otse Teherani tumedasse südamesse, mille ligi 20 miljonit elanikku ühendav tunnelitest, teedest, elektriliinidest ja torudest koosnev veresoonestik hoiab öist metropoli elus. Linna kriitilist seisundit annab edasi Milad Movahedi muusika: kindla intervalliga korduv signaal mõõdaks justkui elu ja surma vahel kõikuva patsiendi südamelööke. Me liigume kirjaga „Ambulance“ varustatud pikapi järel läbi lookleva tunneli, kuni jõuame angaari, kus on sehkendamas suur hulk mehi. Kui kiirabi lahti tehakse, näeme seal patsiendi asemel hoopis suuri kotte kanepi ja hašišiga. Auto ümber kogunenud meeste ülesandeks on see kraam spordikottidesse ümber pakkida ja droog – nii narkootilise aine kui ka ravimi tähenduses – hädalisteni toimetada. Kui ühe harutunneli terasuks avatakse ja diilerid selle kaudu välja astuvad, mõjuvad nad natuke nagu moodsad söekaevurid, kes lastakse pärast vahetuse lõppu päevavalgusse, kuigi filmis töö alles algab – kogu kraam tuleb mööda pealinna laiali kanda. Nüüd liugleb ilmselt mootorrattale kinnitatud kaamera tunnelis otse selle mehise tirtsuparve ees ja laseb jälgida nende laialikihutamist. Mõni väntab ratta seljas, mõni kõnnib koguni jala, aga suurem hulk kiirustab siiski üksteisest mööda kõikvõimalikel mootorsõidukitel. Selles kõiges on midagi hüsteerilist, mis süvendab tunnet, justkui libiseks terve linn tõepoolest surmalähedasse seisundisse, kui droog õigel ajal kohale ei jõua. Nii nagu läbi­põlenud kiirabiarsti Frank Pierce’i (Nicolas Cage) Martin Scorsese filmis „Viimase vindi peal“¹ (1990), ootab ka „Kriitilise tsooni“ peategelast Amiri (Amir Pousti) ees pingeline öö. Kõrvus GPS-navigaatori kehatu selge naishääl, mis korrutab läbi filmi „Pöörake paremale. Pöörake vasakule. Tehke tagasipööre“, peab ta oma valge Peugeot 306 roolis vastama kõigile väljakutsetele.

Amir pole lihtsalt diiler, vaid paljudele eelkõige hinge- ja ihuarst, kelle ülesandeks on jõuda kõigini, kes tema abi vajavad. Ta riskib „patsiente“ aidates oma eluga, sest Iraanis on ranged seadused – narkokuritegusid karistatakse enamasti poomisega. Veidi nukrate silmadega lokkis juuste ja habemega turske Amir, kes kannab lühikesi pükse ja T-särki, võiks teistes oludes vabalt olla Seth Rogani laadne koomiline kangelane filmis „Ananassiekspress“², aga Teheranis on tema roll väga tõsine, sest rangelt keelustatud joovastavatel ainetel on islamiriigis karmim hõng kui vabameelses Ameerikas. Nendega tegelemine pole siin kordagi naljakas. Filmis on ühtmoodi salakaubaks nii oopium kui ka Tuborgi õlu, mida Amiri sõbrannast stjuardess talle välisreisilt kingiks toob.

„Fuck you! Fuck you!“ Need sõnad lendavad läbi Teherani õhu nagu kuulid, mis löövad turbanid peast kõikidel nendel vanameestel, kes hoiavad noori oma hirmuvalitsuse all. See on nende väikene revolutsioon, mäss otse linna südames, kriitilises tsoonis. Stjuardessi rollis mainekas videokunstnik Shirin Abedinirad.

Kaader filmist

Üksteise järel leiavad filmis aset sündmused, mis erinevad radikaalselt tüüpilisest diileri ümber keerlevast narkofilmist. Amir lohutab kanepi liigsest kasutamisest segi kamminud keskealist meest, kes tema süles nutma hakkab, ja soovitab tal vahepeal piiri pidada. Ta käib vanadekodus, kus nad pakuvad koos noore valget kitlit kandva põetajaga vanuritele šokolaadikoogikesi, mille sisse on pandud kanepiõli. Üksikute ja õnnetute inimeste nägudel võib korraks näha õnnevirvendust. Ta sõidab mööda tänavanurgast, kus mees- ja naisprostituudid pakuvad end möödasõitjatele, ja jagab kõigile tasuta kanepisigarette, et leevendada nende rasket elu. Järjekorras auto akna juurde astuvad inimvarjud suudlevad vastutasuks Amiri kui nende suure heategija kätt. Filmi teises pooles on pikem stseen mustas traditsioonilises rõivas lesest (Maryam Sadeghian), kes kutsub Amiri turgutama oma narkosõltlasest poega (Alireza Rastjoo), kelle pärast ta peab naabrite ees häbenema. Naine ütleb Amirile, et usaldab enne teda ja alles siis jumalat. Haiglasse ei julge ta poega saata, sest pole selge, mis temaga seal tehtaks. Amir rahustab õnnetut ema ja ütleb, et on näinud igasuguses seisundis inimesi ja oskab ka tema poja terveks tohterdada. Naise korterisse jõudes leiab ta eest blondeeritud juuste ja tätoveeringutega kahekümnese noormehe, kes apaatselt talle otsa vaatab. Amir võtab oma sinisest Fjällraveni seljakotist paar roosat tabletti (tükike lääne vaimu?) ja surub need noormehele suhu. Vähehaaval tuleb temasse elujõud tagasi. Surnu on äratatud ja meie lunastaja Amir liigub oma valge sõidukiga järgmiste abivajajate juurde.

Samas ei lase režissöör targu tohter-diileril mingiks jumalaks muutuda. Ta on eelkõige üksik veidi vormist väljas mees, kelle ainsaks elukaaslaseks on buldog nimega Fred, kes end tema jala vastu nühkides öösiti rahuldab. Filmi helikujundus rõhutab koera norisemist ja rögisemist. Samamoodi tuuakse filmis läbivalt esile ka inimese siseorganite tahtmatuid hääli. Akna tagant kostab armuvalus kasside hüüdu ja lindude huikamist. Öine Teheran mõjub džunglina, kus antakse voli kehalisusele, millele päevavalguses kohta pole. Riigi ametlik ideoloogia kodanike seda sorti madalaid külgi loomulikult ei tunnista. Teatavasti on aga repressiooni tulemus tihtipeale, et kehaline pinge plahvatab orgastiliseks füüsiliseks vägivallaks.

Allasurutud kehalisust, mis on valmis igal võimalusel korralikkuse hapra pinna alt välja tungima, toovad eriti hästi edasi filmi kõige intensiivsemad stseenid Amiri sõbrannast stjuardessiga (Shirin Abedinirad), kes lendudelt Amsterdami hangib talle eluga riskides oopiumi, marihuaanaseemneid ja juba mainitud Tuborgi õlut. Amiri auto on vaba maailm: kõik naised filmis võtavad siin kohe rätiku peast ja seda teeb ka stjuardess. Nad sõidavad pimedale põllule, kustutavad tuled ja nüüd on nad lõpuks ometi privaatses ruumis, kohas, kus keegi neid ei näe, eemal võimumeelsete valvsast pilgust. Stjuardess küsib Amirilt: „Mis sa teed, kui ma vahele jään?“ Amir ei oska midagi kosta ja ühmab, et vist ei midagi. Kumbki ei suuda ega taha musta stsenaariumi ette kujutada – see tähendab kindlat surma. Nad joovad õlut ja tõmbavad telefoni klaasi pealt valget puru ninna. Naine masturbeerib ning hakkab oigama, vähehaaval muutuvad need oiged lausa möirgamiseks. Hasan Mahdavi helikujundus toob võimsalt esile, kuidas naise seest pääseb valla mingi ürgne koletis. Korraga näevad nad tee teises otsas tulesid. Mingid mehed, kelle nägu pole hämaras näha, hüppavad autost välja ja jooksevad nende suunas. Amir tagurdab meeleheitlikult. Naine hakkab hüsteeriliselt kiljuma ja röökima. Ta tulistab mängult tagaajajate pihta, aga lasud kõlavad ehtsalt. Tagaajamise käigus ajab ta end poolest kehast autost välja ja röögib: „Fuck you! Fuck you!“ Need sõnad lendavad läbi Teherani õhu nagu kuulid, mis löövad turbanid peast kõikidel nendel vanameestel, kes hoiavad noori oma hirmuvalitsuse all. See on nende väikene revolutsioon, mäss otse linna südames, kriitilises tsoonis.

Filmi lõpukaadrites jõuame taas tänavate ja tunneliteni, mis nüüd üha kiiremas tempos meie silma eest läbi jooksevad. See on maailm Amiri pilgu läbi, kes pole kunagi välismaal käinud, sest kardab oma sõnutsi lendamist. Ta on kogu eluks aheldatud auto rooli sõitma lõputult samadel Teherani teedel. Ükski tee ei vii väljapääsuni, alati tuleb tagasipööre, ring algab uuesti. Kainena oleks seda sisyphoslikku olukorda igaühel võimatu taluda, aga suitsuses vines ei tundu see kõik nii hirmus – autos on ruumi revolutsioonile.

1 „Bringing Out the Dead“, Martin Scorsese, 1999.

2 „Pineapple Express“, David Gordon Green, 2008.