Kunstniku käepikendusena Tallinna avastamas

„Haihtuva Tallinna“ tegevuspaigad on linnaruumi hallalad, kus pole keelatud, kuid pole ka mingit vajadust käia. Neil on oma ajalugu, kuid nende tähendus ja identiteet näivad olevat hägustunud.

KARIN ALLIK

VAT-teatri „Haihtuv Tallinn“, idee autor ja lavastaja Sander Põldsaar, paigakütt ja näituse autor Francesco Rosso, veebirakenduse arendaja Helena Väinmaa, dramaturg Mihkel Seeder, näitejuht Aare Toikka, kostüümikunstnik-rekvisiitor Johanna Tamm. Mängivad Elina Reinold, Loviise Kapper, Meelis Põdersoo ja Margo Teder. Esietendus 30. V Tallinna linnaruumis.

VAT-teatri Sander Põldsaare „Haihtuv Tallinn“ on lavastus omamoodi mittekohtadest. Ent kui mittekoha mõiste käibele toonud Marc Augé pidas sellega silmas ülimodernseid paiku, millel puudub nii tähendus, identiteet kui ka ajalugu, siis „Haihtuva Tallinna“ mittekohtades (üli)modernsus ei ilmne, küll aga on need tekkida saanud ainult tänu linnaruumi moderniseerumisele. Need on linnaruumi hallalad, kus pole keelatud, kuid pole ka mingit vajadust käia. Neil on oma ajalugu, kuid nende tähendus ja identiteet näivad olevat nüüdseks hägustunud – just seetõttu need eriliselt mõjuvadki. Lavastus on arvatavasti veel üks viimaseid võimalusi mõnega neist tutvust teha, enne kui (mitte)kohad ümber kujundatakse (loe: täis ehitatakse).

„Haihtuva Tallinna“ etendused algavad korraga neljas Tallinna punktis: Sitsi ja Suur-Paala trammipeatuses ning Veerenni ja Maarjamäe bussipeatuses. Tutvustatakse vastavalt nelja kanti: Paljassaare tühermaad, Ülemiste-Sõjamäe tööstuspiirkonda, endise Lutheri vabriku alasid ja Maarjamäe paepealset. Kohtumispaika saabunud publik jaotub reisisaatja palvel rühmadeks, saab kätte nutitelefonid ning juhise asuda täitma ülesandeid, mida telefonis neile tunni jooksul antakse. Ülesanded ei ilmu sinna siiski iseenesest: need peab aktiveerima tegelane, kes paigas pesitseb. Nõnda ootabki publikut ees ka üks karakter (vastavalt Meelis Põdersoo, Margo Tedre, Elina Reinoldi või Loviise Kapperi kehastuses), kes peaks tõstma esile peagi haihtuva linnaruuminurga, suunama publiku seda telefonidega jäädvustama ja ehitama enda ümber ka fiktsionaalse maailma.

Linnaruumis läbitud esimene vaatus on teise vaatuse teenistuses: neljast suunast tulnud publik saab Sakala 3 teatrimajas kokku ning seal vaadatakse üheskoos tehisintellekti toel valminud lühidokumentaali. Filmikaadrid on publik esimeses vaatuses telefonidega ise üles võtnud ning saatetekstigi lausehaaval peale lugenud. „Valemi“, mille alusel kaadrid ritta seada, sätestavad lavastuse tegijad, tehisintellekt lõikab ja kleebib aga videod kokku, vastutab lõpptulemuse eest. Ehkki filmi vaatamisel valitseb saalis muhe elevus, sest igaüks loodab näha tuttavaid kaadreid ja nägusid, kuulda tuttavat häält, siis amatöörliku isetegemise rõõmuga „Haihtuva Tallinna“ vaatajakogemus kulmineerubki. Sügavam tajukogemus ja taipamine jääb tulemata.

Tõsi küll, kõnelen sedapuhku kahe etenduse kogemuse põhjal: üks sai alguse Paljassaares ja teine Ülemistel, Maarjamäe ja Vineeri lugusid olen vaid lavastuse käsikirjast lugenud. „Haihtuva Tallinna“ häda pole siiski asukohtades või näitlejate rollisoorituses, vaid lavastuse kontseptsioonis, mis puudutab kõiki variante ühtmoodi. Nimelt tekitavad kolm ülesannet, mida esimeses vaatuses üritatakse korraga täita, olukorra, kus ükski neist ei saa korralikult kehtestuda. Tutvustatavat linnaruuminurka ei jõua hästi tundma õppida, teise vaatuse tarvis filmitud kaadrid saavad juhuslikud ning fiktsionaalne kiht jääb pinnapealseks, kohati isegi klišeelikuks. Kui miski neist välja visata, saaks tervik selgem, mõjusam.

Ja kui peaksin valima, mida siis välja visata, võiks see olla fiktsionaalne kiht või täpsemini liigne teatraalsus. Fiktsionaalsed sugemed on rännaku raamistamiseks muidugi kasulikud, ent praeguses mahus röövib tegelase eraelu lahkamine „Haihtuvas Tallinnas“ aega ja tähelepanu, mille võiks pühendada ainulaadse ruumi avastamisele. Mõlemal nähtud etendusel tahtnuksin tõepoolest teada, kuidas on see konkreetne paik tekkinud, ning võtta hetke, et lasta endast läbi sealne minevik ja olevik, visandada tulevik. Selle asemel tuli ometi kaasa kapata tegelase narratiiviga, mis võttis küll rohkelt pöördeid, ent ei osutunud üldistusvõimeliseks, toetudes lihtsakoelistele vastandustele (à la linn halb ja tühermaa hea) või liialdustele (à la maa tuleb täita kinnisvaraga).

Pealegi ei täida tegelaskujud ka üht olulisimat ülesannet, mille neile usaldada võiks: põhjendada, miks peab publik telefoni saabunud ülesandeid täitma, kaadreid filmima ja lauseid lugema. Kohati toimib tegelane lausa vastuoluliselt. Kui näiteks Paljassaare marsruudil tervitab publikut tühermaa kauboi (Meelis Põdersoo), kes rõhutab pidevalt, kui suur on tema sümpaatia metsikuse suhtes, ning vastandub kõigele moodsale ja linlikule, siis on lausa absurdne, et toosama mees võtab taskust välja nutitelefoni, saadab publikule ülesanded ning nõuab, et nad jäädvustaksid retkel nähtu just digitaalselt.

Ülemistel tegutsev innukas kinnisvaraarendaja (Margo Teder) nimetab telefone hellitavalt „lutsukivideks“ ning palub publikul jäädvustada „vahva ekspeditsiooni magusaimad palad“, selgitades teise vaatuse alguses, et plaanis nõnda filmida oma krundile reklaamklippi. Rännaku kestel suhtleb ta publikuga aga kui investorite rühmaga ning pakub neile üht maalappigi müügiks … Miks peaks investorid kinnisvaraarendajale reklaamklippi filmima?

Ma ei näri tähte, kuid just säärased loogikaapsud joonivad alla „Haihtuva Tallinna“ fiktsionaalse kihi pinnapealsuse ning seeläbi ka ebavajalikkuse. Mõistan, et rännaklavastus peabki olema teine asi kui linnaekskursioon, aga teatraalsuse kärpimine poleks „Haihtuvast Tallinnast“ veel linnaekskursiooni teinud. Nagu osutavad tegijad kavalehel, eristab „Haihtuva Tallinna“ rännakut linnaekskursioonist hoopis filmitegemise missioon, millega publik teele saadetakse. Tõepoolest, tolle missiooni tõttu võiks igast rännakul osalejast saada kaasautor ja kunstnik, kes otsib inspireerivaid hetki, ootamatuid nurki, mida tabada, ning pöörata ekskursioonil osaleja vastuvõtja positsiooni sootuks ümber.

Siiski ei tundnud ma end etendusel mitte kunstniku, vaid kunstniku käe­piken­dusena. Suunised kaadrite jäädvustamiseks kõlasid konkreetselt, võimaldamata enamasti valida, mida filmija ise selles ruumis oluliseks ja jäädvustamisväärseks peab. Lugeda linti krüptilist laadi lauseid, teadmata, millisesse tervikusse need lõpuks asetuvad, oli samuti ebamugav. Nõnda kerkibki küsimus, kas lavastusmeeskonna soov on saada igal etendusel kokku võimalikult sarnane film, või tahetakse kaardistada (varieeruvate filmide toel) publiku individuaalne kogemus haihtuva linnaruumiga kohtumisel. Kui eesmärk on see teine, tuleks jätta publikule rohkem vabadust oma kogemuse väljendamiseks.

Individuaalse kogemuse väljendus on muide varnast võtta: Francesco Rosso lavastusega samanimeline fotonäitus on väljas Sakala 3 teatrimaja seintel „Haihtuva Tallinna“ vaheajal vaatamiseks. Kümne aasta jooksul valminud pildireas peegelduvad süvenemine ja isiklikkus, mida jäin Põldsaare lavastusest igatsema.