Sürrealistlikud talgud Ladina-Ameerika kunstis
Kumu näitus on peadpööritava orbiidiga rännak, mis suurele osale Eesti kunstipublikust on tõenäoliselt esimene põhjalikum kokkupuude Ameerika lõunamandri kunstiga.
Näitus „Ajalugu ja müstika. Ladina-Ameerika kunst ja Euroopa“ Kumu 2. korruse suures saalis kuni 3. XI. Kuraatorid Sirje Helme ja Kadi Polli. Näituse eraldi osa on 4. korruse projektiruumis Leonora Carringtoni teoste väljapanek.
Conquista on üks verisemaid peatükke kristliku genotsiidi ja koloniaalpoliitika ajaloos. Vähem kui pooleteise sajandiga rööviti paljaks ja hävitati kõik Lõuna-Ameerika tsivilisatsioonid, massimõrva ohvriks langes 80% rahvastikust, kõik, millele kahur peale hakkas, pommitati rusudeks, kirjalikke ürikuid ja kultuuriväärtusi hävitati metoodiliselt mitmes laines.
Džunglite, pustade ja kõrbete jumalad on aga väga visa hingega. Kuigi kultuspaigad ja pühad kujud on hävitatud, elab vanade jumalate vaim põlisrahvaste traditsioonides edasi ja imbub järjekindlalt ka kolonisaatorite kommetesse. Mehhiko surnute püha, Dia de los Muertos, saialillekultus, luukerekostüümid ja suhkrust koljud on ilmekaks näiteks. Tänu konkistadooride väiksele hulgale oli segaabielude suhtarv Ladina-Ameerikas väga suur ning mestiitsid moodustavad rahvastiku enamuse. Katoliku kirik oli aldis integreerimispoliitikale, aga kohati jääb mulje, et põliste kultuuride absorbeerimisvõime ei jäänud sellele alla, kultuurilised mõjutused on vastastikused.
Abel Posse kirjeldab oma paranoilises ajaloopanoraamis „Daimon“ värvikalt, kuidas džungel sööb Lope de Aguirre röövlijõugu maasse pistetud mõõgad ühe ööga huumuseks ning neelab kuldmündid, et kasvatada kuninganna Isabella kujutisega kroonlehti. Sama konkistadoori rüüsteretkest on Werner Herzog teinud filmi „Aguirre. Jumalate viha“ (1972) Klaus Kinskiga peaosas. Džungel neelab sissetungijad ning inkade vaimud mürgitavad nad hullusega.
Kumu tänavune suurnäitus „Ajalugu ja müstika. Ladina-Ameerika kunst ja Euroopa“ esitab Antwerpeni The Phoebus Foundationi kogude põhjal panoraamse ülevaate Ameerika lõunamandri kunstist läbi ajaloo. See on tohutu suur ja kultuuriliselt väga mitmekesine areaal, näitus jätab küll välja Portugali vallutatud piirkonnad ning esitab hispaaniakeelsest koloniaaltsoonist vaid Argentina, Colombia, Kuuba, Mehhiko, Tšiili, Uruguay ja Venezuela kunstnike töid, aga sellisenagi on see peadpööritava orbiidiga kunstirännak, mis suurele osale Eesti kunstipublikust on tõenäoliselt esimene põhjalikum kokkupuude selle mandri kunstiga.
Kuraatorid Sirje Helme ja Kadi Polli on näituse väga intelligentselt kokku pannud nõnda, et kogu sellest kirevusest joonistuvad välja mitmed kergesti jälgitavad ja põnevad mõtteliinid. Suurt osa töödest saadavad asjatundlikud kommentaarid. Sissetunginute ja kohalike vastastikku peegelduvatest kultuurimõjudest ja põliskultuuride asümmeetrilisest vastupanust annavad aimu juba väljapaneku vanima osa XVII–XVIII saj mestiitsbaroki pühapildid. Kõik valitud tööd portreteerivad neitsi Maarjat, kellega seotud motiivid domineerisid ülekaalukalt ka Vahemere maade kristlikus kunstis. Neitsi Maarja on uues testamendis küll üsna marginaalne tegelane, ta ei ole mahtunud isegi kristlikku kolmainsusesse, aga ilma jumalanna kuju keskmesse asetamata poleks Vana-Euroopa kultuurid ühegi muu nipiga kristlust sisse ostnud.
Jumalaema metamorfoosid
Elu sünnitavad alged, mis tahes modifikatsioonides jumalannad ja maaemad, on jumaliku sfääri keskmes olnud kõigi vanade loodusreligioonide müütides. Juba mesoliitilistes kaljumaalides tähistati tiineid hobuseid ja metsveiseid rituaalsel moel. Vahemerelistes neitsi Maarja ikoonides jätkub sümboolselt Usili, Turani, Artemise, Minerva, Demeteri, Isise ja teiste vanade jumalannade kultus, kelle nimedki pole meieni jõudnud. Setude laulud Maarjast, kes piki Piusa jõge sõuab, on selge viide kultuurilisele asendustehtele. Samamoodi on ilmselt läinud ka Lõuna-Ameerikas.
Guadalupe Jumalaema ikooni ja sellega kaasas käivaid müüte oleks üksnes uue testamendi materjalile tuginedes väga raske tõlgendada. Kompositsiooni aluseks olev vagiina kujutis, seda ümbritsev mitmeliigiline lopsakas lillemeri ja kuusirbil seismine on kristlikus valguses nähtuna väga imelikud kujundid. Ikooniga kaasnev lugu Jumalaema ilmutamisest harda talupoja mantlisse korjatud roosides meenutab rohkem Ovidiuse „Metamorfoose“ kui Pauluse kirjasid. Jumalannat ümbritsevat mestiitslikku lillemerd kohtab teistelgi näituse pühapiltidel. Osad Candelaria neitsi floraalsed motiivid sarnanevad natuke Muhu tikanditega, osa on aga täiesti psühhedeelsed. Nii peyote’t kui ayahuasca’t söönuna arvan ma teadvat, kust sellised nägemused pärit võivad olla.
Kollektiivne psühhedeelsete taimede söömine või suitsetamine ei ole loodusrahvaste puhul meelelahutuslik pummeldamine, vaid enamasti šamaani juhitud tseremoonia ümbritsevate eluvormide ja vaimolenditega osaduse saavutamiseks ning kogukonna kokku liitmiseks ühiste nägemuste jõul. Tõenäoliselt tegeleti sellega juba mesoliitilistes koobastes, mis vastupidiselt laialt levinud arvamusele polnud mitte eluasemeks, vaid rituaaliruumiks. Kunst ja muusika on sellistel rituaalidel esmaseks meeli avardavaks ja kokku liitvaks kogukondlikuks praktikaks. Ehkki kolonisaatorid hävitasid pöördumatult suurema osa Lõuna-Ameerika iidsetest kultuurivaradest, on säilinud katkendite ja traditsiooniliste tekstiilide põhjal võimalik kujutleda, kui mitmekesine ja filigraanne Kolumbuse-eelse Ameerika kunstiruum olla võis.
Sürrealistlikud motiivid ja nägemisviis on Ladina-Ameerika kunstile enesestmõistetavalt omased, heaks näiteks on Frieda Kahlo laialt tuntud looming, mida küll praegusel näitusel ei näe. Paljud XX sajandi Ladina-Ameerika kunstnikud õppisid ja käisid loomereisidel Pariisis, Barcelonas ja Madridis, kahekümnendatel ja kolmekümnendatel väga aktiivsed sürrealistid Breton, Buñuel, Dalí ja Artaud külastasid Mehhikot, Peruud ja Brasiiliat korduvalt ning leidsid seal väga sooja ja mõistva vastuvõtu. Leonora Carrington, Benjamin Péret ja Remedios Varo kolisid Teise maailmasõja ajal lausa Mehhikosse elama. Sürreaalsusest on läbi imbunud ka Ladina-Ameerika kirjandus, millega Eesti publik õnnekombel palju paremini kursis on kui sealse kunstiga. Gabriel García Márqueze ja Jorge Luis Borgese suurem osa loomingust on eesti keeles kättesaadav, tõlgitud on hea hulk Julio Cortázari, Pablo Neruda, Abel Posse ja Octavio Pazi teoseid.
Muusikas ei ole sürrealism kuigi selgelt piiritletav, mingeid sugemeid võib leida ju paljudel heliloojatel Eric Satiest John Cage’ini, psühhedeelsest rock’ist ja veel siit-sealt, aga minu jaoks kehastab sürreaalset muusikat par excellence Peruu lauljanna Yma Sumac, kes viiekümnendatel aastatel inkade muusikatraditsiooni maailmalavale tõi. Kui ma järgmisel korral „Ajalugu ja müstika“ näitust vaatama lähen, siis panen „Voice of the Xtabay“ (1950) omale kõrvaklappidesse kajama. Yma Sumaci hirmuäratav hääleulatus, eri kultuuride, stiilielementide, kõrge ja madala jultunud segamine, eksootilised kõlad, dramaatiline rütmika ja ketšuakeelne vokaal on just see, mida ma tänavusuvisel Kumu näitusel tajun visuaalses plaanis.
Yma Sumakiga sarnaselt ühendab Tšiili sürrealist Roberto Matta geomeetrilisi struktuure amorfse plastikaga, graafilist joont akvarelsete sulandumistega ning kasutab väga ootamatuid ja dissonantseid värvikombinatsioone. 1940. aastal hakkas ta eksperimenteerima fluorestseeruvate pigmentidega, mis annavad ta töödele väga iseäraliku ruumilisuse ning ultraviolettvalguses vaadatuna teose otsekui negatiivi keerab. Matta „Amorfsete figuuride“ peale lastakse ka Kumu näitusel aeg ajalt UV-valgust paista. Teose säilivuse huvides saab seda teha üksnes lühiajaliselt ja mul jäigi see esimesel külastusel märkamata. Tuleb uuesti minna, sest fluorestsentsi kasutamine on tema puhul programmilise tähtsusega võte. Teise maailmasõja õudustele vastukaaluks üritas ta selle abil luua uut sotsiaalset kujundikeelt ning jõuda neljanda ruumimõõtme okultsele lävele.
Kimäärid eesti klassikute vahel
Mind rõõmustas väga, et näituse kuraatorid pöörasid eraldi nii suurt tähelepanu Max Ernsti ja André Bretoni muusa Leonora Carringtoni loomingule. Peaaegu kõigis olulistes sürrealismi käsitlustes on Carringtoni ja teiste naissürrealistide looming tagaplaanile surutud, ehkki just intuitiivne naiselik alge on sürrealismis eriti olulisel kohal. Esimest korda nägin suuremat hulka Carringtoni töid originaalis alles 2022. aastal Veneetsia Guggenheimi näitusel „Sürrealism ja maagia. Nõiutud modernsus“. Kumus tuleb küll pisut vaeva näha Carringtoni näituseosa üles leidmisega – see on peidetud kolmandale korrusele eesti klassikute vahele, aga seitsmest Mehhiko perioodi maalist koosnev nurgake väärib kindlasti otsingut.
Mehhikosse jõudis Carrington 1943. aastal, põgenedes natsirežiimi ning psühhiaatrilise sundravi eest. Mexico Citys taaskohtus ta Remedios Varoga, sõbratariga juba Pariisi sürrealistlike ringide ajast, millele järgnes aastakümnete pikkune koostöö kunstis, alkeemias, psühhotroopsetes eksperimentides ja esoteerikas. Carrington oli aktiivne ka kirjanikuna, ühest tema teosest „Ulmade piim“ laenas Cecilia Alemani pealkirja 2022. aasta Veneetsia biennaalile ja Kumu näitusel eksponeeritud teoses „Pime öö Aranoes“ (1976) leidub viiteid ta romaanile „The Hearing Trumpet“ („Kuulmissarv“) 1976. Maal kerkib esile sügavast pimedusest, juveliirne pintslitöö joonistab välja ämblikuvõrkjate struktuuride, alkeemiliste sümbolite ja unenäoliste figuuride kuldseid ja hõbedasi kontuure.
Figuurid ei ole Carringtonil kunagi ühemõtteliselt inimesed, vaid taimsest ja loomsest maailmast pärit kimäärsed hübriidid, naiseliku loomisväe kehastused. Ruumilisest kujutusviisist loobumine viib meid eemale füüsilisest maailmast meeleliste kujutluspiltide ja maagiliste muundumiste suunas.
Sürrealismi Ladina-Ameerika versioon ei ole industrialiseerinud maailma pidetult deliirne äng, vaid pigem elurõõmus kui võõrandunud, tugevasti kohalikele müütidele ja rahvalikele sümbolitele toetuv sissevaade unenäolisse paralleelmaailma, häbenemata ka anekdootlikke sotsiaalseid või poliitilisi kommentaare. Euroopa sürrealistidel ei olnud kusagilt võtta mingit vana traditsiooni, millele toetuda, see jäi väga individualistlikuks ja teoreetiliseks kultuuriliikumiseks. Ladina-Ameerika kunstis jääb aga mulje, et sürreaalset maailmamõistmist on kohalikes põliskultuurides praktiseeritud juba iidamast saadik.
Üsna üllatav on Ladina-Ameerikas aset leidnud teiste modernistlike voolude metamorfoosid sürreaalsuse suunas. Euroopa konstruktivism ja abstraktsionism keskendusid nii oma manifestides kui praktikas puhastele geomeetrilistele vormidele, mida püüti puhastada igasugustest jäljendavatest ja kultuurilistest viidetest. Uruguay abstraktsionistid Francisco Matto ja Joaquín Torres García liiguvad aga teises suunas, kasutades oma maalides südamerahuga nii teksti, piktogramme kui otseselt totemistlikke kujundeid. Argentiinlase Líbero Badíi sotsiaalseid ja isiklikke änge peegeldavad hiiglaslikud skulptuurigrupid oleks nagu segu Malevichi, Giacometti ja Max Ernsti vormivõtetest. Diego Riverat, Mehhiko kuulsat proletaarset muralisti, mainitakse tihti ka sürrealismi käsitlustes. Nimekirja võiks lõputult jätkata. Tundub, et džunglitaimede kanged aurud ja Abel Posse „Daimoni“ iidsed jumalad on konkistadooride järeltulijate meeled lõplikult üle võtnud.