Suvi, sillerdav suvi

TAMBET KAUGEMA

Kaduvikku kappava suve ühe tähtsama teatrisündmuse, etenduskunstifestivali „Baltoscandal“ kunstiline juht Priit Raud ütles ERRi raadiosaates „Delta“ seda, millest eelistatakse vaikida: Eestis tuuakse välja liiga palju uuslavastusi (aastas üle 200), selle asemel võiks lavastada vähem ning anda väiksema hulga lavastustega rohkem etendusi. Karmi, kuid piltlikult tabava näitena tõi Raud välja, et pole kuigi suur probleem küsida kultuurkapitalilt 3000 eurot ning teha sellega oma vannitoas viiele vaatajale mõeldud lavastus (sest midagi suuremat selle raha eest ju ei saa) ja mängida seda siis viis korda. „Aga mis sellest kasu on? Kellele sellest kasu on? Ja siis küsin uuesti raha.“¹

Iseäranis selgelt tuleb see teatrialane ületootmine esile soojadel suvekuudel, kui iga põõsa taga, küünis või mõisaõuel kohtab mõnda näiteseltskonda, kes vihub teatrit teha. Suvel ei ole lõikuskuu üksnes august, vaid ka juuli ja juuni, ulatudes otsaga maissegi. „Eesti Teatri Agentuuri kodulehe andmetel koguneb 2024. aasta kolmel suvekuul esietendusi suisa üle 60. Jõuan neist vaadata vähem kui kolmandiku, seega puudub mul tervikpilt. Võib-olla ei olegi sellist pilti olemas, pigem mosaiigi­killud: suveteater on mitmepalgeline. Sestap näib tarbetu võrrelda võrreldamatut, narr pingereastada loomingut,“ kirjutab eelmises Sirbis teatrivaatleja ja usin teatrikülastaja Pille-Riin Purje.²

Ilmselt see nii ongi ja mitmekesisust vankumatult toetava inimesena peaksin kujunenud olukorraga rahul olema, kui selles mosaiigis poleks nii palju neid kilde, mille puhul tuleb rääkida kommertsist ja meelelahutusest või mida paremal juhul saab hinnata kui sooritust, kus tegijate oskused ja tahtmine ei jõudnud seekord headele kavatsustele järele. Otse öeldes on meil – eriti suvel – liiga palju teatrit, mis teatrikunstile ja selle eeldatavale arengule midagi juurde ei anna. Kui tuua sisse võrdlus kõrgushüppega, siis mingil ärritaval põhjusel – olgu viitsimatusest või kommertsedu silmas pidades – krutitakse suvistel võistlustel latt enamasti ikka vähemalt pool meetrit allapoole.

Muidugi võib vaadata meie suveteatrile ka heatahtlikuma pilguga ja jagada tunnustust selle eest, et üle Eesti pakutakse vaatajatele võimalust avastada kauneid unustusse vajunud kohti, kuhu ajutiselt oma laagri üles löönud teater toob elevust ja laseb kas või toitlustajatel hooajalist lisaraha teenida (tõsi, etenduste 40–45 minuti pikkuseks veninud vaheajad – seda ikka selleks, et puhvet jõuaks kõik oma võileivad ja joogid, pahatihti napakate hindade eest, maha müüa – on muutunud kole tüütavaks). „Samuti võimaldavad sellised suveprojektid praktikutel suvehooajal end töiselt laadida. Kui pole võimalust või vajadust terve suvepuhkus päevitamisele või kalastamisele pühendada, saab idüllilistes paikades teatriprojekti tõttu ometi töiselt puhata – lärmist, elutempost, rahvarohkusest, kohustustest,“ kirjutab tänases Sirbis Emajõe Suveteatri „Üksildast läänt“ arvustav Auri Jürna.³ Jällegi jääb üle sellega vaid nõustuda, ent okas hinges torgib endiselt, sest liiga palju on viimastel suvedel nähtud teatrit, mille puhul on raske maha suruda tüdimust ning soovi hüpata vaheajal hobuse selga ja kimedalt karjudes päikeseloojangusse kapata.

Mida ette võtta? Kuidas olukorda parandada? Kas rahakraan koomale keerata? Riigilt tegevustoetust saavate teatritega – olgu tegemist riigi sihtasutuste või eraetendusasutustega – probleemi enamasti pole, nemad veavad oma taseme ikka välja. Hädad hakkavad suviste üksiküritajatega, kelle puhul tuleb liiga sageli ilmsiks soov pakkuda teatritegijatele suvist lisateenimise võimalust ja selle korraldajana õnnestumise korral ka ise üht-teist talvevaruks kõrvale panna. Seejuures, kui vaadata nimekirja, kellele on kultuurkapital lavastuste väljatoomiseks raha eraldanud, siis midagi karjuvalt ebaõiglast sealt silma ei hakka, antud on enamasti neile, kes seda tõesti väärt. Seega tuleb vist olukorraga leppida ja loota, et publiku teatrimaitse paranedes ei joosta enam igasugust tilulilu vaatama ja kehvemad tegijad kukuvad ise pildilt maha.

1 Priit Raud: Eestis on mõttetult palju lavastusi. – ERRi kultuuriportaal 3. VII 2024.

2 Pille-Riin Purje, See on kodu. Kokkusaamise koht. – Sirp 16. VIII 2024.

3 Auri Jürna, Poolteist peotäit lootusetust. – Sirp 23. VIII 2024.