Pealelend – Julijonas Urbonas, kunstnik
Leedu kaasaegse kunsti staar Julijonas Urbonas tegutseb ulme ja kunsti vahelisel alal ning uurib enamasti oma töödes gravitatsiooni. Urbonas on disainer ja insener (ta on ehitanud lõbustusparke), Leedu kosmoseagentuuri projekti asutaja (sellega esindas ta Leedut 2021. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil) ning Vilniuse kunstiakadeemia kaasprofessor.
Muu hulgas on kunstnik disaininud hüpoteetilise eutanaasiakarusselli, mille eesmärk on sõitja võimalikult väärikal ja elegantsel viisil ära tappa. Praegu võib tema installatsiooni „Muru tsentrifuug“ näha Maajaama tehnoloogianäitusel „Metsikud bitid“.
Räägi paari sõnaga oma installatsioonist „Muru tsentrifuug“. Kuidas suhestub see looduse ja tehnoloogiaga?
Rohu alla peidetud platvorm keerab viiemeetrise diameetriga mullakihist ketast. Tsentrifugaaljõu tõttu on taimede gravitatsioonitaju – gravitropism – häiritud ning muru paindub väljapoole ja moodustab spetsiifilise mustri, mis on gravitatsioonimuutuse isemoodi visuaalne jälg.
„Muru tsentrifuug“ on kineetilise kunsti, astrobotaanilise masinavärgi ja ökoloogilise lõbustuspargi loogika segu. Mind inspireerisid bioloogi Danguolė Švėgždienė ja tema kolleegide tegemised: 1982. aastal tegid leedu teadlased astrobotaanikas läbimurde, kultiveerides enda disainitud Fiton-3 aparatuuri abil taime seemnest seemneni mikrogravitatsiooni tingimustes. Loodan, et mu installatsioon paneb mõtlema muu hulgas näiteks kosmoseaianduse peensuste ja meie pidevalt muutuva jalgealuse üle. See teos mitte ainult ei desorienteeri, vaid mängib ka stabiilse silmapiiri kui sellisega: meie tavapärased nägemisviisid on aegunud, tasakaal tõsiselt häiritud. Horisont lainetab, voolab ning hävitab kõikvõimalikud eristused subjekti ja objekti, aja ja ruumi ning looduse ja tehnoloogia vahel.
Oled öelnud, et inimkond kogeb praegu „kosmilise kujutlusvõime kriisi“. Mis on siin täpsemalt kaalul ja kuidas me võiksime selle kriisi ületada?
Ehkki kauneid kunste, teadust ja religiooni on sageli mõtestatud ümber kosmose vaatepunktist (eesliide „astro“ viitaks siin justkui maise mõtlemisviisi hülgamisele), kannatab enamik neist valdkondadest siiski maahaiguse käes … Ilmekas näide on see, et inimkonna ellujäämise nimel tahetakse minna kosmosesse, aga kehtestada seal täpselt samasugune ühiskonnakorraldus, nagu Maa peal. Ruumiliselt liigutakse justkui üles, aga kogu meeleline, psühholoogiline ja sotsiaalne tasand jääb siiski siia maha.
Selline Maa poole kallutatud konservatiivsus iseloomustab enamikku kosmoseprogrammidest. See on teatav (astro)ökoloogilisele ekspluateerimisele omane mõttelaad, mis soosib kolonialismi ja sõda. Praegu räägitakse tihti, et elame „teisel kosmoseajastul“, mida iseloomustavad muu hulgas kosmoseökonoomia teke, kommertskosmoselennud, kosmoseprügi, planeetidevaheline saaste ja astroantropotseeni kehtestamine.
Kosmose avastamine oli vanasti kõvasti tähtsam nähtus, mis inspireeris kunstnikke, ulmekirjanikke, teadlasi, filmitegijaid jt. Tänapäeval kipub see sageli olema pigem metafoor. Kuidas sa sellesse suhtud?
Maa peal on piisavalt ruumi. Muidugi sõltub kõik ka sellest, kuidas kosmost (outer space) defineerida. Ka meie planeedil on kohti, kus tingimused sarnanevad (kas päriselt või simulatsiooni tulemusel) mõne taevakeha omadega. Kosmose simuleerimisel on pikk ajalugu, alates psühhosotsiaalsetest eksperimentidest geodeetiliste asulatega, kus jäljendatakse elu tingimusi Kuu peal, kuni katseteni mikrometeoriite maa keskkonna sarnaseks muuta (terraforming).
Aga selliseid eksperimente on alati tehtud teaduslikel, tehnoloogilistel või militaarsetel eesmärkidel. Miks mitte kunstilistel?
Kui räägin oma kunstilises praktikas „kosmosest“, siis pean tavaliselt silmas gravitatsiooni muudetud seisundeid, näiteks kaaluta olekut, tehisgravitatsiooni, hüpergravitatsiooni jms. 2018. aastal töötasin välja klaverimängijale ja klaverile tugeva gravitatsiooniga tsentrifuugi, umbes sellise, mille sees treenivad astronaudid. Eksperiment-performance kestis kolm kuud ja selle käigus andis pianist Gailė Griciūtė igal nädalal kontserte. Samal ajal suurendasime meie platvormi kiirust ja jälgisime, millised tagajärjed tõi muutuv gravitatsioon kaasa helis, muusikas ja kuulajaskonnas.
Tsentrifuug suutis Maa gravitatsiooni kolmekordistada, muutudes omamoodi hüpergravitatsiooni-keskkonnaks. Huvitav oli ka see, et tsentrifuugi loodud gravitatsiooniväljad erinesid klaverimängija ja ka klaveri puhul. Pöörlemisteljest kaugemal oli jõud suurem, seega tajusid seda näiteks pianisti sõrmed vähem kui tema pea või selg. Kui instrumendi paiknemine ruumis muutus, mõjutas see ka seda, kuidas heli edasi kandus. Mulle meeldib mõelda, et me lõime nendes ainulaadsetes vaimsetes ja füüsilistes tingimustes tõeliselt maavälise muusika.
„Muru tsentrifuug“ ei tapa mind ära ega vii ka kosmosesse. Kuhu see mu viib?
See on poeetiline maaväline sõiduk, sihitusele orienteeritud transpordivahend ja roheline kosmoserakett, mis viib su omaenda defineeritud kosmosesse.