Tule edasiandmine

Arrogantseim resümee: Tartus mindi Mahleri kaheksanda sümfooniaga enam sügavuti, Tallinnas oli tegu muusikaelu sädeleva sündmusega.

KATRIN ALLER

Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja avakontsert 30. VIII Vanemuise kontserdimajas. Solistid Olena Bražnõk (sopran), Silja Aalto (sopran, Soome), Kadri Kõrvek (sopran), Kai Rüütel-Pajula (metsosopran), Annely Peebo (metsosopran), Mati Turi (tenor), Hrólfur Sæmundsson (bariton, Island) ja Ain Anger (bass), Vanemuise ooperikoor, segakoor Latvija, Tartu ülikooli kammerkoor, Tartu poistekoor, Vanemuise sümfooniaorkester, dirigent Risto Joost. Kavas Gustav Mahleri sümfoonia nr 8 Es-duur¹.

Kes kuuleb Mahleri kaheksandat sümfooniat (eriti just selle algust) esimest korda, süüvides sealjuures teose aluseks olevasse teksti, võib päris üllatuda. „Veni, Creator Spiritus“, „Tule, Looja Vaim“, kuulus keskaegne ja erilise sisendusjõuga nelipühahümn, ennustaks justkui pühalik-harrast meeleolu ja sügavast hingesopist õhkuvat palvet. Vanu sakraalmuusika traditsioone silmas pidades eeldaks vargsi lahti kooruvat arengut ja aukartlikke tundevirveid, mis paisuvad hiilimisi anuvaks. Ent Mahleri lähtepunkt on risti vastupidine: rõkatav fortissimo, kõikide häälte äärmuslik kõlavus ja jõud, mis domi­neerib teose avaosas ning raamib ühtlasi sümfoonia ääri. Oletan, et nimelt oma pompoosse sära tõttu leidis teos tee Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja avakontserdile. Suurtsugu pidulikkus pälvib kindlasti publiku tähelepanu ja mobiliseerib muusikuid pärast puhkust aktiivselt startima. Ega kaemuslikum pale ka tulemata jää, sinna kulub lihtsalt mõneti aega.

Mahleri kaheksas näikse üleni kiirgavat grandioossust. Loomulikult on esituskoosseis suur (egas muidu ajendanuks esiettekande 1030 muusikut omaaegset kontserdikorraldajat reklaamima teost „Tuhande sümfooniana“), muusikaline struktuur rikkalik ja komplit­seerit ning tekstiline alusmaterjal sügava sisuga. Raske arvata, kuidas puudutas või erutas nimetet keskaegse hümni ning Goethe „Fausti“ teise osa lõpustseeni mõte publikut Mahleri eluajal. Teame, et Goethe oli Mahleri meelis­kirjanik – võib-olla loob see veel tihkema energeetilise sideme. Et Goethe romantiline värsstragöödia, sümfoonia sünnihetkeks juba umbes saja-aastane, mõjus belle époque’i loojakul täna­päevaga võrreldes tunnetuslähedasema ja mõistetavamana ning et Mahler esindas otseselt oma aja vaimu, võis teos toona kätkeda nüüdseks adumatuid ja pöördumatult kadunud allhoovusi. (Mõeldagu siin­kohal kõigile tollastele soo-, loovuse- jne teemalistele arutlustele, mida Mahlergi teemana tõstatas.) Ka kõnealuse poeesia tuum kipub kardetavasti praegusaja pinna­pealistuva inimese puhul vajuma taipamise nii hägusaile piirimaile, et ennemini on tekst tehniline vahend lauljatele kui sisuline kese kuulajatele. Pealegi kõneleb tavapärase kontserdiolukorra meeldivalt hämar saal sünkroonse jälgimise kahjuks, olgugi et kavaraamatus on sõnad originaali ja tõlkena korrektselt kirjas. Nii tajume üldist ideestikku ja atmosfääri, kuid oma tähelepanu suuname siiski valdavalt muusikalistele protsessidele. Seda ehk ei peagi võtma liiga morjendava tõsiasjana: vahest on see üks paljudest näidetest teose ja selle vastuvõtu igivahelduva suhte kohta.

Mahleri kaheksas paigutub muusika- ja žanrilooliselt huvitavasse ambivalentsesse situatsiooni: ühtpidi on tegu sümfooniaga, mis on vaikimisi absoluutne muusika, ent teisalt asetab teksti/vokaali kaasatus (ja eriti veel kaalukus) selle mitmeti nimetatava sümbioosžanri valdkonda. Nii on teost liigitatud kantaadiks või isegi oratooriumiks, mis ei luba ju sugugi taandada sõnu(mit) teiseseks. Sümfoonia kui vorm ja fenomen elas sadakond aastat tagasi oma järjekordses „peatse hääbumise faasis“. Kindlat kadu ennustavaid teadjahääli on kostnud alatasa, aga heliloojad pole sellest heitunud. Ikka ja jälle on esile tõusnud mõni hakkamist täis looja, kes toob vajalikku värskust. Mahler sobitub sümfoonia arenguloos ühte noist pöördelisist hetkist, kus heliloojal õnnestus (peaaegu) iga järgmise tööga üllatada. Nii sai sümfooniast peale vaimse ja tundeelamusliku draama autori auditiivne biograafia, mis reageeris ta elu­sündmustele. Elu muutub aga teadu­pärast pidevalt, ka soovimatuis suunis.

Suure rõõmu allikas²

Sõltumata sellest, kas ajada süm­foonia tekstis sõrmega järge või lasta end emotsioonidest kanda, on tegu äärmiselt intensiivse teekonnaga, omamoodi muusikalise maratoniga. Eks sõltu osasaamise võime muu seas kõlava tuttavlikkusest, kus iga järgmise korraga lisandub hulk avastatavat. Et mul õnnestus kuulata sama teost ka mullu ERSO esituses ja Neeme Järvi juhatusel Tallinnas, on nüüd tahes-tahtmata tekkinud rida võrdlusmomente.

Tegu oli ju ikkagi kahe täiesti erineva orkestriga, isepäraste solistide ja kooridega (v.a Tartu Poistekoor, kes osales mõlemal korral), kahe kõlalt ja miljöölt erineva saaliga jne – kõik see kokku vormis saadud elamuse. Ja pean tunnistama, et Tartus kogetu sümpatiseeris mulle nii mitmelgi põhjusel palju rohkem. Arrogantseim resümee: Tartus mindi enam sügavuti, Tallinnas oli tegu muusikaelu sädeleva sündmusega.

Kahe esituskorra vältimatu ühisjoon on mastaapsusse püüdlemine, iseasi, kas see tõesti võiks olla eesmärk omaette või pigem siiski vahend helilooja soovide välja toomiseks. Siinmail sümfoonia esiettekande mõõtmeteni paratamatult jõuda ei saa, sest ei Estonia ega Vanemuise saal mahutaks tuhandet esitajat. Ja kui nüüd poolihääli küsida – kas peakski?

Intervjuust dirigent Risto Joostiga³ selgub, et Tartu kontserdil oli laval kokku umbes 250 muusikut ja juba nende puhul ületas akustiline nivoo kujuteldavat piiri. Mäletan seda vägevuse tõttu ühtpidi võluvat, kuid ka väheke ängistavat tunnet, kui Estonia laval kõrgusid hiiglaslikud kooripoodiumid üüratu hulga lauljatega ja tormakamail hetkil ähvardas nende hääletulv kõik enda alla matta. Nüüd seesugust pseudohirmu ei tekkinud, aga kooride kõlajõud mõjub mulle ikkagi veidralt: umbkaudu fortissimo’ni suudan tajuda faktuuris eri liine ja tämbraalseid kontraste, sealt edasi muutub kõik mingil moel määratlematuks massiiviks, mis blokeerib eritlemisvõime.

Ma ei kahtle, et Vanemuise ooperikoor, Tartu ülikooli kammerkoor ja külalisena segakoor Latvija on igaüks eraldi võetuna selle sümfoonia laulmiseks paslikud (siiras kiitus iga koori dirigendile hoole- ja armastusrohke eeltöö eest!), kuid ajuti tabas mind nagu mullugi ketserlik mõte, et võib-olla oli seda kõike ikka liiga palju. Neljanda kollektiivina lisandus Tartu Poistekoor, ent nende partii kulges helilooja fantaasialennust lähtuvalt pigem omas voolusängis. Tahan siinkohal vahemärkusena lisada, kui tohutult armsa ja pühendunud mulje jättis poistekoor oma jäägitult süvenenud rollis. Laulda esireas on muidugi tiivustav, kuid kõigi pilkude all ja vähimagi tähelepanu hajumiseta nii pika ja keerulise helitöö kestel oma järge oodata on praegusel ajal juba vaat et haruldane saavutus!

Mahleri kaheksas sümfoonia vajab oma gigantsete mõttevoogude edastamiseks ka kaheksat soolohäält, mille tarvis kaasati tõeline raskekahurvägi. Kellegi eraldi esiletõstmine mõjuks pisut sobimatult, kuna helilooja on neid vaatamata mõningatele soololõikudele pruukinud pigem ansamblina. Tuli see nüüd mu füüsilisest paiknemisest paremrõdul, kust avanes vaade ainuüksi naislauljatele, aga millegipärast püüdsid nende ansamblid rohkem tähelepanu küll. Mitte alati ei kohta omavahel sel määral harmoneeruvaid naishääli, kuid seekord haakusid nad tõesti loomuldasa.

Ka meestrios oli olemas kogu eeldatav tundeskaala õrnusest kirglikkuseni, aga paraku liikus mu tähelepanu nende laulmise ajal rohkem orkestrile, kuna nad olid mu nägemisväljast täielikult kõrvale jäetud. Ühe väga olulise erandiga: nimelt leidsin end terve kontserdi imetlemast tenori harukordselt sooja, imeilusat ja orkestriga suisa kummaliselt sulanduvat tämbrit. Tavaliselt muutuvad kõrged meeshääled minu kõrvale eksalteerit hilisromantilises helikeeles ülearu teatraalseks, isegi koomiliselt puhevaks, kuid nüüd see häälevärv lausa lummas. Seda suurem oli mu tänumeel, kui Risto Joost pärast kontserti pika aplausi keskel kuulajaile teadustas, et haigestunud külalissolisti asemel oli tenoripartiid esitama tulnud Mati Turi. Ka pikema ettevalmistuse puhul olnuks saavutatu märkimisväärne, aga äkitsi, sõna otseses mõttes viimasel minutil appi tõtanuna veel mitmekordselt. Üldse ei tahaks tüütult korrutada, kas me ikka väärtustame küllaldaselt oma talente, kuid küsimata jätta ka ei saa. Loomulikult toovad välisjõud vajalikku vaheldust, aga kui kuldaväärt on me siinsed tegijad!

Suur, analoogsete eriprojektide tarvis lisamängijatega Vanemuise sümfooniaorkester on juba õige mitu aastat kõlanud suurepäraselt. On tõsi, et mõni rutiinne ooperietendus võib minna hoopis kahvatumalt ja haralisemalt, aga eks seal ole muidki põhjusi. Seevastu säherdused erikontserdid stimuleerivad interpreete erksale pingutusele ja annavad loodetavasti ka heldelt uut energiat. Nüüdki vahendas kallis orkestrandist sõber elevust, kuidas sedavõrd suure koosseisuga kaasnevad nähtavuse ja lavale ära mahtumise probleemid tuhmuvad rõõmu ees lüüa kaasa milleski nii sütitavas. Muidugi tuleneb pool vaimustust Mahleri mõõtu meistri muusika kütkestavusest, teine pool küpseb aga ühises sünergia loomepajas. Mul pole küll töökogemust Risto Joosti käe all, kuid tema professionaalne vilumus ja vähemalt kõrvaltvaatajale näiv alati lugupidav suhtumine mängijatesse räägivad enda eest.

Ei saa varjata tõsiasja, et professionaalsete muusikute suur hõivatus viib mõnigi kord väsimuseni, mida kontserdi­külastaja kahjuks märkab. Aga samamoodi ei saa peita inspiratsioonist õnnelikku ilmet, mis peegeldub muusikute nägudelt, kui teostatav neid tõeliselt ja sisemiselt puudutab. Sellist kaasahaaravat keskendumist leidsin eriti ohtralt teise osa pikas instrumentaallõigus, mis võlub mind Mahleri kaheksandas sümfoonias alati enim. Pulbitseva hiilguse järel saabunud ulatuslik vaiksem ala muutub rabavalt läbipaistvaks ja pakub otsata palju jälgimisväärset. Sümfoonia esimese osa polüfoonia on kuidagi avali, kergelt tabatav, ent teise osa alguse rahulikkus ja seejärel lendlerlikud leheküljed ärgitavad kuulama intensiivselt ja detaile imetlevalt. Käest kätte kulgevad partiid nagu vestlejate vahel põimuvad mõtted on Mahleri kui geniaalse orkestreerija üks eripära. Seda teostada näib eksitavalt lihtne, aga edu korral paelub see tõeliselt.

Öeldakse, et andmisrõõm kaalub saamise oma üles, aga publiku vaatenurgast see nii ju ei ole. Aitäh vitaalse avakontserdi eest ja palju kõigile osapooltele pakkuvat alanud hooajal!

1 Mahleri tsitaadi fragment kontserdi kavaraamatust, koostanud Evelin Kõrvits.

2 Katkend Mahleri kirjast Richard Spechtile, kavaraamatust.

3 Tiiu Rööp, Vanemuise veerand. – Kuku Raadio 22. VIII 2024.