Nõmme romaan

Juta Kivimäe taaselustab ühe linnaosa näitel juba ununema kippuvad elu- ja mõtteviisid, tavad ja kombed, tõekspidamised ja identiteedivalikud.

Elo Lindsalu

Suve hakul ilmunud „Nõmme novellid“ äratas minus kui elupõlises nõmmekas kohe huvi, seda enam et Juta Kivimäe esikromaan „Suur tuba“¹ (2021) on väga nauditav. Ei juhtu just tihti, et kunstiteadlane avaldab ühtäkki oma 70. sünnipäevaks suurepärase kirjandusteose ja paar aastat hiljem teisegi – romaani novellides. Kas Eestis selliseid juhtumeid rohkem ongi? Kui filigraanse miljöökujutusega tähelepanu äratanud „Suur tuba“ on mälestustel põhinev lapsepõlvelugu, kus elu ja inimesi vaadeldakse läbi lapse silmade, siis kõnealune raamat toob lugeja ette kireva tegelasgalerii, erinevad inimtüübid, kelle teed ristuvad kas vähem või rohkem.

Juhuslikule Nõmmel jalutajale võib tunduda, et neis suurte kaunite aedadega ümbritsetud vanades villades elatakse õnnelikku või vähemalt luksuslikku elu. Sageli see ehk nii ongi, aga tihti peidavad ilusate kulisside varjus end inimolendite tumedad tungid, mis võivad viia kuritegudeni, isegi mõrvadeni – just nagu Agatha Christie lugude järgi tehtud telesarjas „Hercule Poirot“. Kuigi esikaanelt vastu vaatavad sirelioksad valge pitslinikuga kaetud aknalaual häälestavad lugeja kergeks ajaviiteks – ja raamat ongi ka põnev meelelahutus –, avaneb juurdleva vaimuga lugejale ka sügavam, rohket mõtteainet pakkuv ja kohati traagilinegi tekstitasand. Lugeja viiakse justkui muuseumi giidituurile teemal, kes või mis on eestlane aegade voolus: taaselustatakse juba ununema kippuvad elu- ja mõtteviisid, tavad ja kombed, tõekspidamised ja identiteedivalikud, inimeste koosolu ühiskonnana ka vägivallarežiimi aastakümnetel. Autor on andeka kunstnikukäega, võiks ka öelda – naiseliku hoolega – välja joonistanud nii oma tegelased kui ka nende elukeskkonna, miljöö, pannes ühtviisi rõhku majade ekster- ja interjöörile. Peamiselt realistlikus laadis kujutatud perekonnasaaga on üles ehitatud raamjutustusena: algus- ja lõpunovell raamivad kuuest novellist koosnevat põhiosa, mille sündmused toimuvad XX sajandi vältel tsaariajast kuni 1980. aastate alguseni. Tõelisuse efekti nihestavad vaid üksikud unenäoliselt grotesksed episoodid.

Esimese novelli „Kui vaikne muusika mängib“² sündmustik kulgeb 1990. aastate lõpul ja nullindate algul. Bibliograaf Lily tunneb end pärast muusikust isa surma üksildaselt ning mõtiskleb, kellele kord jääb see ilus suur maja ja aed, kus nad koos aiatöid tegid. Isa on tütrele olnud autoriteet ja parim sõber, nad on omavahel nii hästi klappinud, et Lily pole ühestki teisest mehest huvitunud. Jahmatava puändiga lõppev lugu tekitab mitmeid küsimusi, kas või näiteks see: kuidas olid omavahel seotud isa pühendumus tütrele ja Lily noore ema kummaline surm? Teine novell „Ja kadusid päevapealt“³ viib aga lugeja sõjaõhustikust kantud 1940. ja 1950. aastatesse. Jutustaja maalib seal värvika pildi vene valgetest aristokraatidest, Idakaare tänaval elanud Uspenskyte vanapaarist, kes oli Venemaa kodusõja ajal puhkenud punaterrori eest Peterburist siia pakku tulnud. Nõmmel elas toona vene pagulasi omajagu ja nende tarvis oli 1923. aastal Tähe ja Raudtee tänava nurgale ehitatud praegugi tegutsev Ristija Johannese kirik (preester Christopher Vink, kelle ettevõtlikkus oli kiriku ehitamisel määrav, esineb teoses oma pärisnimega.) Vene valgete rahulik elu Eestis lõppes aga 1941. aastal, mil paljud neist küüditati „ohtliku ja vaenuliku elemendina“ Siberisse.

Nagu Juta Kivimäe teose esitlusel 27. mail Vanalinna Rahva Raamatus mainis, tugineb ta paljuski rajooniarstist ema mälestustele ja koduvisiitidel ning Nõmme turul kuuldud lugudele, mis sööbisid lapse mällu. Võib-olla just seetõttu mõjuvad mõned tegelased ja sündmused nii usutavalt – lugeja aimab nende taga protosündmusi ja reaalseid inimesi. Kivimäe sõnul olevat isegi hirmus härra Kotšubei, kes kodus orja peab, päriselt elanud isik, ainult raamatus natuke utreeritud ja nime vahetanud.

Nõmme realia pakub üksjagu äratundmisrõõmu, peale Sihi ning Idakaare tänava kaunite klaasverandaga majade ja aedade on tegevuskohtadeks veel Rahumäe, Võidu park ja käiakse ka Hiiu vanal surnuaial: „vaikne kalmistu kõrgete puude all, mis meenutas talle [Lilyle] katedraali“. Idakaare tänava kandis asub ka kunagine – kahjuks juba kuusteist aastat suletud – Kristjan Raua majamuuseum, kus autor 1980. aastatel töötas ja kus olevat koos käinud ka muinsuskaitseliikumise tuules taastatud Nõmme Heakorra Selts.

Meestegelastest on huvitavamad juudist KGB töötaja Pavel Metternich ja eesti-poola rahvusest vene õigeusu vaimulik Konstantin Miloradovitš. Peaaegu kõik tegelased on segarahvusest, üksnes edasipürgivat ja töökat mööblimeistrit Karl Tilkmanni võib nn puhtaks eestlaseks pidada. Kui meestegelaste siseelu jääb lugeja eest varjatuks, siis kolme naispeategelase mõtteid ja tundeid on jutustaja vähem või rohkem edasi andnud. Amanda Timberg, Rosa Perle ja viimase pojatütar Lily on sündinud eri aegadel, nii et joonistuvad välja naiste hariduslikud ja eneseteostusvõimalused XX sajandi esikümnendist kuni sajandi lõpuni. Juuditarist rajooniarst Rosa, kelle pere enne sakslaste tulekut Venemaale pages ja kes seal keskkoolis käis, kuid aastaid hiljem arstistuudiumi läbinuna Nõmmele tööle suunati, on kandev tegelane, kelle juurde jooksevad kokku kõik niidid. See, kuidas tark ja empaatiline Rosa aina koduvisiitidel käib ja kohalikke tundma õpib ning kuidas nood ta omaks võtavad, mõjub ehedalt, kuna autor on toetunud tegelase loomisel oma emale. Nii vaesed kui need 1950. aastad olidki, tuli arst tollal siiski patsiendi juurde, mitte vastupidi.

Mikroajaloo kujutajana pole autor mööda läinud ka niisugustest rasketest teemadest nagu homode topeltelu ja vaimulike seotus KGBga, käsitledes elu neil keerulistel aastakümnetel lihtsustamata, kogu selle vastuolulisuses. Julgeolekumehest vägivallarežiimi esindajaga abiellumine tundub tänapäeval uskumatuna või rumala eksitusena, kuid tähelepanelik lugeja märkab, missugust mõjutusvahendite kompleksi Rosa puhul rakendatakse, et panna ta vajalikku sammu astuma. Näib, et teist valikut lihtsalt ei olnud, kui ta tahtis elada. Liiati oli ju üle kolmekümnene naine ilusasse ja galantsesse Pavlikusse armunud. Julgeolekuorganite haardesse näib langevat üllatuslikult ka Rosa järgmine abikaasa, kaheksa aastat Venemaa kinnistes kolooniates poliitvangina olnud Konstantin, kellest saab pühendunud kirikumees. Rosa aimab peagi, et tema imposantse välimusega intelligentse mehe regulaarsed välismaareisid, näiteks rahukonverentside väisamine, peavad olema kooskõlastatud nii Moskvaga kui ka julgeolekujõududega, kelle heakskiiduta ei lenda raudse eesriide taha isegi tuvi (lk 155).

Kolmas novell „Valge topeltsirel“ lubab lugeja meeltel kahe eelmise ekstreemsetest sündmustest puhata, viies ta sajandi algusse ja kahe maailmasõja vahelisse aega. Lenderi eragümnaasiumi lõpetanud Amanda tahaks minna Šveitsi või Peterburi õppima, aga tema isale, jõukale papa Tilkmannile, on mõte lemmiktütre kaotamisest talumatu ja ta otsustab tütre kavalal viisil, nii sümboolsete väärtuste kui ka ihaldusväärsete kingitustega motiveerides hoopis mehele panna. Milliseks Amanda elu ja abielu isa ostetud kauni aiaga majas kujunes, selgub raamatu teises osas. Kõigil kolmel naisel on olnud hea ja armastav isa, kes on kujundanud autoriteedina tütarde käekäiku, kas või eriala soovitamisega, nagu seda tegi Rosa keeleõpetajast isa. Jutustaja annab võrdse eluõiguse neile kõigile: nii koduperenaisest Amandale, kõrgharitud, kuid lastetuks jäänud humanitaarile Lilyle kui ka end arstitöö, kodu ning pere vahel jagavale kolme lapse emale Rosale. Teisalt hakkab viimane end ses „hästi käigus hoitavas masinavärgis“ kaotama: „Just aega omaenese mõtete lõpuni mõtlemiseks peaaegu ei olnudki“ (lk 146-147). Kolme naise identiteedi võrdlus võiks intrigeerivat uurimisainest pakkuda eelkõige feministidele.

Eesti ajaloost pakatav teos on kirjutatud ühtlaselt mahedas stiilis ning vürtsitatud kerge huumoriga. Vaid „Itaalia laste­tšellos“, kus põnevaid sündmusi napib ja tekst on kohati liiga referatiivne, kipub tähelepanu lugedes hajuma. Raamatule paneb vaimustava punkti viimane novell, vanaldast Lilyt tööle sõidutava enesekeskse mefistoliku taksojuhi monoloogina kirja pandud „Tamme­uksed“. Kas ei peegeldu siin muu hulgas loomeintelligentsi nurkasurutuse tunne meie rahakeskses ühiskonnas?

1 Teos jagas kirjanike liidu 2021. aasta romaanivõistlusel esikohta Loone Otsa romaaniga „Armastus“.

2 Novell on ilmunud Loomingus (2002, nr 3), samuti viimane tekst „Tammeuksed“ (2023, nr 8).

3 „Ja kadusid päevapealt“ on ilmunud kogumikus „Eesti novell 2024“.