Argidialektika XXIX. Dialektika ja emergents

MARGUS OTT

Olemise ja tunnetuse vormid arenevad dialektiliselt. Nagu oleme varem korduvalt näinud: on olemise vorm ning on miski, mis sellele vastu paneb, seda eitab, ründab ehk kõige üldisemalt, mis tekitab sellele esimesele olemise vormile probleemi. Ta tõmmatakse välja oma vahetust enesesolust ja on sunnitud mingil moel lõimima seda teist olemise vormi. Sellega ta liigub dialektiliselt kõrgemale tasandile, kus teine pole lihtsalt tema suhtes väline, vaid on sisemine. Nüüd see uus ja keerukam olemise vorm, mis sisaldab nii ennast kui teist, suhestub taas oma teistega, ning protsess kordub. Olendid ja nende kooslused keerustuvad. Muidugi alati kuskil lihtsustuvad, aga alati kuskil ka keerustuvad. Teist ei saa mitte endasse võtta; ei saa jätta dialektilisse arengusse astumata (ehkki sellega võib viivitada). Kuid mis sellisest liikumisest välja tuleb, seda ei saa ette teada. See tekib iseenesest, emergeerub, on alati mingil määral ootamatu.

Olemine areneb seega emergentselt. Olemise vormid ja protsessi laadid käivad üksteisega läbi, tekitamani selliseid liigendusi, pasmaid, kogumeid, mida me poleks suutnud ette ennustada. Tagantjärele tundub kõik paratamatu, eriti keerustumise esimestes etappides. Tundub, et kvargid ei saanud mitte koguneda hadroniteks, hadronid aatomituumadeks, aatomituumad aatomiteks, aatomid molekulideks. See aga on kõik tagantjärele tarkus, protsessi enese sees poleks me iial osanud uneski midagi säärast ette näha. Ja elu puhul selline paratamatus ei kehti üsna kindlasti ka tagantjärele: geneetiline kood oleks siiski võinud olla teistsugune. Või kui võtta n-ö horisontaalsed kooslused: tähed, galaktikad, siis nende täpne asukoht ja iseloom on ilmne samuti vaid tagantjärele. Oleks Suure Paugu momendil aine vaid õige pisut teistmoodi ruumis jaotunud, oleksid kujunenud teised tähed ja galaktikad ning need oleksid kujunenud teises kohas. Laias laastus samasugused, aga ainult laias laastus. Või kas vaid tillukene teisendus näiteks aine ja antiaine vahekorras oleks ehk ülepea jätnud meie universumi olemata? Teisalt aga ei käi see emergeerumine suvaliselt, vaid me saame seal eritleda tasandeid, loogilisi struktuure, mida on alguses raske märgata, aga hiljem raske märkamata jätta.

Banksy. Piranha Tank. London 2024.

Banksy

Kui käsitleda üksnes dialektika loogikat ning eirata emergentsi, s.t olemisvormide iseeneslikku ja ootamatut teket, siis on oht fetišeerida juba tekkinud olemise vorme ning neid loogiliselt paratamatuteks üles puhuda. Nõnda juhtus Hegeliga, kui ta hakkas dialektilist loogikat ajaloole üle kandma. Üllatus-üllatus, sellest tuli välja tõdemus, et Lääne kultuur ja täpsemini Preisi riik on maailmaajaloo tippsaavutused.

Kui aga käsitleda üksnes emergentsi ning mitte märgata dialektilist loogikat, siis upume emergeeruvasse kihinasse ega oska vahet teha ümbruse loogilisel struktuuril, nii et meid võivad tabada suured kahjud ning me võime jätta kasutamata suuri võimalusi. Kui võtta lihtsa näitena Venemaa ütlused „Me ei ründa Ukrainat“ või „Meil on tuumapomm“, ei ole esimene faktiväide ja teine ähvardus tuumarelva kasutada, vaid need on mõeldud vastast sobival moel eksitama ja segadusse ajama. Kui me neid manipuleerimise ja kavaldamise tüüpe ei mõista, siis saame petta. Olukorra mõjutamisel ja reguleerimisel on omad loogilised tasandid ja tüübid, mida tuleb osata ära tunda ja vajadusel rakendada, juhul kui tahame elada ja hästi elada.

Kui nüüd dialektika hõlmab endasse emergentsi, siis suudab ta ühest küljest mõista ja kehastada dialektilise arengu faase, aga teisest küljest säilitada teadmatust selle suhtes, täpselt millistes vormides ja kuidas nad teostuvad. Muidu ma ei märka murrangulist vormi ja magan selle maha. Sellise tundlikkusega, hoidudes taandamast tegelikkust arengutüüpidele, saan tegelikult aidata dialektilisel liikumisel paremini, vabamalt toimida, luua dialektiliselt keerukamaid kooslusi.

Ja kui emergents hõlmab endasse dialektika, siis suudab ta organiseerida kogemust eri tasanditele ja tüüpidesse, nii et ta oskab oma käitumist paremini sihtida, säilitades samas tundlikkuse konkreetse ainulise olukorra nüansside suhtes. Ta suudab tegelikkusega liigendatumalt suhestuda, oskab kavaldada, oma käitumist strateegiliselt sättida.