Pühas jões on pinge sees

EMTA lavakunstikooli XXXII lennu noored lavastajad ja näitlejad on harutanud lahti Aino Kalda „Püha jõe kättemaksu“ tähendustest, sümbolitest ja viidetest tiine tekstilõnga.

PEEP EHASALU

Eesti Noorsooteatri ja EMTA lavakunstikooli „Püha jõe kättemaks“, autor Aino Kallas, tõlkija Friedebert Tuglas, lavastajad Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets, Robi Varul ja Oliver Reimann, juhendajad Mart Koldits ja Tiit Ojasoo, kunstnik Kairi Mändla, helilooja Kenn-Eerik Kannike ja valguskunstnik Erik Pello. Mängivad Mirjam Aavakivi, Erling Eding, Erik Hermaküla, Joonas Koff, Eliis-Maria Koit, Mauri Liiv, Mattias Nurga, Uku Pokk, Alex Paul Pukk, Katarina Sits ja Carolyn Veensalu. Esietendus 13. IX Eesti Noorsooteatri väikeses saalis.

Aino Kalda proosaballaadi „Püha jõe kättemaks“ (1930) aluseks on 1640. aastatel aset leidnud pärisloolised sündmused Võhandu jõe ääres. Kirjaniku versioonis on meister Adam Dörffer kutsutud Võhandu jõele vesiveskit ehitama ja seda ta ka teeb hoolimata kohalike vastuseisust. Nimelt usutakse, et püha Võhandu jõgi on saatnud vete rüvetamise pärast rahvale karistuseks põua ja ikalduse. Traagiline lõpplahendus on vältimatu, ent enne on Dörffer hakanud jõge armastama fataalsusega, mis on tunnuslik Kalda teistelegi proosaballaadidele, nagu ka antiik­tragöödiatele.

„Püha jõe kättemaks“ kuulub kokku Aino Kalda tuntuimate teoste ehk „Surmava Erose“ triloogiaga, kuhu kuuluvad proosaballaadid „Barbara von Tisenhusen“ (1923), „Reigi õpetaja“ (1926) ja „Hundimõrsja“ (1928). Kõiki neid ühendab ballaadilik arhaiseeritud kroonikastiil ning kirjanduskäsitlustes nimetatakse kõigi nelja teemaks keelatud, saatuslikku armastust. Kui „Barbara von Tisenhusenis“ ja „Reigi õpetajas“ on otseselt tegu naise ja mehe keelatud suhtega, siis „Hundimõrsjas“ ja käsitletavas loos on saatuslik armastus elementide piire rikkuv. Kallas, kes on oma põhitugevusteks nimetanud müüti ja legendi, toob „Hundimõrsjas“ sisse müütilise metsa vaimu ja „Pühas jões“ jõe vaimu: loodus on personifitseeritud ning peategelane armub ja andub loodusjõule, kes näitab kirjandusteadlase Kai Laitise sõnul oma võimu ja „viib oma väljavalitu ekstaasi kaudu surma“. Kirjaniku arhailine kroonikustiil on küll väljapeetud, ent tekst on intensiivne ja tõepoolest omamoodi ekstaatiline. „„Kurjavaimu hingetõmbamist“, isiksuse piire ja ühiskonna sündsusnõudeid rikkuvat ekstaasi, on Aino Kallas kujutanud oma kõigis tähtsamais teostes,“ kirjutab Laitinen „Soome kirjanduse ajaloos“¹.

Aastatel 1922–1934 elas Kallas suursaadikuprouana Londonis, suurem osa nimetatud teoste tekstist sündis aga suviti Hiiumaal Kassaris. Laitinen esitab seda silmas pidades hüpoteesi, et nimetatud teoste pinge sarnaneb pingega suurlinna ja vaikse saareelu, Suurbritannia ja Eesti vahel: oma loomingus käsitleb Kallas inimesi, „kes elasid korraga kahes maailmas, kelle sees võitlesid kaks olevust, kaks loomust“². Kallas vastandab ka meheliku ja naiseliku maailma, andes jõele naise vaimu ja metafoorse kuju. Nagu kirjutab kirjandus­teadlane Ulla-Maija Juutila, on jõel naise igavesti vormi muutev hing, mida ei õnnestu tammi taga hoida. Püha jõgi on sedasi isegi oma vihas ahvatlev ja pakub mehele surmavas süleluses viimast lohutust.³

Kirjanduskäsitlustes on keskendutud saatuslikule armastusele, seda mõtet toetavad ka Aino Kalda päevikumärkmed ja kirjavahetus. Seejuures kargavad tänapäeva lugejale silma vana ja uue vastandus, erilaadne maailma­nägemine, mida lavastajad on ühes intervjuus⁴ nimetanud, panteism või miks mitte ka keskkonnateemad. Lavastuses on jäetud avatuks mitmeti tõlgendamise võimalus ning keskendutud ainokallaslikule vormile, kus vajalikud elemendid tragöödiaks on ootamas, aga peamiseks jääb ikkagi mütoloogiaga flirtiv ekstaas, kus surmgi on hardasti ihaldatav. Visuaalteatri keelde tõlgitud loos tundsin ära kirjaniku teksti ekstaatilise tundelaengu ning pean seda lavastuse suureks õnnestumiseks.

Kai Laitinen on kirjalike allikate põhjal rekonstrueerinud teose kirjutamisprotsessi: Kallas tihendas teksti veel selle ladumise etapis ja üleliigne lendas armutult prügikasti. Samasuguse põhjalikkusega on tõlketööd teinud Tuglas, see igavene stiililihvija, ning tulemuseks on võluvalt vanaaegne kõiketeadva krooniku tekst.⁵ Tudengid on lavastusse noppinud dialoogidest vaid hädapärase, et sõnaline osa annaks edasi loo peamised pidepunktid. Visuaalteatrilavastuses võinuks teksti veelgi kärpida, sest lavastuse tegevuslik ja füüsiline osa kannab mõtte ka ilma selleta publikuni.

Kui sümbolistlik tasand kõrvale jätta, siis on kirjaniku tekstitasand ambivalentne: pole selge, kas kohalikul rahval on tõesti mingi vana tarkus ja seepärast hoiavad nad jõge, või on pigem tegemist kamba ebausklikega, kes seisavad progressi teel ja lõhuvad elu lihtsamaks tegeva tehnika. Otsest vastust ei anna ka lavastus, mis justnagu mängiks läbi mõne aasta taguse tselluloositehase vastustamisloo XVII sajandi vesiveski näitel. Irooniline on seejuures veski avamispidu techno-muusika saatel – just niimoodi oleks võinud välja näha tselluloositehase avapidu Emajõe ääres 400 aastat hiljem.

Afektiivsed tekstikordused, korduvtegevus, nagu lainetav jõevool või valguse ja lavasuitsuga loodud jõe kohale laskuv udu, suunavad tähelepanu üksikult ja detaililt lavatervikule. Niisamuti tõuseb esiplaanile ansamblimäng, sest peategelase Adam Dörfferi roll liigub ühelt noorelt teisele koos edasi antud läikiva mantliga. Laitise nimetatud „kaks olevust ja kaks loomust“ jõuab publikusse mitmekordselt võimendatuna. Niimoodi saab iga rollikandja särada, ent seesugune võte laseb peategelasena esile tõusta just jõel.

Vaimustav on mäng nööridega, mis risti-põiki üle saali põimitakse, kinnitatakse eri kõrgusele ja kohtadesse, nii et need matavad vahepeal osalised ja viivad publiku justkui jõevoolu kaasa. Nööriga mitte ainult ei markeerita jõge ja selle liikuvat hinge, vaid see viib vääramatult finaalini, kus inimtühjale lavale jääb hommikuudus rahunenult voolav jõgi. Kui etenduse ajal hakkas tunduma, et nööri ekspluateeritakse ehk liialtki, siis finaali kujund raputas üdini – nii mitmes mõttes võitis loodus ja kaotas inimene.

Aino Kalda proosaballaadi jutustajagi tõdeb teose lõpus: „Multa sunt in natura nobis ad hoc ignota“ – looduses on palju meile tundmatut. Lavastuses seda tõdemust ei kuule, ent mõttena on see tajutav ja seega on põhjust lugu just praegu lavale tuua: inimloomus pole ju muutunud, ikka otsib tema vastandust, ikka peab ennast loodust-loodusest suuremaks.

Kahtlemata on veskimeister Dörffer ka ülbe võõramaalane, kes püüab tõestada oma paremust ja õigust. Rollilahenduste hulgast võib leida väga erilaadseid suundi, kuid kindlasti on tudengite Dörffer ka kunstnik, kes laseb end hävitada koos oma kunstiteosega. Armastaja? Erinevalt Kalda tekstist paistab lavastuses meistri armastuse objektiks olevat pigem enda loodud kunstiteos, mitte jõgi. Jõgi on ahvatlus tüdruku kujul, nagu Kalda teoseski.

Teatritegijad küsivad teatri kodulehel, „miks ei sallita seda, mida ei mõisteta. Miks raiume oma kangekaelselt edasi isegi siis, kui saame aru, et meil ei ole õigus? Kas inimene, kes seisab võtmeta igaveste mõistatuste ees, suudab tunnistada oma teadmiste kehvust?“

Tekst võib vabalt seesuguseid küsimusi äratada. Teeb isegi rõõmu, et tudengid esitavad kunagiste kirjandusgurude omadest erinevaid küsimusi. Seejuures pean tunnistama, et ei oska neid kuidagi asetada Kalda jutustuse ega lavastuse konteksti, ma ei saa isegi päris täpselt aru, mida küsitakse. Tundub, et lavastusprotsessi käigus on fookus kirja saanud küsimustelt eemale nihkunud, aga need on jäänud kodulehel⁶ vahetamata ning ajavad nüüd minusuguse asjaarmastajast teatrisõbra segadusse. Lavastustervik annab mu meelest väga häid vastuseid, aga hoopis teistele küsimustele.

Raske on hinnata neljast noorest lavastajast igaühe käekirja eraldi, sest eesmärgiks paistab olevat olnud ühtlane ansamblimäng, ühislooming ja uus vaatenurk, julge ja väljapeetud kujundiloome. Lavastus lubab selle vähendava „noorte“ lavastajate eest ära korjata: katkematult hoitakse publiku tähelepanu ja pinget poolteist tundi ilma igasuguse tudengiallahindluseta. Edaspidised ootused on kõrgel.

1 Kai Laitinen, Soome kirjanduse ajalugu. Tlk Ruth Mirov ja Piret Saluri. Vagabund, 1994, lk 295.

2 Kai Laitinen, Aino Kallas. Tlk Sirje Kiin. Sinisukk, 1997, lk 311.

3 Maria-Liisa Nevala (toim), Sain roolin johon en mahdu: suomalaisen naiskirjallisuuden linjoja. Otava, 1989, lk 323.

4 Elss Raidmets lavaka 32. lennust: me oleme nagu vabapidamisel kanad. – ERRi kultuuriportaal, 13. IX 2024.

5 Aino Kallas, Valitud proosat Friedebert Tuglase tõlkes. Eesti Raamat, 1984.

6 Vt https://noorsooteater.ee/et/node/10996