Kes pressib? Teose loomise ja muundumise lugu

EKA galerii väljapanek on kaasaegse graafika (kohati ka postgraafika) näitus, milles kunsti loomisel toetutakse graafika traditsioonidele ja arvestatakse selle loomise omapäradega.

MARI-LIIS KRAUTMANN

Näitus „Amfiibne seis(und)“, kuraator Maria Erikson. EKA galeriis kuni 13. X.

Näitus on erkroheline paik, kus rohked vaheseinad loovad soppe ja võimaldavad omaette olla. Need seinad on aga tühjad ja ma võin neist läbi astudes ühest ruumist teise jõuda. Seinte läbipaistvus võimaldab ka teostevahelisi dialooge ning esile kerkibki tihe seoseniidistik, mis need tööd näitusel tervikuks liidab. Ruumiline kogemus haakub seega hästi näituse algideega amfiibsest ehk siis kahepaiksest seisu(ndi)st, milles kunst tähendab pidevat materjalide ja kehade teisenemist. Seinu läbides sulan minagi ruumiga ühte, olles kord vaataja, kord aga hoopiski ruumi looja ja täiendaja.

Kihilisus

EKA galerii väljapanek on kaasaegse graafika (kohati ka postgraafika) näitus, milles kunsti loomisel toetutakse graafika traditsioonidele ja arvestatakse selle loomise omapäradega. Graafikast võib mõelda kui kihilisest kunstivormist: kiht kihi haaval lisab autor teosele sügavust, protsessi käigus lisanduvad ja kuhjuvad tähendusväljad. Sarnaselt toimib ka kogu näitus: tervik sünnib teoste liitmises, teineteise peegeldamises või üksteisega vastandumises. Näitusesaalis rõhutab graafika kihilist olemust tühjade seinte vahel paiknev kahepoolne teos „Üheks(a)“, milles iga kiht on eri kunstniku loodud ja trükitud. Ainulisus või ühtsus sünnib üheksa kunstniku trükitud pindade omavahelises sulamises. Teos rõhutab ka graafika mängulisust ja ettearvamatust, sest inimkäe ja teose vahel on press, mille osa teose loomisel ei saa alahinnata. Posthumanistlike graafikute teostes on see saanud igal juhul senisest nähtavama koha. Ka Paul Ranniku „Jäljed seal, kus jälgi ei tohiks olla“ võtab eesmärgiks nähtavaks teha loomisprotsessi muidu nähtamatud osad. Sandra Puusepp loob seose nähtamatu trükkimisprotsessi ja emade sageli nähtamatuks jäävate katsumuste vahel („Millal küll maksan memme vaeva?“, laulan mõttes).

Tükilisus

Graafikale on iseloomulik seriaalsus. Pidevalt kordub kujutis, mis eelmisega sarnane, aga mitte kunagi täpselt samasugune. Samuti on lõputuid viise nende trükitud tükkide paigutamiseks: osade paigutuse muutmisel muutub ka teose sisu. Marten Prei „48,400“ kujutab endast käsitsi trükitud virtuaalset kujutist, mis toonitab piksli (osakese) väärtust tervikus. Teose kujutise vormumisel saab määravaks vaatleja paiknemine ruumis: selleks et kujutis ennast avaks, tuleb uuritava suhtes hoida distantsi. Osade paiknemine on oluline ka Vilma Lundholmi sisemaailma kujutaval kaardil. Ruumi seinale laotub tunnete ja mõtete virvarr, milles kujutiste korduvus ja paiknemine teineteise suhtes võimaldavad jutustada lugu inimese tajude peegeldustest.

Kehalisus

Märkide ja sümbolite kordamine leiab aset ka Maria Izabella Lehtsaare teoses. Õhus hõljuva roosa padja siidisel läikival kangal on linoollõike tehnikas kujutatud „tundmatuid naudinguid“. Moodustub sümbolite kogumik, mis kõneleb kunstnikust ja teda ümbritsevast. Siin on esitatud kujundid, mis autori loomingus korduvad, pidevas muutumises on aga vorm ja pind, millel need paiknevad. Üheks selliseks kujundiks on käärid (näiteks teosel „Käärid ja kväärid“), millega viidatakse kunstniku kvääripositsioonile. Sõnamängust tuletatud märk muutub teosest teosesse üha tähenduslikumaks ja laetumaks. Tugevaks lesbilisuse sümboliks on Sappho luulest pärit kannikese õis, mis Lehtsaare teoses valu ja naudingu piiril olevaid objekte ääristab. Õrnusele kontrastiks hoiavad patja õhus metallketid. Padi – ese, mida endaga kaasas kanda, kord pea, kord jalgade toeks kasutada, mis kokkupuutel kehaga võtab ta kuju omaks ja tema raskusele allub – on Lehtsaare teoses liikumatu, tardunud ja aheldatud. Nii annab kunstnik vaatajale võimaluse teost mugavalt vaadelda: kunsti tegemiseks ja selle nägemiseks tuleb esmalt materjal oma tahtele allutada.

Ringlus

Seda teost võis näha ka Draakoni galeriis Lehtsaare ja Sarah Nõmme ühisnäitusel „Kaunitar koletise kõhus“, mille lähtekohaks oli magamistuba. Draakoni galeriis paiknesid padjad ühes ruumis voodiga, milles pehmed kogumid raamidest välja tungisid, samal ajal kui punutud lindid raami koos hoidsid, tuues nõnda esile magamistoa ja seal asetseva voodi mitmekihilisuse, kõik tegevused ja mõtted, mis selles paigas oma koha leiavad. EKA galerii näitusel paikneb Lehtsaare patjade vastas aga Sara Marie Hødnebø „Hele kude“ (2023). Pesurestist tekib kangastelg, millel tihedalt üksteise kõrvale kootud riideesemetest moodustub uus omaette kude. Materjalide taaskasutamine ehk materjaliringlus saab alguse siis, kui riie on oma algses kodus pesumasina, resti ja riidekapi vahel sajad ringid ära teinud.

Tühjus

Märkidega laetud teoste kõrvalt leidub näitusel ka abstraktsemaid töid, mille puhul tekitavad naudingut näiteks helilaine vibratsioon, pindade värelus, värvi kuma ja joone liikumine. Enamikule eesti näitusekülastajatest mõjuvad oletatavasti abstraktselt ka norrakeelsed tekstid ja laused. Mathilda Skoglundi koormarihma ja raamatu teostel asuv arusaamatu tähendusega tekst viib näitusekülastaja tähelepanu materjalile, millel see paikneb. Esemete vorm on painutatud ja moondatud ning lisatud tekst on kui pelk märk sõnumist, mida ta nüüd edastama peab. Tühjad pinnad on kandvad ka Hødnebø loodud märkmetahvlil, kus võib aimata jälgi märkmetest ja sõnumitest, mis kunagi tahvlil paiknesid. Need algsetest tähendustest puhastatud märkmetahvlid mõjuvad kummaliselt nostalgiliselt, otsekui kunagine koolitund, mille ruumi, õpetaja, lõhna ja käte all oleva laua materjal on küll tugevalt kehamällu sööbinud, kuid see, mis tahvlil kirjas oli, on ammu unustusse vajunud.

Näituse lahtioleku ajal on teoste ja nende materjalidega toimunud ka mitmed tahtlikud ja mittetahtlikud muutused. Näiteks Lundholmi näituse keskmes olevast algsest teosest „Rutiin“ on kadunud kaks portselanist peeglit. Nüüd mõjub teos palju anonüümsemana, narratiivsest teosest oleks otsekui minema jalutanud tema peategelane. Selle asemel domineerivad mustrid ja kujundid, mille pidevast kordumisest sünnivad uued tähendused.

Dialoogilisus

Huvitavaks jätkuks EKA galerii näitusele on sellel nädalal avatud Hannah Harkesi näitus „Kivi kõva“ Arsi kunstilinnakus, kus samuti tegeldakse graafikatehnikate võimaluste avardamisega. Harkesi teoste lähtekohaks on keha. Mis juhtub, kui oma keha enam ei luba, ei võimalda kehaliselt väljakutsuvate graafikatehnikatega tegeleda? Tulemuseks on teosed, milles hägustuvad maali ja graafika vahelised piirid, trükitud ja maalitud pinnad sulavad sealgi ühte. Kunstnik loob korduste abil killustatud võimaluste ruumi, milles kõrvutab oma keha võimeid kivide ja vihmaussidega. Näeme ka riistvõimlemises kasutatavaid puidust rõngaid, millele keegi jõudu ei avalda. Rõngad ripuvad mõlemal pool teost, sidudes selle ühtseks tervikuks. Kui EKA galerii näitusel on koormarihm tugevalt postide vahele pingutatud, siis Harkesi näitusel näeme pingutamata, n-ö tegevuseta pandlaga rihma. Kunstnikud on nähtavaks teinud materjalid ja esemed, mis moodustavad teoste loomisprotsessi. Materjalide muundumine ja moondumine võimaldab kunstnikel oma narratiivi luua. Harkesi puhul aitavad need materjalid pidevate kordustega oma kehale vastu astuda, et protsessi lõpus oleks ta „KIVI KÕVA!“.