Pealelend – Arūnas Gelūnas, Leedu kunstimuuseumi juht

JUHAN RAUD

Arūnas Gelūnas

Gintarė Grigėnaitė

Leedu kunstielu on aktiivne ja mitmekesine ning tõmbab endasse ka eestlasi. Hea ülevaate leedu kunstivälja rahvusvahelisest seisust annab Leedu kunstimuuseumi juht Arūnas Gelūnas.

Eestis on kärbete kontekstis ennustatud, et selle tõttu võivad rahvusvahelised projektid kunstivaldkonnas tagasihoidlikumaks jääda. Milline on leedu kunstiskeene tervis?

Võiks öelda, et praegu on võimaluste mõttes leedu kunstimaailmas kuld­ajastu. Kui võrrelda umbes kümne aasta taguse ajaga, siis on kontrast hiiglaslik: võimalusi on rohkem, raha on rohkem. Eks kõige paremini saa sellest aru, kui vaadata/hinnata seda, mida kõige paremini tunned ja iga päev näed: meie muuseum tegi suurepärase projekti Veneetsia biennaali Leedu paviljonis, kohe pärast seda tõime kohale Chagalli, Picasso ja Ernsti keraamikat ja tekstiile erakollektsioonidest. Tohutu jaapani kunsti näitus … Tulekul on ka Leedu hooaeg Prantsusmaal: tohutu kogus suuri projekte, mida finantseerib suuresti Leedu ise. Majandus võib olla muutlik, aga tähtis on, et ei kaoks soov luua, osaleda ja ennast ambitsioonikalt väljendada.

Kas Ukraina sõda muudab kunstivälja rahvusvahelistumist raskemaks? Pikki rahvusvahelisi projekte on ju vaja pikemalt ette valmistada. Kas seda on ebakindlal ajal raskem teha?

Sõda ei ole seda muutnud dramaatiliselt, aga tõenäoliselt leidub koostööpartnereid, kes vaikides kardavad, s.t neid, kes ei ütle valju häälega midagi, aga omavahel sosistavad, et näe, seal lähedal käib sõda. Suured ja kallid rahvusvahelised projektid vajavad ette planeerimist, teinekord on vaja neid kaks, kolm, isegi neli aastat ette valmistada, aga näib, et see praegu toimib. Näiteks kuulsa leedu-ameerika kunstniku Aleksandra Kasuba näituste osas oleme juba kokku leppinud kolme väga olulise rahvusvahelise muuseumiga. Sel aastal avatakse tema näitus Prantsusmaal Nîmes’i kaasaegse kunsti muuseumis. Aga seda näitust tahaksid endale ka Tate, St Ives Inglismaal ja ka Georg Kolbe muuseum Berliinis ning ka Pompidou filiaal Brüsselis.

Sakslased ja belglased teavad, et Ukraina sõda ei ole siit väga kaugel. Sellegipoolest nad arvestavad faktiga, et Leedu on nii NATO kui ka Euroopa liidu liige ning seega turvaline partner. Kui võtta pessimistlik hoiak, pole võimalik midagi planeerida või ära teha. Kuigi düstoopilised tulevikustsenaariumid on võimalikud ja isegi usutavad, siis kunstikoostööga seoses neid ei arutata. Lööme käed ja ütleme, et saame tehtud oma asjad, küll kõik läheb hästi. „2027. aastal toome teile Suurbritanniasse need tööd!“ Meil ei olegi teist võimalust kui olla optimistlikud.

Vastasel korral ei jää muud üle kui minna lihtsalt kirstu lebama ning jääda ootama päeva x. Aga elu peab edasi minema.

Miks peaksid eestlased ja leedulased koostööd tegema?

Mulle tundub, et eestlased ja leedulased on kaasaegse kunsti valdkonnas ennast ambitsioonikalt kehtestanud. Nii eestlaste kui ka leedulaste kultuuri on korralikult hävitatud. Meid ühendavad sarnased ajaloolised kogemused, aga oleme mõlemad ambitsioonikalt ennast nüüdseks kehtestanud. Seega pole ime, et selle aasta Veneetsia biennaalil olid Eesti ja Leedu lähedased partnerid, kes organiseerisid koos päris mitu üritust. Ja ilmselt pole ka kokkusattumus, et Eesti Kaasaegse Kunsti Keskuse juht Maria Arusoo pani kokku ühe „Art Vilnius’e“ kahest kureeritud osast. Seega koostööst kindlasti puudust ei ole. Eesti ja Leedu kaasaegne kunst on maailma mastaabis väga hea. Eesti kaasaegses kunstis on väga muljetavaldavaid kunstnikke, Edith Karslon näiteks, aga ka palju teisi. Näitasime siin ka Malle Leisi töid, Anu Allas ja Laima Kreivytė kureerisid suurepärase näituse „Raamist lahti“. Eesti ja leedu koostöö on igati elus ja aktiivne.