Mitte pelgalt inglitest

„Armastus, valed, veri“ pole ainult järjekordne võimestav uustöötlus neo noir’i žanris – režissööril on ka omajagu nihilistlikku kõrvalpilku vaadata, kuidas tema kaks kangelannat kuristiku poole kihutavad.

SILVER ÕUN

Mängufilm „Armastus, valed, veri“ („Love Lies Bleeding“, USA-Suurbritannia 2024, 104 min), režissöör Rose Glass, stsenaristid Rose Glass ja Weronika Tofilska, operaator Ben Fordesman, helilooja Clint Mansell. Osades Kristen Stewart, Katy O’Brian, Ed Harris, Dave Franco, Anna Baryshnikov, Jena Malone jpt.

Lou (Kristen Stewart, paremal) elu võtab ootamatu pöörde, kui kõrbelinna satub Jackie (Katy O’Brian) – noor, seksikas ja üleni musklis naiskulturist.

Kaader filmist

Sarnaselt Paul Thomas Andersoni „Boogie öödele“1 algab „Armastus, valed, veri“ õhust vaatega millelegi, mis võiks olla lokaal. Andersoni filmi puhul laskus kaamera maa peale (ja minevikku) selleks, et viia meid maailma, kus naiste objektistamisel pornograafias on lootust parandada tuhandete perede seksuaalelu (vähemalt usub sellesse „Boogie ööde“ pornostaarist peategelane Dirk Diggler). Filmis „Armastus, valed, veri“ laskub kaamera aga risti vastupidistel põhjustel. Maa peale jõudnuna juhatab see meid asutusse, mille atmosfääri täidavad peamiselt higi ja testosteroon ning seintel rippuvad lööklaused stiilis „Ainult kaotajad annavad alla“ või „Ilma valuta pole ka võitu“. Jah, me oleme sisenenud jõusaali, kuid näiliselt maskuliinsest õhustikust hoolimata kuulub loo autori ja peategelaste pilk naistele.

Armastus külili veres
Kiire kõrvalpõikena tuleb mainida, et ehkki Leedu päritolu levitajafirma KP Distributioni panus siinsesse kinokavva väärib kiitust – olles siin tegutsenud vaid aasta, on nad toonud meie ekraanile väärtfilme nii Euroopast kui ka ookeani tagant –, on kõnealuse filmi pealkirja eestindusega korralikult mööda pandud. Kuskilt on välja ilmunud komad, mis ingliskeelses pealkirjas „Love Lies Bleeding“ puuduvad ning seega siinse vaataja valele teele juhivad. Pakuksin omapoolseks eestinduseks „Armastus külili veres“.
1980ndate lõpp, New Mexico. Nurgataguse jõusaali administraatorina töötav Lou (Kristen Stewart) leiab oma sõrmed sügavalt sitast: ta on väsinud räämas peldikute küürimisest ja kiimas klientuuriga maadejagamisest. Lou elu võtab ootamatu pöörde, kui kõrbelinna satub Jackie (Katy O’Brian) – noor, seksikas ja üleni musklis naiskulturist. Naised armuvad ja pärast seda, kui Lou süstlatäie letialust dopingut Jackiesse lükkab, keeratakse gaas kahe naise steroididest huugaval armuleegil põhja. Samal ajal võtab Louga ühendust FBI, kes tema isa, väikelinna kuritegeliku patriarhi (Ed Harris) vastu huvi tunneb. Ainus, kes naisele tema lõhki läinud perest korda läheb, on vägivaldse mehe käes kannatav õde Beth (Jena Malone). Lous ja Jackies kasvab viha Bethi mehe mölakliku tooruse vastu ning kõik kulmineerub ootuspäraselt verises kohtumõistmises, pärast mida algab lõputu põgenemistee, kus üks laip lapib teist.
„Armastus, valed, veri“ ilmselge ameerikalikkus nii olustikus kui ka visuaalis lubaks arvata, see on ameeriklaste tehtud, kuid režissöör Rose Glass on ootustele vastupidiselt britt. Tema debüütfilm „Püha Maud“2 esilinastus Toronto filmifestivalil ja tõi inglannale kaks BAFTA nominatsiooni. Tunnustati ka režissöör Danny Boyle’i, kes nimetas filmi „tõeliselt häirivaks“3. Festivaliedust olenemata andis levile hoobi koroona­epideemia ja mõnest voogedastusplatvormist film kaugemale ei jõudnudki. Ka „Armastus, valed, veri“ tegevustik pidi algselt leidma aset Suurbritannias, kuid ajapikku sai režissöörile ta enda sõnul selgeks, et unelma üle ironiseerimiseks peaks seda tegema mandril, kus unelmad „päriselt“ teoks saavad.4
Filmi on palju kõrvutatud Ridley Scotti žanriuuendusliku teekonnafilmiga „Thelma & Louise“5, mis asetas traditsiooniliselt meestekesksesse žanri samamoodi kaks jõulist naistegelast. Thelma ja Louise näitasid meessoole keskmist sõrme ning nende jalg ei tõusnud gaasipedaalilt ka siis, kui ees haigutas kuristik. Kõik või mitte midagi ja enne surm kui kellegi ees koogutamine. Jackie ja Lou teekond pole aga enam pelgalt järjekordne võimestav uustöötlus neo noir’i žanris (ehkki seda saab ka nii vaadata) – režissöör Rose Glassil on ka omajagu nihilistlikku kõrvalpilku vaadata, kuidas tema kaks kangelannat kuristiku poole kihutavad.

Kehaõudus
Scotti „Thelma ja Louise“ paigutub kategooriasse, mida nimetatakse inglise keeles buddy movie ehk semufilm. Seda loetakse romantilise komöödia alažanriks, kus lähevad seiklema kaks sõpra, keda seob kiindumus või isegi armastus. Dramaatilise pinge loob tavaliselt nende iseloomude vastandumine. „Armastus, valed, veri“ laveerib kuskil romantilise noir’i ja buddy movie piiril. Eristavaks tähiseks kahe žanri vahel saab tuua vist ainult füüsilise armastuse. Seksuaalsus Lou ja Jackie vahel mängib küll rolli, aga ainult filmi esimeses pooles. Mida edasi, seda enam avaldub nende armastus pigem „koostöös“ – kas Jackie ja Lou suudavad ühineda, et astuda vastu ühisele vaenlasele.
Buddy movie kui žanr, milles on domineerinud valdavad mehed, kõlab ka nime poolest maskuliinselt. Kiire sukeldumine keelefoorumitesse aga tõi ilmsiks, et ingliskeelne keeleruum tunnetab sõna tähendust väga erinevalt. Osad jäid kindlaks, et tegemist üksnes maskuliinse sõnaga, teised aga tunnetasid sõna sootuna ning väitsid end seda kasutavat nii mees- kui ka naissoost kõneldes. Foorumid pole teadus ja ilmselt tuleb siin ka mängu see, kas sõnaga tähistatakse lapsi või täiskasvanuid. Filmi „Armastus, valed, veri“ kontekstis on seda huvitav mainida, sest ka see mängib näiliste vastuoludega.
Teosest õhkub hilisöise teleprogrammi dekadentlikku kvaliteeti ja Rose Glass on öelnud, et tema režissööritee suured mõjutajad on olnud Paul Verhoeveni „Tantsutüdrukud“6 ja David Cronenbergi „Kokkupõrge“7. Et Kristen Stewart mängis ka Cronenbergi eelviimases linateoses „Tuleviku kuritööd“8, on ühendavaid lülisid kehaõudusega rohkem kui küll. Naiskulturismi maailm on andnud filmitegijaile hea pinnase kummutamaks soolisi stereotüüpe ja suurt osa visuaalis mängib Jackie tegelase androgüünsus – mida enam ta steroide süstib, seda suuremaks pungub naise muskel, mida vihasemaks ta saab, seda võimsamaks kasvab ta ise ja seda mitte vaatajale õõvastavas võtmes, vaid pigem camp-stiilis huumoriga. Rose Glass: „Varastasin omajagu neid [lööklauseid] kulturismi ja raskejõustiklaste Instagrami kontodelt. Neis postitustes laiutab üsna ühekülgne mõtteviis „oma unelma järgimisest“. Mu film võtab selles osas kergelt küünilise seisukoha. Oma isikliku unistuse tagaajamine tuleb tavaliselt alati kellegi teise unistuste arvelt, eksole?“9
Põhimõtteliselt on kõik mehed filmis mölakad, mida põhjendab žanri­troop, aga kaugeltki mitte kõik naised pole (kättemaksu)inglid. Ka naistevahelist seksuaalsust ei romantiseerita igal hetkel ning ruumi on vahekordadele, mida sooviks pigem vältida. Kuigi lõpu eel kippus tekkima tunne, et film talitab materjaliga kohati liigagi žanritruult, siis gulliverlik absurdini küündiv finaal ja sellele järgnev kooda mõjuvad ootamatult ja julgelt, jättes Lou ja Jackie oma tegudega üksi, keset suurt-suurt kõrbe, mille nimeks on Ameerika.

1 „Boogie Nights“, Paul Thomas Anderson, 1997.
2 „Saint Maud“, Rose Glass, 2019.
3 Marya E. Gates. Female Filmmakers in Focus: Rose Glass on Love Lies Bleeding. – RogerEbert.com 6. III 2024. https://www.rogerebert.com/interviews/female-filmmakers-in-focus-rose-glass-on-love-lies-bleeding
4 Erik Luers, „I Didn’t Want It to Get Too ’80s“: Rose Glass on Love Lies Bleeding, Filmmaker Magazine 15. III 2024. https://filmmakermagazine.com/125379-interview-rose-glass-love-lies-bleeding/
5 „Thelma & Louise“, Ridley Scott, 1991.
6 „Showgirls“, Paul Verhoeven, 1995.
7 „Crash“, David Cronenberg, 1996.
8 „Crimes of the Future“, David Cronenberg, 2022.
9 Erik Luers, „I Didn’t Want It to Get Too ’80s“: Rose Glass on Love Lies Bleeding, – Filmmaker Magazine 15. III 2024. https://filmmakermagazine.com/125379-interview-rose-glass-love-lies-bleeding/