Emakeel on helikeel on kohtumispaik

Kuna just keele kaudu ollakse ühenduses maailmaga, on keel kohtumispaik ning inimene ka emakeele ja helikeele kohtumispaik.

AURORA RUUS

Muusika ja keele seoste üle on läbi ajaloo arutletud üpris palju, näiteks semiootikud, filosoofid ning keele- ja muusikateadlased on praeguseni eri seisukohtadel. Seetõttu ei hakka ma siinses mõtiskluses väitma midagi uut (või vana) selle igikestva arutelu raames, vaid teen väikese ekskursi aega, kui muusika ja keel olid iseäranis rõhutatult teineteisega seotud. Seda enam et selle pinnalt võrsuvad intrigeerivad mõtteuidud ka tänapäeva muusikakultuuri mõtestamise radadel.

Üks tähelepanuväärne muusika ja keele vaheline randevuu leiab aset XVI sajandil ning saab teoks tänu kõnekunstile ehk retoorikale kui lääne diskursuse algupärasele metakeelele, mis kontseptualiseerib ja organiseerib keelt ning näitab, kuidas kasutada seda efektiivselt, veenvalt ja elegantselt. Varauusajal sai retoorikast humanistliku hariduse alus ning ehkki haritud inimene pidi niikuinii olema võimeline end kõnes ja kirjas nooblilt väljendama, süvenes ühes sellega ka retoorika mõju muusikale, sest toonase vokaalmuusika aluseks oli samuti retoorikaga läbi põimunud poeesia. Ehkki juba antiigist saati on täheldatud muusika ja retoorika analoogiat ning nende vahele paralleele tõmmatud, kinnitas retoorikast pärit sõnavara muusikateoorias kindlamalt kanda just XVI sajandil, kui muusikud võtsid selle muusikalise kompositsiooni õpetamise eeskujuks. Seejuures on aga selline lähenemisviis omane eeskätt saksa traditsioonile, mille esindajad tegid retoorikast kui metakeelest veel omaette metakeele muusika jaoks. Nende ettevõtmine ei jäänud aga pelga analoogia tasandile, sest retoorikaterminid sisustati otseselt muusikaliselt.

Selle illustreerimiseks võiks tähelepanu pöörata klassikalise retoorika viiele kesksele elemendile ehk kõnekunsti alaosadele: inventio, dispositio, elocutio, memoria ja pronuntiatio. Mõnevõrra lihtsustatult on need niisiis teema, ülesehitus, stiil, mälu ja esitus. Nimelt on nii kõnel kui ka muusikateosel kindel, sageli kontekstist lähtuv ülesehitus ehk vorm ning mõlemad kunstiliigid rulluvad ajas lahti, et moodustada tervik. Iseloomulik on neile ühtlasi teema ning stiili puhul on märkimisväärne, et ehkki see on teosekeskse muusikaloo kõige olulisem raammõiste, võetigi see retoorikast muusikateooriasse üle XVI sajandi aegu.

Muusikas tähistab stiili mõiste esmalt ja enamasti eri kompositsiooni­vahendite (näiteks rütm, harmoonia, meloodia) kogumit. Üksikteose puhul on stiil justkui „üldine keelesüsteem, mille kaudu üksikteos omandab tähenduse“¹. Liiatigi ei saa ka muusikas mööda memoria’st ja pronuntiatio’st, sest muusika peamine avaldumisvorm on selle elavas esituses teatud viisil ettekandmine, misjuures on oluline teos meelde jätta. Ka noodikiri oli pikka aega just meeldejätmise teenistuses ega olnud seega n-ö kivisse raiutud etalon, nagu see on olnud hiljem kunstmuusika esitamisel tavaks.

Laskumata siinkohal sügavamalt retoorika ja muusika seostesse või ka nende tõsiseltvõetavusse (huvi korral saab sellega lähemalt tutvuda McCrelessi käsitluse² abil, millele ka siinne arutlus suuresti tugineb), on siiski paslik rõhutada, et nende läbikäimine vaibuski juba valgustusajastu tuules. Nimelt lükkas emantsipeerunud instrumentaalmuusika XVIII sajandi keskpaigas vokaalmuusika üha enam tagaplaanile, mistõttu hakkas sellest traditsioonist taanduma ka retoorika. XIX sajandi alguseks oli muusika ja retoorika lahutus jõustunud ning mõneti säilinud retoorika terminivarast hoolimata oli ka muusikateooria ikkagi iseseisvunud. Teisisõnu leidis muusika ja retoorika lahutusprotseduur aset samal ajal, kui instrumentaalmuusika vabastas end seni valitsenud vokaalmuusikast.

Sellest hoolimata tasub mõelda sellele, et retoorikast läbi imbunud vokaalmuusika ja sellega veel omakorda tihedalt seotud muusikateooria olid ometigi instrumentaalmuusika n-ö eelaste või kasvulava. Veel enam, kuigi retoorika terminite abil ei räägitud enam vokaalmuusikast, jäid sellele järgnenud instrumentaalmuusikasse siiski alles retoorikast mõjutatud n-ö muusikalise süntaksi ja vormi tasand. Sellest johtuvalt tekibki lõpuks küsimus, mis juhtub helikeele endaga, kui muusikal pole enam sõnu ehk kui see ei tarvita oma väljendusvahendina loomulikku keelt. Retoorika taandumise kiuste jäid sellest ometigi alles teatavad rudimendid, mis väljenduvad mingit pidi (näiteks teose vormis) ka instrumentaalmuusikat kirjutavate heliloojate n-ö muusikalises emakeeles ehk helikeeles.

Omal moel tõstatub siin intrigeeriva rakursi tõttu justkui (muusikalise) keelerelativismi või miks mitte ka
(heli)keelerelativismi küsimus. Ehkki muusika mõistmine keelena on tõesti mitmel tasandil problemaatiline, on siiski tähelepanuväärne muusika ja keele seos kui selline, kas või retoorikat puudutaval näitel. Tänapäeva pop­muusikaski domineerib ju vokaalmuusika, mis on suures osas, eriti n-ö peavoolus, ingliskeelne. Seejuures on huvitav, et nii mõnedki eesti lauljad-laulukirjutajad on nentinud, et eesti keeles on märgatavalt raskem muusikat kirjutada kui inglise keeles, sest eesti keel on kuidagi kaalukam ja tähendusrikkam, pretensioonikam ja trotslikum. Niisiis ei tasu siin­kohal ehk unustada ka Jaan Kaplinskit, kes andis keelele ülesande tõrkuda, hakata vastu: „keelduda olemast keel, millesse midagi ümber öeldakse, vaid keel, mis ise midagi ütleb“³. Kuna just keele kaudu ollakse ühenduses maa­ilmaga, on keel kohtumispaik: „[k]eeles oleme teistega, keel on kohtamispaik. Meeles oleme üksi. Meeles me ei ole meie, oleme lihtsalt ise. Keeles me oleme meie, mina, sina, nemad, tema, teie. Keeles oleme keegi“⁴. Küll aga on inimene ka oma (ema)keele ja helikeele kohtumispaik. Ka helikeel on kohtumispaik.

1 Toomas Siitan, Teos ja stiil Euroopa klassikalises muusikakultuuris. Rmt: Mõeldes muusikast. Toim Jaan Ross, Kaire Maimets. Varrak, 2004, lk 44.

2 Patrick McCreless, Music and rhetoric. Rmt: The Cambridge History of Western Music Theory. Toim Thomas Christensen. Cambridge University Press, 2002, lk 847–879.

3 Jaan Kaplinski, Eesti filosoofia. – Akadeemia 1995, nr 9, lk 1871.

4 Samas, lk 1873.