Lusti peab ka olema

Mait Summatavet: „Tegelikult on oluline, kas idees on disainimõte sees või ei ole. Võib-olla seda eset täna tootma ei hakata, aga homme võetakse see ehk eeskujuks.“

KAI LOBJAKAS

Viimatisel Eesti disainiauhindade jagamise peol pälvis elutööpreemia sisearhitekt ja disainer Mait Summatavet. Tema loomingu hulgas on nii legendaarseid avalike ruumide sisearhitektuuri lahendusi, näitusekujundusi kui ka eseme­disaini, peamiselt mööblit ja valgusteid. Töiselt on ta kulgenud uhkeid objekte mööda, alustades oma kujundajateed koos oma aja parimatega. 1965. aastal kaasas toonane kunstinäituste esikujundaja Bruno Tomberg juhendajana ta kursusekaaslase Taevo Gansiga kavandama Balti liiduvabariikide kunstinäitust Moskvas. Õppejõudude Väino Tamme ja Vello Asi meeskonnas avanes talle võimalus kujundada Viru hotelli numbri­tube ja 22. korruse restoran. Iseseisva tööna valmisid Summatavetil teatri Ugala, Magdaleena polikliiniku, tarbekunstimuuseumi ning Adamson-Ericu muuseumi sisekujundus. 1967. tegi ta ENSV kultuuriministri kabineti sisekujunduse, 1977. aasta näitusel „Ruum ja vorm“ eksponeeritud ruumielemendid realiseerusid aga tollase kunstnike liidu juhi kabinetis. Kõrvale ei saa kuidagi jätta asjaolu, et ta on pikka aega panustanud ka eesti disainiharidusse nii õppejõu, kunstiinstituudi professori kui ka prorektorina.

Pälvisite äsja pikaaegse ja mõjuka loomingulise tegevuse eest Eesti disaini elutööauhinna. Kuidas disainiauhinnad tunduvad?

Eestis on kaks disainiauhinda: sisearhitektidel Edgari kuubik ja disaineritel Bruno auhind. Olen nende mõlema sünni juures olnud ja arvan, et mõlemal läheb hästi, ja vahel mõtlen, et isegi väga hästi. Edgari kuubiku kujundas Bruno Tomberg ja see on pühendatud professoritele Edgar Kuusikule ning Edgar Velbrile. Disainerite Bruno auhind on hilisem ja kannab Bruno Tombergi vastupunnimisest hoolimata tema nime. Mõlemad auhinnad on Euroopas omamoodi unikaalsed, eriti Edgari auhind, sest selle asutasime juba 1977. aastal ja nii järjepidev ja iga-aastane auhind on minu teada üks vanemaid omataolisi. Olen mõlema žüriis olnud ja mulle tundub, et kõik liigub positiivses suunas.

Juba sügaval Nõukogude ajal ütlesin oma tudengitele alati, et ilmselt meil ei õnnestu kõiki oma disainitooteid toodanguks teha, aga kui me seda praegu ei õpi, siis jääb disainiteadmistesse mõtteline auk, nii et tulevikupõlvkond, kes saab oma disaini teoks teha, ei teagi, kelle õlul seisame meie: Edgar Kuusik, Väino Tamm ja Vello Asi on need, neist oleme me välja kasvanud.

Millega ma muidugi ei nõustu, on Eestis valitsev suhtumine, et disainist saab rääkida ainult tööstusliku mass­toodangu puhul. Tegelikult on oluline, kas idees on disainimõte sees või ei ole. Võib-olla seda eset täna tootma ei hakata, aga homme võetakse see võib-olla eeskujuks. Oluline on see, mis sa sinna sisse oled pannud: kas see on toodetav, kasutatav, kergelt konstrueeritav.

Eks see suhtumine ole ju ka muutunud. Eestis on püütud selle potentsiaalipoolega ju ka tegeleda. „Ruumi ja vormi“ näitustel laiendati arusaama disainist, rõhutati, et oluline on ka protsess ja et disainist saab rääkida mitmel moel. Ja et disainiväljapanek ei tähenda vaid majapidamistarvete näitust, vastupidi.

Näitusel „Ruum ja vorm“ oligi puhtas unikaaldisain, mis on loominguline, ja sellel võib olla veelgi suurem väärtus kui masstoodangul. Peame aru saama, et müügiedukas disain ei pruugi olla hea disain. „Ruumi ja vormi“ näituste eestvedaja oli eelkõige Bruno Tomberg ja tema oli selles mõttes valdkonna visionäär.

Alustasite disainerina 1960. aastate algupoolel, ajal, kui selle valdkonna sisu alles tekkis. Tombergi kutsel hakkasute ka üsna varsti õpetama ja samal ajal töötasite juba kunstitoodete kombinaadis.

Tööstuskunsti kateedri rajamisel kutsus Tomberg mu kohe alguses õppejõuks. Päevase töö tõttu, mida mul oli väga palju, sain ma õpetada õhtuseid kursusi. Kogu õpetamise metoodika oli Tombergil väga põhjalikult läbi mõeldud. Ta kirjutas mulle alguses ette, kuidas ja mida õpetada, aga hiljem lihtsalt usaldas mind. Minu õpetamismeetod seisnes praktilises disaineri töökogemuses. Me tegime näiteks kööke või katamaraane. Ülesandeks oli sisustada äärmiselt kitsas, väike ruum, kuhu tuli ära mahutada kõik eluliselt vajalikud funktsioonid.

Kunstitoodete kombinaati suunati teid pärast kunstiinstituudi lõpetamist. Milline oli esimene ülesande, mis teile seal anti?

Üks esimene töö oli teatri- ja muusikamuuseumi tellimus. Tallinna laululava oli algselt ilma klaasideta puhas betoonkarkass. Keegi projekteeris sinna aknad, nii et esimesele ja teisele korrusele tekkis siseruum. Esimesele korrusele tuli äsja moodustatud lauluväljaku administratsiooni kontor, ülejäänud alad projekteerisin muusikamuuseumi näitusepindadeks. Tegin sinna võimalusi riputamiseks ja valgustamiseks, neid pakkumisi aga ellu ei viidud. Minu projekteeritud puidust uksed teenisid laululava veel kuni 1990. aastateni. Ma ei olnud kunagi varem uksi projekteerinud. Olin äsja ülikooli lõpetanud ja saanud kogemusi vanemate kolleegide kutsel Vanemuise teatri projekteerimisest, kus minu ülesandeks olid kempsud, mille Väino Tamm hiljem ümber tegi. Samuti võtsin osa Baikali-äärse Nõukogude valitsuse sanatooriumi uue osa projekteerimisest koos Taevo Gansiga ja kogemusi sain ka diplomitööna valminud Narva energeetikute klubi kujundamisest. Tänapäeval on see Rugodivi kultuurimaja, kus algsest kujundusest on terviklikult säilinud vaid saal. Nägin nende tööjoonistega vaeva, sest tol ajal pidi iga nael ja kruvi olema märgitud mõõtudega – õppisin sellest väga palju.

Kui palju noore kujundaja töösse sekkuti?

Ega seal palju sekkuda ei tulnud, sest nii tellija kui ka mina tahtsime parimat ja leidsime ühise keele. Meie ühist visiooni täies mahus küll ellu ei viidud.

Kui loomulik oli see, et sisearhitekt, kelle kujundada on ruum laiemalt, liikus rohkem disaineri tegutsemisalale, mis vähemalt tollal oli paljuski objektikeskne? Kujundada tuli mööblit ja muudki.

Nõukogude ajale oli iseloomulik see, et kõigest oli puudus. Kui projekteeriti maja, siis tuli sellele majale projekteerida ka mööbel ja valgustid, sest neid polnud saada. Mind on alati huvitanud ruum tervikuna, selle maht ja märgilisus, et ruumi ideega samas võtmes luua ka mööbel, valgustid ja detailid. Tuleb arvestada, et detailide osakaal on ruumi mõju loomisel väga suure tähtsusega. Tänapäeval unustatakse ära, kui palju seadmeid, torusid ja juhtmeid on ruumi kujundades vaja ära peita ning et nutikas peitmine on sama tähtis kui nähtavale jäävad detailid. Mina eelistasin valguse kujundamise ülesandeid, sest tulemust oli võimalik näha teostatult. Seetõttu leiab minu loomingust ka rohkelt valgusteid.

Tööd tekkis ajapikku ilmselt aina juurde? Õpetamise tööd ka.

Tööd oli tõesti palju. Ja väga vastutusrikast. Kohe pärast lõpetamist osalesin Viru hotelli 14. ehk luksnumbrite korruse ja 22. korruse restorani projekteerimises. Samal ajal tegin väga palju kujutava ja tarbekunsti näituste kujundusi Eestis ja peaaegu kõigi sotsialismimaade tarvis, ning need olid edukad, said mitmeid vabariiklikke ja üleliidulisi preemiaid. Sellele järgnesid näitused Jaapanis ja 1974. aasta EXPO-l USAs Spokane’i maakonnas. Viimane oli maailma esimene keskkonnakaitsele pühendatud rahvusvaheline näitus üldse.

Lisaks tegime disainerite rühmaga juubelilaulupeo linnakujundusi. Samal ajal projekteerisin Ugala teatrit, mis võttis ligi kümme aastat. See oli esimene ehitus, kus projekti oli algusest peale kaasatud sisearhitekt. Seejärel valmisid 1980. tarbekunstimuuseum, 1981. Ugala, 1982. aastal Magdaleena polikliinik – kõik sisearhitektuurist mööblini, seega valmis igal aastal väga mahukas objekt. Aastaid olin kunstitoodete kombinaadi ARS ja kunstifondi peakunstnik, rida aastaid kunstnike liidu aseesimees ja 18 aastat ka kunstifondi juhatuse esimees, lisaks Lahemaa rahvuspargi kunstinõukogu liige – tänapäeval nimetatakse seda vabatahtlikuks tööks. Kui tekkis postmodernistlik loomesuund, proovisin ka seda, mille tulemusel valmis ETV keldri kohvik. Kõigest sellest väsinuna võtsin 1987. aastal vastu kunstiinstituudi kutse töötada õppejõuna ja arhitektuuri teaduskonna prorektorina.

Kust tuli julgus enda ja oma objektide eest võidelda? Kui palju mängis selles rolli varasem töökogemus? Viru hotell valmis ju tavatute võimaluste ja hea meeskonnatöö tulemusel.

Tegelikult isegi võib-olla kolleegide leplikkuse tulemusel. Ma olen alati kohapeal pidevat autorikontrolli teostanud, nii et töödejuhatajatel polnud suurt midagi teha. Kui tollel ajal arhitekt ütles, et hea, kui 30 protsenti tema ideedest on ellu viidud, ülejäänu on ehitaja ära lihtsustanud, siis mina saan öelda, et kui 30 protsenti oleks jäänud minu ideest tegemata, oleks see olnud läbikukkumine.

Olin ehitatavatel objektidel alati kohapeal. Töömehed tulid – neid oli terve järjekord –, ootasid juhendamist, sest tekkis ju pidevalt küsimusi, mida tuli lahendada. Muidu oleksid nad teinud seda oma peaga. Ma arvasin, et alati peab saama paremini ja nõudma rohkem. Tõsteti isegi 15 sentimeetrit Viru hotelli põrandat ülemisel korrusel, et merevaade oleks parem. Muutsime Taevo Gansiga seal ka funktsionaalsust. Pakkusin alternatiivseid lahendusi sellele, mida algselt oodati, sealhulgas mitmefunktsioonilisust.

USA ja Jaapani uhketes näituseprojektides – mõlemad Taevo Gansiga – oskasite näha ka võimalust suurendada siinse kunstifondi võimekust.

1973. aastal avanes mul võimalus kujundada Tōkyōs näitus „Nõukogude sotsialistlik Siber“, mis pidi katma kogu Siberi ajaloo mammutitest tänapäevani. Selle tellimuse võtsime kunstifondis vastu lootuses saada ehituslimiiti ja seadmeid mööblitootmise laiendamiseks. Neid me Moskvast ka saime, sest Eestist oli seadmeid võimatu saada. Kauplesime välja esimese metallist kaarhalli ettekäändel, et vajame seda tingimata näituse proovimontaaži tegemiseks, prototüüpimiseks ja siis selle esitlemiseks. See oli suur samm kunstifondi tootmisvõimsuse arengus ja ajakohastamises. Selle tulemusel sündis näitus Siberi vääris- ja poolvääriskividest, mille kujunduse jaapanlased ära ostsid ja mis kuuldavasti rändas Jaapanis veel kaks aastat.

USAs Spokane’is eksponeeriti 1974. aasta EXPO-l näitust „NSVL geoloogia“. Taevo Gans kujundas NSVLi teaduste akadeemia näituse „Biosfäär“, mina NSVLi välisgeoloogia näituse, kus arendasin edasi eelmise näituse jaoks välja töötatud kuppelvitriine. Kasutasin seal poleeritud alumiiniumist painutatud peegleid ja pöörlevaid aluseid, et eksponeerida luubi taga valgustatud haruldasi lihvitud teemante, rubiine ja berülle. Need vitriinid jõudsid omakorda suurema kupliga kohandatuna tarbekunstimuuseumi püsinäitusele 1980. aastal.

Olete palju tegelenud ka valgusega, kujundanud nii valgusteid kui ka valgust. Juba 1969. aasta „Ruumi ja vormi“ näitusel oli teil väljas valgustite seeria. Sisearhitektuuris on ju kõik elemendid olulised. Kuidas te just valguseni jõudsite?

Olen alati võimalikult väheste detailidega püüdnud teha võimalikult palju, kujundades niimoodi valgustite perekondi. Üksikut valgustit mul polegi. Ja see on mulle olnud väga huvitav hobi ning töö.

Teisel kursusel anti meile ülesandeks teha laualamp ja ma tegin ühe. See ei kukkunud hästi välja ja jäi kuidagi kummitama. Seejärel lugesin taani disaineri Poul Henningseni kohta. Tema ei pidanud valgustite projekteerimist mingiks kunstiks, vaid valgusfüüsikaks ja teaduseks. Võin lugeda ennast Henningseni meetodil edasi töötavaks disaineriks. Tema oli esimene, kes hakkas kasutama inseneride juba tehtud tööd. Ta viis elukondlikku kasutusse lahendused, mida oli varem rakendatud autolaternate ja jalgrattalampide puhul. Valgus läheb ju igale poole laiali, aga reflektori abil koondati see paralleelseks – see ongi autolambi põhiomadus. Valguskiirte suunamist saab peegelduse abil vormida. Kui seda ideed ei kasuta, võib saada lihtsalt ilusa lambi, aga see ei pruugi ruumi valgustada nii, kuidas vaja. Selle teise kursuse ebaõnnestunud lambi tõttu sain ühtlasi aru, mida valgus võib üldse tähendada.

See kõik on hästi ratsionaalne ja selge. Kas on midagi vähem ratsionaalset, mis kannustab looma?

Muusika. Maalid näiteks. Teaduslikud artiklid. Ajalugu ja teadmised.

Kas miski on olnud teile disaineritöös ja kujundajana oluline, miski, mis pole ajas muutunud? Kas on midagi jäävat?

Ma üritan oma joonised nii maksimaalselt ellu viia, kui ma oskan. Ja sinna panen kõik. Üks asi on kavandamine ja teine teostamine. Teostamine on põhiprobleem ja muutumatu läbi aja. 2018. astal tegime Tõnis Vellamaa organiseerimisel Simo Heikkilä ja Taevo Gansiga sisustusmessile „Interjöör“ näituse „Kuu ja puu“, kus esitlesime oma uusimaid valgusteid. „Kuu ja puu“ liikus edasi „Habitare“ sisustusmessile Helsingisse. Koos Soome valgusti-korüfeedega esitlesime oma mõtteid valgusest ja valgustitest. Need mõtted ja väärtused on ajas muutumatud. Samal ajal valmis mul ka Ugala teatri rekonstrueerimise ja restaureerimise projekt, kus tuli kogu 1970ndate–1980ndate kujundus autentselt säilitada ja siiski ka päris palju detaile lisada ning varasemat uutele tehnoloogiatele kohandada. See töö pälvis 2022. aasta rahvusvahelise disainiauhinna tiitli [International Design Award ehk IDA – toim] ja pronksi interjöörikujunduse eest. Auhinda annab välja Farman Group Los Angeleses.

Olete disaini- ja sisearhitektuuri väljal tegutsenud väga pikka aega. Millised on teie tähelepanekud siinse disaini arengu kohta? Kas teil on olnud praktikuna aega jälgida, kuidas on disain ja selle tähendus aja jooksul muutunud? Kas tahaksite vahel mõnel puhul ka sekkuda?

Minu meelest just palju muutunud ei ole, ainult moed on muutunud ja viisid, kuidas edasi anda seda, mida turg nõuab. Muidugi on muutunud tehnoloogia ja ka projekteerimise tehnoloogia, aga mitte sisulise idee ja funktsiooni projekteerimise mõttes. Murelikuks teeb mind 2000. aastatel alanud Eesti disainistrateegia arengupotentsiaali peatumine. See tähendab, et siinse disaini rakendamine ettevõtete omatoodangu valmistamisel on põhimõtteliselt liiga vähene, et konkureerida välisturul.

On arusaadav, et kui riigi iseseisvuse taastamise järel oli majandus arenemisjärgus ja omatoodete asemel tehti alltöövõttu, siis praegu on tendents muutunud, kuid riiklikult toetatava disaini­strateegia rakendamine meie tööstuses on siiamaani puudu.