Ääremärkusi teaduse vahelt. Kas üldse saab tagasi minna, kui homset nagunii pole?

Lauri Laanisto – elab vaid ammu unustatud veel mitte kätte jõudnud hetkedes

Kunagi ammu luges üks Eesti ärimees Paulo Coelho „Alkeemikut“, sattus sellest elupöördelisse vaimustusse ja läks Hispaaniasse raamatu peategelase, vaese karjapoisi Santiago jälgedes käima. Kuulutas pärast ajalehtedes, ja küllap ka siiralt, kuidas raha kokkuajamine pole üldsegi tähtis, tuleb iseenda ja oma spirituaalsusega tegeleda jne. Kui ta seda parasjagu ajakirjanduse vahendusel tegi – ja see periood vältas omajagu aastaid –, siis mul läks lugedes ikka ja jälle mõte sellele, et huvitav, kas ta seal kusagil Hispaania mägedes ka mõne lamburiga kohtus. Ja kas ta siis püüdis neile seletada, et vaat – te juba elate ideaalset elu, ärge ajage taga mammonat, kõik materiaalne on kaduv ja hingetu, edu ja mugavuste tagaajamine ei too õnne jne. Ma tean seda, sest olen rikas ja edukas, aga nüüd mõistan, et see on eksitee. Vaevalt midagi sellist juhtus, aga kui oleks juhtunud, küllap oleks see ärimees nendelt lamburitelt kitli peale saanud.

Algosakesed

Olen püüdnud juba õige mitu aastat kirjutada Pentti Linkola eesti keelde tõlgitud raamatutest, mida nüüdseks on kokku kolm – kõik Priit-Kalev Partsi tõlgitud, välja antud ja paljuski ka kommenteeritud. Aga mul pole see kuidagi edenenud, kogu aeg olen teelahkmetele pidama jäänud. Üks esimesi märksõnu, mis seoses Linkolaga vahest enamikule pähe torkab, on vastuolulisus. Just see ongi tema tekstide, aga ka tema enda käsitlemist pärssinud. Vähemalt mind on tagasi hoidnud. Kuigi Pentti Linkola peamise maaletooja Priit-Kalev Partsi meelest on see pigem Linkola arvustajate võimetus teda sügavuti mõista, mitte Linkola enese vastuolulisuse probleem („Nurjatu küsimus“, lk 94-95). Lugesin Linkola raamatuid nende eesti keelde jõudmise järjekorras. Esimese hooga jättis „Teisitimõtleja märkmed“ üsna kehva mulje. Vali ja valimatu kõiki mitteendasuguseid halvustav räuskamine, millele lisandus „Ellujäämise küsimuse“ niivõrd pöörane utopism, et sellest üldse mingigi osa täideminekuks peaks Soome olema vähemalt eraldiseisev planeet täiesti omaette universumis. Ju siis olid ootused Linkola mõtetele ja tekstidele, mille kohta olin ikka ja jälle juba viimased paarkümmend aastat nii ühe kui teise suust kuulnud, omajagu kõrged.

Aga ma ei saanud rahu. Midagi pidi ju selles kõiges olema – muidu ta vaevalt oleks nii kaua ja nii mitmel, minu silmis väga tarkadel ja arukatel inimestel meeles püsinud. Püüdsin esmamuljet unustada ja uurisin veidi lisa. Kuulasin Rein Kuresoo „Ööülikooli“ saadet „Pentti Linkola ökofašism“.¹ Priit-Kalev Partsi kõrval, kes need kaks raamatut oli tõlkinud ja välja andnud (esimese valiku Linkola esseid tõlkis Parts 1997. aastal ning need ilmusid pealkirja all „Juhatus 1990ndate mõtlemisse“ ja on taasavaldatud „Teisitimõtleja märkmetes“) on Kuresoo vahest teine meie mõtleja, kes Linkolaga mitte üksnes tekstide kaudu, vaid isiklikumalt kokku on puutunud.

Vaatasin Soome telesaateid Pentti Linkolast, sealhulgas nii teledokke ja portreesaateid kui ka tema osalusel valminud vestlussaateid.² Ja olin Linkolast peaaegu võlutud, tema tagasihoidlikusest ja rahulikkusest, sõnade valimise kaalutletusest. Empaatiat lisas teadmine Linkola depressioonihoogudest, lahutusest ja muudest eluraskustest. Vastuolulisuse veelahe jooksis seega peaasjalikult Pentti Linkola isiku ja tema tekstide vahelt, ent asja tegi keeruliseks ehk lausa tabamatuks see, et veelahe on justkui äraspidi – tavaliselt on ikka nii, et inimese nõrkused (on need siis jutumärkides või ilma, kuidas kellelegi) avalduvad rohkem vahetus suulises suhtluses, aga mitte tekstides. Linkola puhul näib asi olevat vastupidi.

Üldsegi – kas ja kuivõrd tuleks kellegi tekste, eriti veel, kui need on peaasjalikult poliitilis-programmilised ja mõeldud kehtima kõigile, käsitleda nende inimeste endi eraelulisust arvesse võttes? Ühest küljest kahtlemata veenab programm lugejat rohkem, kui ta teab, et selle autor ise oma programmi järgi elabki. Nii ju müüakse kõikjal maailmas dieedinippe – nende väljatöötajatel on alati kaasas oma vanad teksad, kuhu neid nüüdseks mitu mahuks, sest nad on oma süsteemile pühendunud. Nii käivad ka Pentti Linkola ja tema väljapakutud elukorraldus sageli retseptsioonis kokku nagu sukk ja saabas. Teisalt – no ei veena mind poliitikud seepärast, et neil on ilusad kirjud sokid jalas või valge kampsun seljas. Eriti kui nad annavad lubadusi stiilis, et kui leiba ei jätku, pakub valitsus kõigile kooki. Rõivad ei asenda programmist puuduolevat seletust selle kohta, kust ja kuidas see kook tulema hakkab ning muid vastuolusid ja puudujääke.

Ent Pentti Linkola ei ole ju poliitik, kuigi tekstid on tal väga poliitilised. Ise määratleb ta end praktilise filosoofina („Nurjatu küsimus“, lk 10). Omaenda tõekspidamiste järgi elamine tõestab tema mõtete võimalikkust ja annab vastuse sellelesamale „nurjatule küsimusele“, milleks on see, et kas inimene on üldse võimalik liik. On ju! Ent kuulutada end seejuures enam-vähem ainsaks inimeseks, kes üldse suudab õigesti mõelda („Nurjatu küsimus“, lk 8) – siis muutub küsimuse püstitus vildakaks. Meenub see Tartu puusulg, kelle kõva mehe testis oli võimalik täispunkte saada vaid temal endal.³ Ning see tekitabki paljuski neid hõõrdumisi, mis mul tema tekste lugedes tekivad. Olen juba ennegi maininud oma kimbatust seoses sellega, kui autori isiksus, selle eripära ja suhted teiste autoritega hakkavad tema mõtete käsitluses domineerima.⁴ Pentti Linkola tekstide puhul on ta paljuski selle lõimingu juba ise ära teinud ja oma mõtted nii tugevasti oma isiku külge sidunud, et see ei võimalda enam mõtte tuumakust eriti hinnatagi ning üldistusmäär, rakendusvõimalikkus ja kõik muu säärane hajub olematusse.

Erakordseid mõtteid olevat aga Pentti Linkolal vaat et rohkem kui kellelgi teisel. Või vähemalt jäi mul selline mulje Priit-Kalev Partsi jutust, kes ütles Pentti Linkola vastilmunud kolmanda raamatu „Nurjatu küsimus“ esitlusel Tartus, Looduseuurijate Seltsi saalis 26. IX (mälu järgi tsiteerides) et „kui tarkadel inimestel on elu jooksul üks hea mõte, geeniustel ehk kaks, siis Linkolal oli neid vähemalt neli-viis“.⁵ Sattusingi suve lõpus raamatupoodides uut Pentti Linkola raamatut „Nurjatu küsimus“ märgates elevusse, kuna see näis pakkuvat võimalust mul oma kimbatus viimaks ära lahendada. Vähemalt mingilgi määral. Sest lisaks Linkola enda tekstidele moodustab teise poole raamatust arutlused ja tõlgendused tema mõtetest (esitlusel nimetati neid tekste küll järjekindlalt järelehüüeteks). Nagu raamatut tutvustavas tekstis kirjas on: „Raamat sisaldab Linkola peateost „Juhatus olulisse mõtlemisse“ ning Eesti keskkonnamõtlejate Kaupo Vipi, Madis Vasseri, Kaido Kama, Toomas Trapido, Juhan Javoiši, Leonhard Koorti ja Priit-Kalev Partsi Linkolast ajendatud esseid Epp Margna illustratsioonidega. Autorid küsivad ja seavad küsitavaks moodsa tsivilisatsiooni kõige juurdunumad tõekspidamised, vaadates kaugemale kui religioon, loodides elulisemalt kui teadus, sügavamalt kui filosoofia.“

Süntees

Võib-olla on Linkola erakordsed lood ja mõtted tuntud olnud juba piisavalt kaua, nii et need on lihtsalt muutunud enesestmõistetavateks. Autorsuse lahustumise kaasa toov „käibesseminek“ ongi ju üks tõelise geniaalsuse tunnusmärke, kuigi mitte sugugi ainus ega kohustuslik. See, et inimtekkelised kliimamuutused on vaid üks osa üleilmsest keskkonnakriisist ning elupaikade hävitamine, loodusressursside ülemäärane ja loodust hävitav tarbimine saab inimkonna elu mõjutama palju põhjalikumalt või et linnastudes loodusega kontakti kaotamine teeb meid osavõtmatuks selle hävitamise suhtes või et ainus viis selle kobarkriisi üleelamiseks on tagasi looduse juurde naasta ning tehnoloogia ja linnaelu mugavustest loobuda. Kindlasti annab selle üle vaielda, aga minu meelest on just need Linkola kõige fundamentaalsemad mõtted – tema maailmavaate alustoed. Kuid need on ka mõtted, mis on alaliselt kohal olnud juba aastakümneid. Sporaadilisemalt, ent põhjalikumalt läbikirjutatutena juba vähemalt „mägede Johannesest“ ja „rahvusparkide isast“ John Muirist (1838–1914) ning ehk isegi pastor-naturalist Gilbert White’ist (1720–1793) saati. Võib-olla annab selle ainulaadsuse kvaliteedi Linkola mõtetele tema väljenduse emotsionaalsus? Tema maailmavaate lohutu ja kohati väga kibestunud süngus, mis kipub näiteks hästi peale minema paremas servas olevatele konservatiividele, kuna nemadki tavatsevad sellesarnasel moel hukatust kuulutada. Valdavalt loodusesse ja selle väärtustesse siiski hoopis vastupidi, utilitaarselt suhtudes.

Need mõtted pole midagi uut ka algupärases eesti mõtteloos. Näiteks Jüri Liiv oma palju kõmu tekitanud „Suures rohepöörde käsiraamatus“ (Hea Lugu 2023) ennustab lähitulevikku ja kirjeldab selle hukkamineku põhjuseid Linkola sarnaselt. Kuid Liiv rõhutab oma raamatus läbivalt emotsioonidele tuginevate lahenduste mõttetust paratamatustest läbiimbunud reaalsuses. Kümmekond aastat tagasi täitis sedasama maailmapildi nišši Kaupo Vipp oma „Globaalpohmelusega“ (DS Varahaldus 2012). Ning mõneti paradoksaalsel kombel kasutavad täpselt sama retoorikat ka globaalse kriisi täielikud eitajad – näiteks Juhan Partsi (suguluse kohta Priit-Kalev Partsi kohta puuduvad mul andmed) viimase aja arvukad „partsatused“ rohepöörde ja energeetika teemal. Laias laastus pakuvad need äärmused – näiteks Linkola ühelt poolt ja Juhan Parts teiselt poolt – siiski ühesugust lõpplahendust: riiklikult isolatsionistlik käitumine, millega kaasnevad ulatuslikud ühiskondlikud muutused kindlalt ennustatavates suundades. Juhan Partsi ettekujutuses olemasolevad majandusmudelid siiski säilivad, ent Linkola, Vipi jt arvates muutuvad need täielikult, märksõnadeks lokaalsus, naturaalmajandus, kogukondlikkus jne. Kõige selle jaoks väga läbimõeldud ja Eesti oludele kohase praktilise ühiskondliku toimimise süsteemi on välja pakkunud eelmainitud Kaupo Vipp (kellelt on üks tekst ka kogumikus „Nurjatus küsimus“) oma „Lokaalravitsuses“ (DS Varahaldus 2017) – ja ma usun, et selle süsteemiga olnuks ka Pentti Linkola ise suuresti päri.

Kuid Linkolat lugedes on tema tekstides raske mitte märgata pea et leegitsevat emotsionaalsust. Vahetus kokkupuutes väga tagasihoidlik, peaaegu et usumehelikult vagur ja kaalutlev Linkola lajatab oma esseedes etteheiteid kõikidele enda ümber. Tal on väga melodramaatiline maailmapilt – mina versus maailm –, kus on üheselt selge, kellel on õigus ja kes on eksiteel. Peaaegu keegi teine ei suudagi üldse mõelda, ja isegi kui suudab, siis mõtleb valesti ja seega tema üksi seisab tõe eest. See mõtteviis kummastab, kuna suur osa Linkola jutust edastab ju täiesti elementaarseid ökoloogilisi teadmisi. Tal ongi igati õigus, kui ta räägib Soome metsade süsteemsest hävitamisest. Kes ehk ei usu Pentti Linkola isiklikel kogemustel põhinevaid järeldusi (Linkola lähtub väga suurel määral oma kogemusest, mis näiteks lindude arvukuse ja leviku andmete kohta on erakordselt süsteemsed ja põhjalikud), siis võib sisult samasuguseid järeldusi lugeda näiteks Soome läbi aegade kõige väljapaistvama ökoloogi Ilkka Hanski (1953–2016) sulest, kelle vaimne testament „Sõnumeid saartelt“ („Viestejä saarilta“, Gaudeamus 2007) on ka eesti keeles olemas.⁶ Samuti on Linkolal õigus ka muudes loodust puudutavates suurtes protsessides, mis näitab, et tema tähelepanekud on põhjalikud ja mõttetöö nende analüüsimisel tõepoolest adekvaatne.

Põhjalik ja adekvaatne küll, ent näiteks bioloogi või ökoloogi jaoks ei ole selles kõiges siiski mitte midagi uut ega erakordset. Kindlasti olid need ideed ja arusaamad looduse toimimisest olemas juba siis, kui Linkola oma tekstid kirja pani. Juba Alexander von Humboldt kirjutas need rohkem kui 200 aastat tagasi väga põhjalikult ja ka emotsionaalselt lahti (oli ju hea sõber Goethe tekstiloomes talle suureks eeskujuks).⁷ Vahest võiks siis Linkola erakordsus seisneda nende mõtete vormimises ühiskondliku toimimise tervikkäsitlusse? On ju sedasorti katseid tehtud veelgi – valdavalt lähtuvad need programmid ja manifestid mütoloogilis-patriootilise (ilu)kirjanduse kokkusegamisest teadusega, kusjuures heal juhul nopitakse teadusest kinnitusi nagu kirsse tordilt, ent halvemal juhul pööratakse teadmised pahupidi. Need võivad olla leebed ja mängulised käsitlused nagu Valdur Mikita eestluse müüdiloome või ka tsivilisatsioone hävitavad nagu Aleksandr Dugini eurasianistlik kompott. Linkola on selles mõttes eristuv küll, kuna tema programm tugineb üdini loodusteadustele ja mingit udu ta sinna juurde ei aja. Ent seegi ei ole mu meelest oma olemuselt unikaalne, kuna paljuski analoogne programm oli ju ka näiteks sotsiaaldarvinism, mille darvinismieelseks näiteks on kas või Thomas Robert Malthuse „Essee rahvastiku printsiibist“ (1798).⁸

Lõhustumine

Sotsiaaldarvinismiga on Linkolal omajagu ühisjooni (veel üks temaga tugevasti seotud märksõna on ju ökofašism), kuigi Priit-Kalev Parts kuidagi väga kummaliselt seda seost Linkola puhul eitab – ja et darvinistlik arusaam loodusest ja selle toimimisest olevat üldse täiesti väär mõtlemine („Nurjatu küsimus“, lk 152). Minu meelest võitleb Priit-Kalev Parts selle koha peal (ja ka väga paljude teiste Linkola tekstide eri aspekte kritiseerivate mõtete puhul) küll õlgmehikesega. See on võtmetähtsusega üleminek – loodusteadustelt ühiskonna toimimise juurde. Just siin mu meelest kõik rappa lähebki, kui Linkola hakkab loodusteaduslike teadmiste põhjal ühiskonnakorraldust paika panema. Selle juures tulevad tema nõrkused (just nimelt nõrkused, vastuolud ja möödapanekud mõtlemises) väga hästi esile. Ja neid on palju, nii palju …

Alustame nendest, mida on Linkola kodumaises retseptsioonis juba välja toodud. Sirbis „Ellujäämise küsimusest“ kirjutades ütleb Riho Paramonov väga tabavalt: „Pentti Linkola nõrkus pole mitte radikaalsus, vaid totaalsus.“⁹ Ja veelgi tabavamalt sealsamas ka, et: „Linkola tunneb hästi loodust, kuid vististi mitte inimest.“ Kuigi Linkola ise väidab, et kõikidest liikidest tunneb ta just inimest kõige paremini („Nurjatu küsimus“, lk 17).

Kui lähtuda puhtalt tekstist – mitte niivõrd sellest, millest Linkola kirjutab, vaid kuidas, siis kõige enam meenutavad tema tekstid mulle hübriidi Henry Thoreaust oma üksildases Waldeni hütis ja J. D. Salingeri tegelaskujust Holden Caulfieldist New Yorgi tänavasaginas. Kõik kolm on maailmas pettunud, ent mitte üksnes seepärast, et ülejäänud maailm on nende meelest rumal, ahne ja pime, vaid ka seepärast, et maailm ei mõista neid. Nende erilisust. Linkola „Teisitimõtleja märkmetes“ pole mingit panikovskilikku enesehala „tütarlapsed ei armasta mind enam …“, vaid raudkindel veendumus, et (soome) naised ongi linnaelu peal raisku läinud ega saa enam aru, et kõige õigem elu nende jaoks on see, mida pakuks neile üksinda metsajärve äärses hütis elav kalur („Teisitimõtleja märkmed“, lk 14–21), sest „iga üksinda magatud öö on kuritegu looduse vastu“ („Teisitimõtleja märkmed“, lk 21). See ongi see totaalsus, mis avaldub kohati väga ebameeldiva räigusena ja väga erinevatel teemadel.

No olgu nii. Eks tekste ongi soovi korral lihtne tükkideks lasta. Mul pole üldse sellist soovi, kuid paratamatult jäävad sellised seigad silma ja mõjutavad, kuna ksenofoobiat ja seksisismi leiab ikka kamaluga. Vastuoludest rääkimata. Tekstidest kumab läbi üks tüüpiline eksistentsiaalne probleem, mis sageli diktaatoritele palju peavalu tekitab – kuidas näida lihtne ja tagasihoidlik inimene, justkui rahvamees, aga samal ajal olla kultuslikult ülistatud, sest ollakse ainus tark ja teised on lollid. See kõige põhilisem vastuolu, mis kogu aeg Pentti Linkola tekstidest (eriti „Teisitimõtleja märkmetest“) häirivalt esile kerkis, seisneb selles, et Linkola tahab, et inimesed oleksid lollid (kasutan siin seda sõna väga laias tähendusväljas, mis hõlmab väga paljusid aspekte, mida kõike ei jõuaks siin välja tuua – detailide teadasaamiseks tuleb Linkola raamatuid lugeda). Aga samal ajal kurdab pidevalt selle üle, kui lollid nad on. Linkola toob tihtipeale omaenda isiku tekstides näiteks nagu mingi etaloni ja seda juhtub nii sageli, et see omandab teatava peegeldusliku efekti: kui Pentti Linkola võtab hommikusöögiks kotist kamalutäie kaera, siis on see ainus ja õige hommikusöök. Linkolale meeldib suusatada – seega on suusatamine hea. Visuaalne kunst talle ei meeldi – ja nii on kunst kasutu, või pigem lausa kahjulik. Jne, jne. Maitsest ja eelistustest ja kõigest muust rääkimata, Linkola meelest puuduvat inimeste vahel looduslikud erinevused. Ei mingit geneetikat, mis määrab paljuski inimese toidu- ja muid taluvusi, ei mingeid ainevahetuslikke erinevusi, nii et kõik paksud on paksud seepärast, et nad on tahtejõuetud ja puuduliku enesedistsipliiniga ning nende olemasolu on teistele piinlik („Teisitimõtleja märkmed“, lk 29–33). Nojah, olemegi teksti stiili juurest jõudnud sügavamale sisu juurde. Sõnalise räuskamise taga näivad Linkolal olevat üllatavalt suurel määral puhtisiklikest maitse-eelistustest lähtuvad rindejooned, mis näivad täiesti läbimõtlematul kujul ta tekstidesse tungivat ja seal mõistlikkusele tublisti tuupi tegevat.

See on tõepoolest hämmastav, kuidas nii sageli muidu väga targad ja võimekad inimesed kohe mitte üldse oma ninaotsast kaugemale ei suuda näha. Ning sellega ongi otseselt seotud Linkola mõtlemise kõige silmapaistvam eripära. See, mis teeb ta vastuoluliseks ja annab kätte selle veelahkme tekkimise algusotsa. Tema totaalsus on mõtlemise individualismis. „Nurjatus küsimuses“ õige mõtlemise aluseid kirjeldades tuleb see kujukalt välja (lk 8–11). Vahest kõige fundamentaalsem eripära Linkola mõtlemise üldisemas raamistikus on see, et ta peab teadmisi ja mõtlemist rangelt ühe aju tegevuse tagajärjeks – tähtis on ühe indiviidi teadmiste kogumise ja analüüsimise protsess („Nurjatus küsimus“, lk 11–15). Kaks pead ei tule kõne allagi, ei mingit newtonlikku hiiglaste õlgadele ronimist. Mu meelest on see paljuski ummiktee, sest teadmiste hulk (isegi kui pidada silmas vaid linkolalikult õigesti mõtlemise tagajärjel sündinud teadmisi) on praeguseks ajaks juba nõnda suur, et üksinda sellest kõigest läbi ei pure. Tõsi, ei pure ka mitmekesi. Ja loomulikult tulevad erakordselt head mõtted pähe tavaliselt ühele inimesele, kuid teistega konsulteerides tuleb enamasti ikka välja, et need mõtted on juba ka varem kellelegi pähe tulnud, läbi kaalutud ja mängitud.

Selles osas olen Linkolaga nõus, et meie praeguse ja mu meelest juba möödalastud tagasipöördumisvõimalusega kriisi juured on mõtlematuses ja valesti mõtlemises. Ent just seesama mõtlematus teeb mu meelest ka võimatuks ennustada, kuhu see asi kõik välja jõuab. Isegi kui lähtuda Jüri Liivi või Kaupo Vipi või ka Peter Zeihani ja teiste parasjagu orbiidil olevate planeedil leiduvate ressursihulkade analüüsimisega tegelevate mõtlejate väljapakutust. 2019. aastal olevat USAs kuuendik elanikkonnast ühel või teisel moel ette valmistunud zombide rünnakuks.¹⁰ Ent kui tuli COVID, siis ilmnes, et väga paljud neist survivalistidest ehk prepper’itest nagu neid kutsutakse, ei suutnud isegi kümme minutit järjest läbi kaitsemaski hingata. Ennustamine ei ole enam tänamatu selle töö tegijale, vaid ka tehtud ennustustega end kurssi viijate jaoks.

Epiloog

Kas Linkola mõtted elavad Eestis edasi, nii nagu need on juba aastakümneid seda teinud? Nüüd, kui tema põhilised teosed on eesti keeles olemas ja veel üsnagi põhjalikult kommenteerituna pealegi. Mulle näib, et ühiskonnas laialt levimise asemel võib Linkola mõttepärand hakata hoopis kapselduma, muutudes väga kitsa kildkonna „vaimseks omandiks“, mida mittepühendatutel oleks parem mitte torkida. Sest nad ei saa sellest kõigest aru. Esiteks sellepärast, et nad ei tea ja tunne Linkolat piisavalt ja teiseks seetõttu, et nende mõtlemine on juba lootusetult tsivilisatsiooni poolt rikutud. Jõudsin sellele arvamusele siis, kui olin „Nurjatu küsimuse“ esitluselt raamatu ostnud ja järgmisel õhtul kodus selle ette võtsin, alustades neist n-ö järelehüüetest. Kapseldumise suundumus kangastus kohe esimese teksti esimesel leheküljel. Tegu oli Priit-Kalev Partsi tekstiga, mis algab nii: „Linkola tekitab meeltesegadust. Ta ei mahu ühtegi tsivilisatsiooni kastikesse. Haritlasi hirmutas kala, tõrva ja higi lõhn, millest oli läbi imbunud kogu tema isiksus. Oma kätega kartuleid panev ja noota vedav kalur ei saa ju olla mõtleja – ja vastupidi! Ja kui ikkagi on mõtleja, siis olgu ülikoolis, kus on selliste koht, aga tal pole ju kõrgharidustki! Ja kuhu see kõlbab, et filosoof on linnu-uurija, mitte aga humanitaar – mida need bioloogid ka mõttekunstist jagavad! Ka akadeemilised ornitoloogid võõrastasid Linkola filosoofilist ja poliitilist haaret samavõrd kui temast õhkuvat kala ja hobusehigi hõngu. Kuhu see kõlbab, et inimene on ühekorraga kõike seda: kalur, linnumees, aktivist, alternatiivpoliitik, keskkonnakriisi sümbol, poliitiline tegevuskunstnik, trikster, provokaator, retoorika suurmeister, avalik intellektuaal…“ („Nurjatu küsimus“, lk 94).

„Nurjatus küsimuses“ annavad õige mitu järelehüüet hulgaliselt mõtteainet maailma praeguse eluolu võimalike arengute kohta väga mitme nurga alt alates kodanikuaktivismist kuni keelestruktuuride ja kristluse süvahoovusteni. Kuid omajagu on ka selliseid, mille sisu kinnitab eelmises lõigus esitatud kapseldumisehüpoteesi. Kuidagi väga isikukultuslikuks läks kätte ära. Meenus võõrasisa, kes lapsepõlves alailma kuulutas, et „isegi kui ma eksin, on mul õigus!“. Linkola kriitika on küll ära kaardistatud, ent sellest põigeldakse kõrvale teravmeelitsemise, õlgmehikeste ja ise-nad-on-lollid suhtumisega („Nurjatu küsimus“, lk 94–100; 141–6; 150–160). Need on lugejat alavääristavad tekstid, kus talle öeldakse, et ükskõik kes ja milline ta ka poleks, ei ole ta nagunii võimeline Linkolat täielikult mõistma. Väga sarnane meeleolu oli ka „Nurjatu küsimuse“ esitlusel ja ka juba varasema teose „Ellujäämise küsimus“ esitlusel.¹¹ Nagu on tunnistanud „Teisitimõtleja märkmetest“ kirjutades blogija Tilda: „Lisaks olgu öeldud, et kui ma oleksin näinud raamatu esitluse videot enne raamatu lugemist, oleks see minust vist lugemata jäänud.“¹² Nii et küllap pole ma ainus, kel Linkolat lugedes sellised mõtted tekivad.

1 Raadio ööülikool. Rein Kuresoo, Pentti Linkola ökofašism. – 15. IX 2018.

2 Youtube’i kanalilt Linkola Translations leiab mõned ingliskeelsete subtiitritega varustatud saated. @linkolatranslations4949.

Georg Grotenfelt, The Dissident: A Day in the Life of Pentti Linkola. Nostalgia Film Ky 2018. Youtube 31. VIII 2020.

3 Priit Pullerits, Kõva mehe test ehk kuidas leida oma koht meeste hierarhias? – Pulleritsu/Scanpixi spordiblogi 19. XI 2014.

4 Lauri Laanisto, Ääremärkusi teaduse vahelt. Ekseldes võõrastes teadusmetsades. – Sirp 10. V 2024.

5 Hiljem raamatust üle kontrollides avastasin selle sama koha pea sõna-sõnalt Priit-Kalev Partsi tekstist, kus sõna „mõte“ asemel oli „lugu“ („Nurjatu küsimus“, lk 95).

6 Ilkka Hanski, Sõnumeid saartelt. Elurikkuse ilmatuur. Tlk Lauri Laanisto. Varrak 2018.

7 Alexander von Humboldt, Lõuna-Ameerika rohtlates ja jõgedel. Reis Uue Mandri ekvinoktsiaalpiirkondadesse. Tlk Ralf Tomingas. Sari „Maailm ja mõnda“, Eesti Raamat, Tallinn 1972.

8 Thomas R. Malthus, Essee rahvastiku printsiibist. 1798. Eesti keeles (tlk Ene-Reet Soovik) ajakirjas Akadeemia, 2011 273(12) ja 2012, 274(1).

9 Riho Paramonov, Pentti Linkola vastuoluline ellujäämisretsept. – Sirp 27. V 2022.

10 Linley Sanders, 14% of Americans have a zombie apocalypse plan. – YouGov 1. X 2019.

11 Selle leiab ka jupikaupa Youtube’ist üles pealkirja „Pentti Linkola Ellujäämise küsimus Tallinna esitlus“ all, ka „Nurjatu küsimuse“ esitluse lindistus pidi kunagi Youtube’i üles saama, kuid seni pole ma seda sealt veel leidnud.

12 Pentti Linkola „Teisitimõtleja märkmed“ – tildajatarakanid.wordpress.com 27. XI 2023.