Kas Eesti hariduspoliitikas on ruumi maailmaharidusele?

Vaja on muutust loovat haridust, uut sotsiaalset kokkulepet, mis lisaks sellele, et tagada kõikidele lastele võrdsed võimalused kvaliteetsele haridusele, peaks viima ühiste kestlike tulevikuvisioonide poole.

JOHANNA HELIN

Viimastel aastatel on Eesti koolid hakanud varasemast rohkem tegelema globaalprobleemide (kliimamuutused, ökoloogilised kriisid, ebavõrdsuse kasv, ränne, konfliktid jne) tundmaõppimise ja nendele lahenduste otsimisega. Motivatsioon on tekkinud nii õpilaste kui ka õpetajate enda huvist, aga ka arenenud võimalustest teemasid huvitavalt ja mitmekülgselt avada. Abiks on tulnud uus mõiste „maailmaharidus“, mis püüab hoida alal lootust, et maailma on võimalik muuta kestlikumaks ja õiglasemaks. Aktiivsed maailma- ja Eesti kodanikud seavad nõudlikud poliitilised eesmärgid, tarbivad kestlikult ning näitavad empaatiat ja solidaarsust nii kohalikul kui ka maailma tasandil.

Eestis on maailmaharidust edendatud peaaegu 20 aastat. Põhiliselt on seda teinud kodanikuühendused. Mitmed aktiivsed Eesti koolid ja õpetajad on selle aja jooksul algatanud hulgaliselt ettevõtmisi (maailmapäevad, filmid, arutelud, rollimängud, külalised jpm), mille eesmärk on laiendada laste ja noorte teadmisi maailmast väljaspool Euroopat ning sellest, kuidas Eesti on laia maailmaga seotud kaubanduse, tarbimise, rände ja ühiste probleemide kaudu. Samuti on arendatud positiivset hoiakut inimõiguste ja kultuurilise mitmekesisuse suhtes ning aktiivset vastuhakku ebaõiglusele. Kasutatakse õppijakeskseid ja uuenduslikke meetodeid, õppeainete lõimingut ja aktiivõpet. Tuge kõigele sellele on pakkunud MTÜ Mondo ja teised kodanikuühendused, Euroopa Komisjoni projektid, välisministeerium ning Eesti rahvusvahelise arengukoostöö keskus (ESTDEV), keskkonnateemadel ka keskkonnainvesteeringute keskus.

Kestlikum ja õiglasem maailm hariduse abil?

Haridusministeeriumi osa maailmahariduse arendamisel on seni olnud tagasihoidlik. Hariduspoliitilisest diskussioonist on puudunud kriitiline pilk hariduse rollile üleilmsete probleemide tekkes või arutelu hariduse võimalustest nende lahendamisel. Poliitikat juhib neoliberaalne ja rahvuskonservatiivne mõtteviis, mille järgi on hariduse prioriteetideks majandusedu ja tööturu teenimine ning eesti keele ja kultuuri jätkusuutlikkus. Tulevikuvisioone on selle järgi vaid üks – see põhineb majanduskasvul, tehnoloogia arengul ja eesti keele oskuse arendamisel.

Sama maailmavaade on tajutav ka „Haridusvaldkonna arengukavas 2021–2035“, kus nähakse küll ette muutuvat globaalset keskkonda, millega peab arvestama ja toime tulema. Õppekavad peaksid pöörama aineteadmiste ja -oskuste kõrval senisest enam tähelepanu üld- ja tulevikupädevustele. Arengukava tekst ei tekita aga tunnet, et hariduse kaudu oleks võimalik mitte ainult muutustega kohaneda, vaid ka ühist positiivset tuleviku ise kujundada.

Samasugune hoiak kandub üle ka noortele. 2020. aastal avaldatud PISA uuringus „Kas Eesti noor on maailmakodanik?“ arvas alla poole Eesti 15aastatest, et nad saavad „maailmas esinevate probleemide suhtes midagi ette võtta“, ja 51% vastas, et „minu käitumine võib mõjutada teistes riikides elavaid inimesi“. Samasugust tulemust näitab 2022. aastal läbi viidud rahvusvahelise kodanikuhariduse uuring (International Civic and Citizenship Education Study, ICCS), mille kohaselt on Eesti õpilased heade teadmistega, aga osalus koolis, kogukonnas ning oodatav poliitiline osalus on langustrendis ja märksa loium kui teistes uuringu riikides.

Rahvusvahelisel tasandil, eriti UNESCOs, on juba aastaid räägitud muutust loova hariduse vajadusest, uuest sotsiaalsest kokkuleppest, mis lisaks sellele, et tagada kõikidele lastele võrdsed võimalused kvaliteetsele haridusele, peaks viima meid ühiste kestlike tuleviku­visioonide poole. Visioonid mitmuses, sest neid on erinevaid. Üha rohkem inimesi näeb näiteks probleeme piiramatu majanduskasvu idees ja riske pimedas tehnoloogiausus. Mõned tunnetavad, et ajaloolised privileegid taastoodavad ebaõiglust ja konflikte ning antropotsentrism tähendab teiste liikide kadu. Maailma­hariduse edendajad usuvad, et kestlike tulevikuvisioonide kujundamisel peaksime ka neid erinevaid kriitilisi arvamusi rohkem kuulama ja arvesse võtma.

Eesti haridusvaldkonna arengukava näeb ette, et kestlik areng on üks prioriteetidest, aga püüdlus selle poole jääb deklaratiivseks, kuna arengukava tegevustes või indikaatorites kestlikkuse teemad eriti ei kajastu. Kusagil pole ka arutelu, milline on meie jaoks soovitav tulevik. Huvitaval kombel näeb arengukava ette, et Eesti hariduse eduloo parem turustamine suurendab Eesti panust kestlikku arengut toetava hariduse edendamisel. Selle loogika järgi, et head PISA tulemused matemaatikas, loodusteadustes ja emakeeles on kestlikkuse mõõdupuu, on Hiina ilmselt kestliku arengu musternäide.

Maailmaharidus altpoolt üles

Õppekava arendusse on viimasel ajal tulnud kestlikkuse ja maailmahariduse teemasid rohkem, aga ainult sellest ei piisa, kui puudub plaan, kuidas arendada õpetajate pädevust ning toetada õpetajaid ja õpilasi igakülgselt globaalsete teemade, ka kriitiliste seisukohtade käsitlemisel. Ilma poliitilise toeta ja piisava riikliku panuseta pole oodata, et olukord lähiaastatel põhjalikult muutuks. MTÜd teenindavad tublisti neid koole ja õpilasi, kellel on selleks isiklik huvi ja motivatsioon, aga suurem osa Eesti õpilasi jääb maailmaharidusest ilma.

Teemale pühendunud UNESCO ühendkoole on Eestis ligikaudu 50, umbes sama palju gümnaasiume pakub „globaliseeruva maailma“ valikkursust ning MTÜ Mondo materjale kasutab alla poole Eesti koolidest. Pole ime, et 2018. aasta PISA uuringus vastas vaid 40% õpilastest, et „õpetajad paluvad mul sageli väljendada minu arvamust rahvusvaheliste uudiste kohta“. Samal ajal on tulevikupädevuste arendamiseks hädavajalik olla maailmas toimuvaga kursis ja meediakirjaoskus on tänapäeval tähtsam kui kunagi varem, kuna globaalsed väljakutsed rändavad noorte ekraanidele, tahame seda või mitte.

Eestis tehtud uuringud tõestavad, et maailmaharidusel on mõju. Aastatel 2010–2017 tegi sotsioloog Peeter Vihma uuringuid, kus võrreldi koole, mis osalesid MTÜ Mondo maailmaharidusprojektides, ja neid, kes ei osalenud. Maailmaharidusega tegelenud koolides olid õpilased globaalsetest probleemidest palju teadlikumad ja nende suhtes aktiivsema hoiakuga. Mõju kinnitab ka õpetajate kogemus, et maailmaharidus on midagi, mis pakub õpilastele huvi ja läheb korda. Selle tõestuseks on kolme Pelgulinna Riigigümnaasiumi (PERG) õpilase rahvaalgatus tuua maailmaharidus kõikidesse Eesti koolidesse kas kohustusliku õppeainena, valikainena või lihtsalt õppekavasse lõimituna.

Mitmed Euroopa riigid on märganud maailmahariduse tähtsust ja koostanud eraldi strateegia selle edendamiseks. Eestis on aga maailmaharidus jäänud vaeslapseks, mille edendamise eest ükski ministeerium ei taha vastutust võtta. ESTDEV lõi küll mõni aasta tagasi maailmakodaniku pädevusmudeli, mis sõnastas põhilised teadmised, oskused, väärtused ja tegevused, mis aitavad aktiivsete ja hoolivate maailmakodanike arengule kaasa. Teemade ja pädevuste lai haare toob selgelt välja, et maailmaharidus ei ole ainult välisministeeriumi valdkonna teema. Selle arendamine ja rakendamine nõuab koostööd ministeeriumide (nt haridus- ja teadusministeerium ning kliimaministeerium) vahel, suuremat ressurssi õpetajate pädevuse arendamiseks ning toetava õpikeskkonna kujundamiseks kõikides Eesti koolides.

Kui tulevikuoskused nõuavad õpilastelt suuremat koostöö-, kohanemis- ja empaatiavõimet, peaksid poliitika­kujundajad näitama head eeskuju. Seda oodates on meil kõigil aga võimalus anda oma toetus õpilaste rahvaalgatusele.*

* Cordelia Paap, Loore Sesmin, Kevin Terras, Ettepanek tuua maailmaharidus igasse Eesti kooli. – Rahvaalgatus.ee 7. III 2024.

Johanna Helin on Toronto ülikooli haridusteaduskonna (OISE) doktorant, kes kirjutab oma doktoritööd maailmaharidusest Eestis. Ta on MTÜ Mondo asutajaliige ja juhtis organisatsiooni maailmaharidustegevusi aastatel 2007–2018.