Elu andev muusikal

Juba „Kinky Boots’i“ sünnilugu kõlab nagu lennukas ja hullumeelne komöödia, aga nagu sageli juhtub, jäljendab kunst elu.

AURI JÜRNA

Muusikal „Kinky Boots“ ehk „Kirglikud kontsad“ 23. XI (esietendus) Vanemuise suures majas. Libreto autor Harvey Fierstein Miramaxi filmi „Kinky Boots“ ainetel (stsenaristid Geoff Deane ja Tim Firth), muusika ja laulusõnade autor Cyndi Lauper, orkestratsioonide autor Stephen Oremus. Muusikajuhid Eeva Kontu (Soome) ja Riivo Jõgi, dirigendid Riivo Jõgi ja Ele Sonn, lavastaja Samuel Harjanne (Soome), kunstnik Peter Ahlqvist (Soome), kostüümikunstnik Tuomas Lampinen (Soome), koreograaf Gunilla Olsson-Karlsson (Rootsi), tõlkija Pirjo Jonas, valguskunstnik William Iles (Soome), grimmikunstnik Henri Karjalainen (Soome), helikujundaja Kai Poutanen (Soome). Osades Priit Võigemast või Norman Salumäe (Charlie Price), Rolf Roosalu või Kaarel Orumägi (Lola/Simon), Nele-Liis Vaiksoo või Ele Millistfer või Liisa Pajusaar (Nicola), Kristel Aaslaid või Liisa Pajusaar (Lauren), Silver Laas või Kristjan Häggblom (Don), Simo Breede või Alo Kurvits (George), Tobias Tark või Franz Robert Guitar (noor Charlie), Simon Soosaar või Liam Hussar või Tobias Tark (noor Lola/Simon) jpt, Vanemuise sümfooniaorkester ja bänd.

1980ndatel kuulsaks saanud julge sõna ja isepäise välimusega poplauljast Cyndi Lauperist on saanud LGBTQ+-kogukonna iidol. Veel olulisem: ta on üks suuremaid toetajaid ja liitlasi, kes asutas 2008. aastal fondi True Colors United, mis aitab perekonna pahameele tõttu koduta jäänud LGBTQ+-noortel peavarju ja jalgealust leida. Neist teemadest, feminismist ja Lauperi enda eneseleidmise teest räägib ka dokumentaalfilm „Las kanaarilind laulab“¹. Aga miks on ühest heterolauljast saanud gei-iidol? Kes on üldse hea LGBTQ+-liitlane? Lihtne: keegi, kes mõistab, et vähemuste õigused vajavad kaitset, sest nad on inimesed nagu kõik teised. Ja et elada rahulikus üksteisemõistmises, on vaja kaastunnet, leplikkust ja peidetud tingimusteta aktsepteerimist.

Cyndi Lauper kirjutas oma legendaarse laulu „True Colors“ oma HIVsse surnud sõbra Gregory auks ja tajus, et selles laulus peab olema sosistav, peaaegu lapselik hääl, mis kõnetaks inim­olemuse kõige õrnemat osa – seda, mis kuuleb, et kõik saab korda. „Ükskord tuli üks tüüp mu juurde vikerkaarevärvilise lipuga, mille ta oli laulust „True Colors“ inspireerituna kujundanud, ja sel õhtul kandsin esinedes seda lippu. Ja ma sain aru, et Gregory sai oma soovi. See oli laul kogukonnale ja talle ja kõigile, kes olid kannatanud. Ja sa mõistad, et pole palju, mida saad nende heaks teha, aga sa saad neid lohutada, nii et iga kord, kui saad, siis lähed ja annad oma parima, võlud neid, lõbustad neid, aitad neil end paremini tunda ja annad neile lootust. Inimestel on vaja lootust.“²

Ehk liiga pikk ja seosetu sissejuhatus ühe lavastuse arvustuseks? Ei, tegelikult mitte. Arutelu tolerantsuse ja selgitused vähemuste õiguste teemal ei ole üleliigsed, kuni need ühiskonnas isegi valitsuse tasandil veel vaidlusi tekitavad. Ja mis oleks parem meedium kui värviline ja elujaatav muusikal! Cyndi Lauper kirjutas muusikalile „Kinky Boots“ laulud, aga libreto lõi Harvey Fierstein, kes on muuseas kirjutanud ka armastatud muusikali „Linnupuur“. Vähemuste eluga on tegu mõlemas, aga nagu on rõhutanud ka üks peaosatäitjaist Priit Võigemast, pole see peamine: „Kontsad kontsadeks. Kogu see drag queen’ide maailm on üks asi, aga see lugu on hästi universaalne. Räägib ikkagi sõprusest, isa ja poja vahelistest suhetest, eelarvamustest, iseenda leidmisest ja hirmudest ülesaamisest.“³ Veelgi intrigeerivam on aga see, et muusikal „Kinky Boots“ (esietendus esimest korda 2012. aastal Chicagos) põhineb sama pealkirjaga filmil⁴, mis omakorda sai inspiratsiooni BBC 2 dokumentaalseriaalist „Trouble at the Top“, kus jälgiti kiratsevate Briti äride tegevust. Üks 1999. aastal eetrisse jõudnud osa keskendus Northamptonshire’i perefirmale W. J. Brooks Ltd, mida ähvardas pankrot.

Kunst imiteerib elu

„Kinky Boots’i“ ühe peategelase proto­tüüp on W. J. Brooks Ltd juht Steve Pateman, kes püüdis isa jälgedes töö­jalanõude vabrikut elus hoida ja leidis selleks omapärase meetodi. W. J. Brooks oli neli põlve tootnud kingi ja saapaid, kalurikummikuid ja saapaid mõlema maailmasõja sõduritele, kuid muutuv majandus ja kasvav importkaupade pealetung kippus kärpima kõigi selle piirkonna jalatsivabrikute tellimusi, mistõttu oli Steve sunnitud vallandama palju kogenud töölisi. Õnneks võttis vahetult enne pankrotti temaga ühendust pood, mis tarnis drag-esinejate kostüüme ja palus Patemanil leiutada kõrge kontsaga saapatüüp, mis taluks täismehe raskust. Jalanõudisaineri kogemuse puudumise kiuste leiutaski Pateman terasest talla ja kontsaga reie­kõrguse saapa ning pani uue tootesuuna nimeks Divine Wear. Kui aga jõudis kätte aeg uusi saapaid moenäitusel demonstreerida, polnud modelle kuskilt võtta ning ka vabriku töötajad keeldusid neid kandmast. Leidlik Pateman raseeris siis oma jalad, tõmbas saapad jalga ja näitas neid moe-show’l suure menu saatel. Vabrik oli mõneks ajaks päästetud.

BBC 2 pani seda lugu kajastava saate pealkirjaks „Kinky Boots“ ja miljonite vaatajate seas oli ka filmirežissöör Julian Jarrold. Tema filmist sai omakorda inspiratsiooni muusikali lavastaja Jerry Mitch­ell, kes koos Harvey Firesteiniga kirjutas muusikali libreto ning hakkas otsima laululoojat. Kuigi Cyndi Lauperil varem muusikali kirjutamise kogemust ei olnud, helistas Firestein just talle. Mõni aasta hiljem nomineeriti „Kinky Boots“ kolmeteistkümnele Tony auhinnale ja lavastus võitis neist kuus. Muide, Steve Pateman on oma seiklused kirjutanud ka raamatuks.⁵

See kõik kõlab nagu lennukas ja hullu­meelne komöödia, aga nagu sageli juhtub, jäljendab kunst elu. Muidugi on nii filmi- kui ka lavaloos mõningaid detaile muudetud ja tegelasi lisatud (sh teine peategelane Lola), kuid loo iva, selle üldine kontekst ja alustalad on samad. „Kinky Boots“ on rohkem kui muusikal drag queen’idest ja saabastest, kuigi needki on juba päris tummised teemad. See on universaalselt mõistetav lugu vanemate petetud ootustest, oma tõelise mina leidmisest, väärikusest, kaastundest, kahetsusest, mõistmisest, sõprusest ja armastusest. Raske on muusikalisele komöödiale välja mõelda paremat teemaringi ja stardipakku.

Drag-klubi Vanemuine

Õues on selle talve esimene krõbe ja lumine nädalavahetus, aga Vanemuise saalis on tavapärasest rohkem litreid ja efektseid saapaid. Eks nende foonil jää teksade ja kampsikutega keskealised mehed teravamalt silma, aga hüva, nende kaotus. Kõrgele aetud ootusi tabab esimeste stseenide ajal kohe vana tuntud tagasilöök: heli on kriipivalt terav ja vali (kas Vanemuise helimees on ehk kõva kuulmisega?), aga õnneks tõmbab laval toimuv tähelepanu kiiresti endale. Lugu läheb kohe jooksuga käima, sest enne drag queen’e on vaja hulk infot edasi anda. Ses osas on libreto väga asjatundlikult kirjutatud (ja Pirjo Jonas on dialoogi ka vaimukalt tõlkinud): iga sõnavõtt on asjakohane, iga stseen vajalik, liigset tammumist ega jutustamist pole sekundikski. Priit Võigemast Charlie Price’ina (Steve Patemani lavaversioon) võtab oma sõna- ja koomikatajuga lool sabast ja viib selle vajalikku punkti ehk Lolaga (Rolf Roosalu) tutvumiseni. Sealt lõpuni valitseb lava Roosalu. Olgugi et Roosalul on seljataga mitmeid muusikalirolle, on „Kinky Boots’i“ põhjal raske uskuda, et tal pole näitlejaharidust, sest Lola tegelaskuju on palju enamat kui lihtsalt tantsiv laulja.

Üleüldse annab see muusikal hea pildi drag-kultuurist ning kes vähegi Jüri Naela korraldatud ülipopulaarsetel drag show’del käinud või RuPauli saateidki vaadanud, saab teada, kui palju kihte, pühendumust ja sisu on ühes drag-esinemises.

„Drag’is on koos püstijalakomöödia, virtuoossus ja transformatsioonid, see kõik peab olema efektne. Ükskõik kui sügav, tume või humoorikas on kontseptsioon, peab artist tõepoolest selle kõige juures ka meelt lahutama. — Drag tähendab siin ühe identiteedi venitamist endale valitud suunda. Alustuseks defineerib iga artist endas need identiteedi kihid, kategooriad ja skaalad, mis talle tol hetkel tunduvad olulised avastada. Drag’i puhul on ehk kõige esimene neist mehelikkuse–naiselikkuse skaala. — Mida tähendab olla mehine mees, aga leida endas üles õrnus, pehmus, naiselikkus, sensuaalsus, erootilisus, mängulisus ja aru saada, et ka see pool on meis olemas? Ilma igasuguse iroonia ja sarkasmita. Ja siis vormida see meelelahutuslikuks numbriks, kus pehmem naiselik pool saab ilmarahvast lavalaudadel hullutada. Aga neid identiteediskaalasid on ju palju: ilus–kole, vana–noor, virtuoosne–amatöörlik, ülbe–lahke, alluv–domineeriv, ratsionaalne–emotsionaalne, introvert–ekstravert. — Lähtepunktiks on meil ikka inimene ise: millist nendest paljudest minadest on praegu vaja välja voolida ja endast välja lasta. — See kõik on absoluutselt poliitiline, sest iga inimene suhestub ju alati maailmaga. Ei ole võimalik ennast defineerida ilma kon­tekstita, kus me viibime.“⁶

Vanemuise „Kinky Boots’i“ ja Rolf Roosalu Lola puhul on oluline märksõna „irooniata“. Siin ei ole jäetud ruumi kritiseerivale ja naeruvääristavale kõrvalpilgule. Jah, lavalt kõlab homofoobseid ja halvustavaid sõnu, aga õigustatult – selleks et neid harjumuspäratu kogemisest tekkivaid mõtteid esile tõsta ja häbenemata kommenteerida. Selleks et näidata „meie“ ja „nende“ kokkupuute­punkti ning hävitada vastuseis. Ja see siirus, kergus ja elegants, millega Roosalu on oma tegelaskuju kujundanud, on imetlusväärne. Lola on algusest peale plahvatuslikult külge­tõmbav, võluv ja, olgem ausad, ilus, aga see, milliseid kihte on ta loonud dramaatilisemates, õrnemates stseenides, pimestab. Roosalu ja Võigemasti duo on tohutult nauditav, sest aimates, milline töö on lavastuse sünni taga, ja teades, milline oli Võigemasti hiljutine roll Estonia „Kabarees“, on nende lavaline koostöö ja -hingamine üdini soe ja teineteisega arvestav. Võigemast mängib oma veidi äpu ja sihitu Charlie lõpuks visionääriks, kuid aitab Roosalu Lolal tähelepanu suunamisega olla haavatav ja särav.

Lavastaja Samuel Harjanne on oma materjali tundmisega (ta lavastas „Kinky Boots’i“ esimest korda Helsingis 2018. aastal ja Tamperes 2020. aastal) seekord tõesti imet teinud, sest igal tegelasel paistab olevat oma selge lugu ja põhjus laval olla. Vanemuise koor ei ole ühelgi hetkel suvaline inimmass, kes teeb omavolilisi liigutusi ja kaob siis vasakule ära. Kõigil on oma asi ajada, oma arvamus öelda ja omad deemonid, millega võidelda – ja seda on näha.

Minu tõde, sinu tõde

Nagu igas poliitiliselt laetud tükis, on selleski oma antikangelane, seekord Don (Silver Laas), kes klassikalise wannabe-alfaisasena pritsib mürgist mehelikkust ja šovinismi, seab Lola eksistentsi kahtluse alla ja püüab teda alavääristada. Ja kuigi päriselus nii kergelt ei lähe (drag– ja LGBTQ+-inimeste keskmine eluiga on eelarvamuste, lähikondlastest eemale­tõukamise, vihakuritegude ja neist lähtuva stressi tõttu märkimisväärselt lühem kui teistel), mängib Laas oma tegelaskuju arengukaare detailselt vaiksesse aktsepteerimisse. See ongi asja mõte, sest neid, kes on meie vastu, ei saa ega peagi alati pöörama meie poole, aga parim, mida saab loota, on vägivallatu leppimine sellega, mis pole nende asi muuta. See, et ühiskond on binaarsest muutunud spektriks, ei saa osale inimestele kunagi omaseks, ega peagi. Küsimus on ainult selles, kas lubatakse elada ja olla sellel, mis näib võõras. Aga see pole ju midagi uut.

Veidi arusaamatud on kohati Kristel Aaslaiu valikud Laureni tegelaskuju loomisel, sest kuigi tegemist peaks olema maatüdrukuga, on Aaslaid kohati labasem, kui olema peaks. Pole selge, kas see on lavastaja või näitleja valik, seda enam et loo jooksul on Laureni käitumine stseenist stseeni ebaühtlane. Küll aga tekib küsimus, kuidas saab Charlie armuda pärast peent ja stiilset Nicolat (Nele-Liis Vaiksoo) labasesse Laurenisse.

Esietenduse lõpuks püsis tavapärasest heldemgi publik vaevu oma istmetel, õõtsus ja laulis kaasa, plaksutas igas võimalikus pausis ja häälitses ebaeestlaslikult märgilistel hetkedel nagu tellitult. See meenutas elavalt igat drag show’d, kus mul on olnud õnn olla. Sest drag on elujaatus, huumor, eneseteostus, unistus, puhas rõõm hetkest ja selle rõõmu jagamine. Suur au ja rõõm oli Eesti ühes praeguse aja progressiivsemas teatris Vanemuine (!) kogeda sellist gesamtkunstwerk’i, kus isegi kurnatud hääl või lagunevad saapad ei katkesta rolli ega vähenda elamust. Nagu polka päevalillepõllul.

1 „Let the Canary Sing“, Alison Ellwood, 2023.

2 Cyndi Lauper, 60 Minutes Australia, 2016.

3 Ringvaade. – ERR 22. X 2024.

4 „Kinky Boots“, Julian Jarrold, 2005.

5 Steve Pateman, Boss in Boots: from Barton to Broadway. Boss in Boots, 2018. 222 lk.

6 Kaja Kannu intervjuu Jüri Naelaga: drag-treening, mis aitab aru saada inimeseks olemisest. – Edasi 6. XI 2022.