Aime Unt 5. X 1941 – 16. XII 2024

Aime. Nõnda tema poole pöörduti, see kõneles usaldusest. Kollegiaalsusest, vahetusest. Aime sirutas naeratades käe – kujundlikult ja tegelikult. Ja lavastajad, näitlejad, teatri tehnilised töötajad, õpilased, teekaaslased teatris ja elus tundsid selgesti ära, et ta mõtles päriselt kaasa, tundis siiralt su mõtete ja käekäigu vastu huvi, teadis head teatrit sündivat vaid meeskonnatööna ja hindas kõrgelt igaühe panust. Aime ei jätnud kunagi tunnustamata teatri lavataguseid töötajaid ja kui 2005. aastal ilmus teatrikunstnike tööst mahukas „Kunstniku raamat“, mille koostajate hulgas ta isegi oli, ütles ta tõsiselt: selle kõrval peaks tingimata seisma „Teostaja raamat“ teatri töökodade tööst.

Aime, oma sõnul kunstnik metsast, sündis Kesk-Eestis Leie külas, kust ta võttis ellu ja loomingusse kaasa „peaaegu füüsilised elamused“ loodusest. Viljandi keskkooli ja kirjandushuvi kaudu viis tee Tartu Kunstikooli ja sealt Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti, mille ta lõpetas 1969. aastal maali- ja teatridekoratsiooni erialal. Toeks töötamine Noorsooteatri maalidekoratsiooni töökojas ning ERKI juhendaja Mari-Liis Küla julgustus ja lennukas loominguline eeskuju, sai ta teatrikunstnikuna tuule tiibadesse. Eluaeg hoidis Aime aga meelsasti pintslit käes, nii teatri dekoratsioonitöökojas oma mõtete teostajana kui ka viljaka, näitustel esineva maalikunstnikuna.

Aime looming osales olulisel määral Eesti teatrimurrangus, kui varasema illustratiivse ja realistliku lavapildi asemele astus metafoorne, assotsiatiivne, tähenduste ja materjalidega julgelt mängiv lavaruum. Lavastuskunstnikust sai jõuline, võrdväärne lavamaailma kaaslooja – kogu loomingulise meeskonnaga kooslooja. Aime ütles, et teatrikunstnik peab oskama lõpetada oma töö poolikuna, kuna terviku viib lõpule näitleja koos heli ja valgusega.

1968–1977 oli Aime Noorsooteatri kunstnik, 1970–1975 peakunstnik. Algas koostöö pikaajalisima loomingupartneri Mikk Mikiveriga. Voldemar Panso sõnul oli Aime Undi ja Mikk Mikiveri tandem mõrkjas ja pihlakamarjane. „Kes tahab, paneb kukenokatäie mett sisse,“ arvas selle iseloomustuse peale Aime, ulakas naerukurd silmanurgas. Tähendusrikas on seegi, et Aime kujundas kõik Mikiveri „Libahundid“ (1968. Noorsooteatris, 1974. Draamateatris, 1986. aastal Rakvere teatris).

Noorsooteatris oli ta enamiku Mikiveri lavastuste kunstnik. Koos Mikuga sündis Aime diplomitöö „Romeo ja Julia“ (1969), seejärel tulid „Proovireisija surm“ (1970), „Antigone“ (1971), „Vaata raevus tagasi“ (1971), „Becket ehk Jumala au“ (1972) ja „Orpheus“ (1973). Samal ajavahemikul jõudsid Draamateatris lavale „Pikk päevatee kaob öösse“ (1971), „Seersant Musgrave’i tants“ (1974), „Õnne sünnipäevaks, Wanda June“ (1976), „Kui me, surnud, ärkame“ (1976). Noorsooteatri koostööpartneritest nimetagem Kaarel Kilvetit („Don Quijote“, 1969; „Mary Poppins“, 1971; „Oh armastus, sina kallis magus mesi“, 1973) ja Kalju Komissarovit („Sabata krokodill“, 1972; „Kajakas“, 1978).

1977–1989 oli Aime Unt Draamateatri peakunstnik, taas oli viljakas koostööaeg Mikiveriga: „Ljubov Jarovaja“ (1977), „Hamlet“ (1978), „Reamehed“ (1985), „Õli“ (1985) jt. Eraldi peatükk toonaste tööde hulgas on Eesti ja eestlaste lugu ja olemust avavad lavastused: „Tuulte pöörises“ (1979), „Pöördtoolitund“ (1979) ning muidugi märgilisena teatrilukku kirjutatud „Pilvede värvid“ (1983). Mõttekaaslane ja kaaslooja oli ta Draamateatris ka Priit Pedajale lavastuste „Mauruse kool“ (1995), „Rohuvoodi“ (1998) ja „Gösta Berlingi saaga“ (2006) juures.

Muutus aeg, teatri nimi, lavastajad ja näitlejad, ent 1996. aastal oli Aime tagasi Laial tänaval – nüüd juba Tallinna Linnateatri kunstnikuna. Algas viljakas koostöö toona verinoore lavastaja Jaanus Rohumaaga, kes on nimetanud Aimet oma teatriemaks: „Rocco ja tema vennad“ (1994), „Ainus ja igavene elu“ (1996), „Arkaadia“ (1997), „Öö hommik“ (1998), „Inishmaani igerik“ (2000), „Vargamäe kuningriik“ (2006), „Kivid sinu taskutes“ (2007), „Arbuusisuhkrus“ (2008) jt. Tallinna Linnateatri aega mahtus ka koostöö Elmo Nüganeni („Hamlet“, 1999), Andrus Vaariku („Palju õnne argipäevaks“, 2001), Merle Karusoo („Tabamata ime“, 2001), Eva Kolditsa („Meeletu“, 2001) jt.

Aime Unt tegi koostöös paljude eri põlvkondade ja eri mõtteviisiga lavastajatega ligi paarsada teatrikujundust – enamik sõnateatris, kuid ta kujundas ka ballette, oopereid, lastetükke, lavastusi vabas õhus ja tubateatris, lisaks Tallinna vanalinnapäevi, laulu- ja tantsupidusid ning näitusi. Üksikuid näiteid sellest laiast ampluaast: Lembit Petersoni „Ramilda Rimalda“ (1979, Noorsooteater), Ago-Endrik Kerge „Mont Valérien“ (1972, Vanemuine), „Peer Gynt“ (1978, Draamateater) ja „Sevilla habemeajaja“ (1981, Vanemuine), Ülo Vilimaa „Kratt“ (1994, Vanemuine), Mai Murdmaa „Anselmi lugu“ (1978, Estonia), Ain Mäeotsa „Undiin“ (1996, Vanemuine, kujundus koos Liina Undiga), Margus Kasterpalu „Kustutage kuuvalgus“ (2005, Saueaugu teatritalu) ja „Tuhkatriinumäng“ (2001, Draamateater), Rein Aguri „Kaval-Ants ja Vanapagan“ (1971) ning „Printsess ja kaja“ (1976, Nukuteater), Kaarin Raidi „Tramm nimega Iha“ (1972, Endla) ja „Hoolimatu armuke“ (1976, Noorsooteater), Adolf Šapiro „Kes kardab Virginia Woolfi?“ (1977, Endla).

Teatrisse püsima jäämine on nii seletamatu protsess, ütles Aime teatrikunstniku saatuse kohta. Tema enda poole sajandi pikkuse tööpäeva kõrval kõneleb Aime panusest Eesti teatrisse see, kui palju on tal sinna püsima jäänud õpilasi. Aastatel 1980–1999 oli ta Eesti Kunstiakadeemia õppejõud (1993–1999 professor ja stsenograafia osakonna juhataja), aastast 1999 emeriitprofessor. Aime pidas üheks oma oluliseks õpetajaks Helmi Tohvelmani, kes „oskas sind välja tuua seisundist, kus kõik tundus must. Siis Tohvi näitas: näe, siin on ka üks valge koht“. Sedasama tuge pakkus ta aastakümneid oma õpilastele, julgustas pikka perspektiivi ja „valget kohta“ nägema. Julgustav oli juba seegi, et ta hoidis nende teekonnal silma peal, jälgis, helistas, küsis, toetas. Õpetajana kasvas ta ka ise koos noorte teatrikunstnike ja lavastajatega, sest „ega vana ja hall ja kogenud ei tähenda, et ta hää on“ ja „ikka tuleb kõheda tundega hakata valget paberit vaatama ja näitemängu esimest lehekülge pöörama“.

Tallinna Linnateater

Eesti Draamateater

Eesti Kunstiakadeemia

Kultuuriministeerium

Eesti Teatriliit

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Lavastuskunstnike Liit

Eesti Etendusasutuste Liit

Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit

Teatri- ja Muusikamuuseum