Üks naine lahkus segaduses

Thornton Wilderi „Üle noatera“ tekst on äge: näitlejalt oodatakse rollist sisse-välja jalutamisi ja publikuga suhtlemist, ka rollivahetusi. Ent toimima see lõputu maailmalõpp laval ei hakka.

MARIS JOHANNES

Endla teatri „Üle noatera“, autor Thornton Wilder, tõlkija Kalle Hein, lavastaja Tiit Palu, kunstnik ja kostüümikunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, koreograaf Laine Mägi. Mängivad Carita Vaikjärv, Piret Laurimaa, Andrus Vaarik, Fatme Helge Leevald, Priit Loog, Kati Ong, Astra Irene Susi, Tambet Seling, Sten Karpov jt. Esietendus 19. X Endla teatri suures saalis.

See fraas – üks naine lahkus segaduses – jäi silma, lugedes Thornton Wilderi näidendi vastukaja 1942. aasta esietendusele. Ime küll, sellist materjali võib internetist leida, kui toksida sisse kirjaniku nimi ja näidendi ingliskeelne pealkiri. Kaheksakümmend kaks aastat hiljem, olles ära vaadanud Pärnu Endla „Üle noatera“, tulen jagama oma segadust.

Lavastaja Tiit Palu tunneb teatris tõmmet suurvormide vastu, nii nagu talle meeldib ka maratoni joosta. Vanemuise laval viimati nähtud Tom Stoppardi „Leopoldstadt“ on suurejooneline juudi perekonnasaaga, mille kaudu jutustatakse XX sajandi ajalugu. Nüüd võtab Pärnu Endlas lavale jõudnud ameerika kirjandusklassiku Thornton Wilderi näidend „Üle noatera“ sümboolselt lahti arutada inimese elukaare jääajast-veeuputusest tänapäeva. Mõlemal puhul tehakse seda nn tubases vormis – kõik kataklüsmid, sõjad ja looduskatastroofid sõidavad sõna otseses mõttes toauksest sisse.

Aga sellega ka kahe mammutlavastuse sarnasus lõpeb. Õigemini ei lõpe. Neid ühendab veel üks joon: tugev tekst ei hakka toimima, mõte vajub lava keskele lössi või hajub nurki pidi laiali nii, et publikul kaob tohuvabohus järg käest. Kas on jäänud prooviaega napiks või pole lavastaja mõistnud oma ideid arusaadavasse lavakeelde tõlkida. Või vastuoksa, Palu on liiga ratsionaalne. „Üle noatera“ puhul hoiab hullust kontrolli all ja puudu jääb matiundilikust intuitsioonist, mis laseks alateadvusel lendu tõusta. Andrus Vaariku rollislepp sünnitab selle mõtte.

Emotsionaalselt lähedasemad on mulle olnud väikevormid, mida Tiit Palu oma sõpruskonnaga Pärnu Suveteatri paadikuuris on lavastanud. Aga Wilderi rammusa materjali kutsele on raske vastu panna ja nii ma sinna Pärnu bakhanaalile satungi. „Üle noatera“ tekst on äge. Näitlejalt oodatakse rollist sisse-välja jalutamisi ja publikuga suhtlemist, ka rollivahetusi, vahel ei jõua näitleja misanstseeni õigel ajal kohale, siis tuleb mingit osa korrata – kõik need olukorrad on Wilderil kirjas. Ka dekoratsioonid peavad olema dünaamilised, remark soovitab maailmalõpu märgina pool majaseina minema lennutada. Loed ja pugistad naerda. Sedalaadi mäng peaks olema teatri maiuspala.

Lavastuse esimeses stseenis jooksevad lavale mammut ja dinosaurus. Kohe lööb lamp põlema – kas need tegelased viitavad lapsikule loomamaski-mängule, mis Youtube’is laineid löönud ja tõsimeelseid lapsevanemaid hirmutanud, nagu omal ajal tegi seda Kiievis sündinud vene performance’i-kunstnik Oleg Kulik, kes lääne näitusesaalides kergeusklikke külastajaid tagumikust hammustas, ise rihma otsas ja paljas kui porgand. Mammut ja dinosaurus vaatajaid ei hammusta, nügivad vaid üksteist.

Meile hakatakse ette mängima vanadest ameerika filmidest tuttavat peremudelit, kus malbe koduperenaine on abikaasa kojutuleku ootel, sulnid vesilained laubal ja põll ees. Lapsed on kui väikesed ärahellitatud paharetid. Mees on tegus, eile leiutas tähestiku, täna ratta. Suure töö lõpetab jääaeg. Mees otsustab puhkama hakata, maailm vajub jälle kreeni, seekord veeuputusse. Hiiobi sõnumitel ei näi selles loos lõppu tulevat, aga katsu sa seda kõike mõtestada.

Kui Wilderile oli maailmalõpp seotud II maailmasõjaga, siis meil omad hirmud. Sõda Ukrainas, Vene agressioonioht kodus, Iisraeli-Palestiina taplus, käärimine Gruusias, sõda Süürias, mudasse uppunud Valencia äärelinnad. Inimesed surevad, kodud hävivad. Juba pead hakkama mõtlema, kuhu sõjaolukorras põgeneda, kus on su varjend, kus moonakott ja kas talveriided kaasa pakitud.

Kabareetuled vilguvad laval. Andrus Vaarik teeb nalja nagu muiste ja publik naerab. Kohati on ta Bideni, siis jälle Trumpi moodi, aga see võib olla vaataja fantaasia. Piret Laurimaa on partnerina vaoshoitum, ent piisavalt groteskne oma kodukananduses. Mõlemad näitlejad on kogenud ja hea absurditunnetusega, aga toimima see lõputu maailmalõpp ei hakka.

Veidi selginemist toob vaheajale järgnev vaatus. Väljumine järjekordsest agooniast on ootamatult tõsine, justkui preemiaks publikule, kes on esimese poole palagani üle elanud. Tegelased on oma rollimängudest priiks saanud, katastroof on meeli puhastanud. Aga juba on sündinud uus inimkonna hirm – Priit Loogi näoga sõjasangar.

Teater teatris on näidendi läbiv võte. Ja selle võtte eestkõneleja on Carita Vaikjärv teenija-ahvatleja rollis. Omamoodi trikster. Käreda olekuga ümmardab ta perekond Antrobusi ja sama paatosega kohtleb ka meid, publikut. Miks ta küll registrit ei vaheta, ootaks usalduslikumat suhtlust, kui juba eeslavale seletama tulla. Selles mõttes on Tambet Seling vahemehe rollis loomulikum ja usutavam. Meeles on ka Priit Loogi välja­astumine oma sõjamehe ametist, et aitab küll, kaua ma siin märatsen. Loogi üleminek sõjardist näitleja rolli oli väga loomulik. Äkki just autori nn etteantud spontaanne rollivahetus paneb näitlejale piduri peale nagu juhtus Carita Vaikjärvega.

Näidendisse on sisse kirjutatud inimjõuk: esimeses vaatuses teatrimaskides põgenikud, teises osas filosoofid-streikijad. Kes nad on: kas näitlejad, kes protestivad kärpekava vastu, või statistid, kes asendavad näitlejaid, ja lõpuks, mis asja me kõik siin ajame. Hämaraks jääb mulle see lugu. On häid välgatusi, aga tervik pudeneb sõrmede vahelt. Kas mind hoiatatakse ohu eest või lohutatakse hädas või hoopis pean imestama, et issand jumal, maailmalõpp pole ikka veel tulnud. Äkki see laval toimuv pillerkaar ongi meie elu peegelpilt siin ja praegu. Hoidku jumal selle eest, et varsti saabub keegi, kes soovib hakata uut tähestikku looma!