Üheks päevaks, üheks ööks
Päiv Dengo luulekogu „Kilpkonn üheks päevaks“ tekstid tahavad läbitantsimist, kehastamist, väljahääldamist.
Päiv Dengo, Kilpkonn üheks päevaks. Toimetanud Sirel Heinloo. Kujundanud Hanneleele Kaldmaa. Hunt, 2024. 82 lk.
Kui püüda lühidalt kokku võtta, millest Päiv Dengo debüütluulekogu „Kilpkonn üheks päevaks“ räägib, jään kiiresti hätta. Märksõnade kaudu lähenedes võib jäädagi neid loetlema: hing, keha, argipäev, üksindus, igatsus, armastus, mälu, loodus, pärimus, mütoloogia. Märksõnu ühendada püüdes ning läbivat meeleolu ja maailmavaadet otsides võib aga igal sammul leida vastuoksusi: ühelt poolt on Dengo luulehääl kindlasti sünge, teisalt aga lootusrikas, ühelt poolt näidatakse maailma kurjust, teiselt aga alati ka ilu ja huumorit. Kõike on palju, kõik vaheldub – hüpleb, tantsiskleb ja põrkab.
Kui siis järjekindlalt mingit sisulist keset edasi otsida, pakub luulekogu võimaluse toetuda pealkirjale ja sisuosa kolmeks jaotusele. Nende põhjal saab öelda, et meile jutustatakse ühest päevast, mis algab hommiku ja lõpeb ööga – ning samahästi siis ka elukaarest, ühest elust, ühest tsüklist. Luulekogu esimese luuletusega puhkeb koit: „hirm on hajumas / päev on peale tulemas“ (lk 5), teises ärkab luulemina üles, kolmandas astub ta voodist välja. Raamatu keskosas hüpatakse õhku, sõidetakse bussiga, ostetakse poest piima, lõpus meenutatakse, igatsetakse ja käiakse kalmistul, kuni „õhtumaks õhtusemaks õhtukumaks muutub päevakuma“ (lk 81).
Aga ettevaatust! Sellessamas viimases luuletuses öeldakse kõige lõpus midagi veel, midagi õige huvitavat: „Siis tuli uni / nagu neil harvil päevil mil mult mingit tasu ei nõuta vaid lihtsalt / kohvi on parajasti ka naerda või nutta ei tule vaid saab olla / hommik päev ja õhtu lihtsalt üksteise järel“ (lk 82). Ühelt poolt kinnitatakse siin üle – kuna uni tuleb, siis ongi ehk olnud üks hea tavaline päev ning minu lugemisviis on õigustatud. Kuid ühtlasi öeldakse, et seda ei juhtu sageli, ning veel enam, ka praegune uinumine võib-olla ainult meenutab nende rahulike päevade omi. Tuleb välja, et hommiku, päeva ja õhtu selline järgnevus ei ole üldse triviaalne, või siis toimub tihti nii palju muud veel, et me ei saa nende korrapärasest vaheldumisest arugi. Jah, elus toimub väga palju muud veel. Ja Dengo luulekogus samuti – tekstide kehtestatud aegruum on reaalsuse omast palju laiem.
Esiteks mängib selles kaasa luuletuste suulisus. Dengot on juba kaua enne debüütkogu ilmumist nähtud oma luulet lavadel esitamas, muu hulgas on ta võitnud kaks korda „TarSlämmi“ ning esindanud Eestit rahvusvahelisel luulevõistlusel „Slam-O-Vision“. „Kilpkonn üheks päevaks“ pole küll puhtakujuline lavaluulekogumik, mida oleks võimalik ka üheainsa kuulamisega haarata – suur osa tekste nõuab lahtiharutamiseks siiski korduvat ja süvenenud lugemist –, kuid mõtte liikumise loogika koha pealt on suulisus siiski kindel märksõna. Mitmed tekstid mõjuvad ülesehituselt kui kuskil sõprade seltskonnas jutustatud lood. Jutuots võetakse enda kätte ning hakatakse aga veeretama, põigates kord ühe, kord teise detaili juurde, mõnd kohta aeglustades, mõnd kiirendades. See ongi üks vahetu suhtluse peamisi eripärasid – suuline lause ei tea tihti isegi, kuhu ta täpselt lõpeb, sest alatihti on vaja midagi täpsustada, laiendada või parandada. Ja kuigi mingisse keskpunkti tullakse enamasti lõpuks tagasi, ei peitu asja iva tihti mitte seal, vaid jutustamise mõnus eneses.
Suulise esituse radadele viib mõtted ka luuletuste tugev rütmilisus ja rohked kõlamängud. Read „Välja, välja kõik välja / minge ära, minge välja / rütmist välja, uksest välja“ (lk 6) hoiatavad lugejat kohe raamatu alguses, et rütmi ja kordustega hakkab siin palju tegemist tulema, ja nii olen ma valmis märkama rütmi ka ridades „mis see küll on / mis paneb mind puhuma sarve / ja näe, sealt tulebki rahvas / turud on täis ja letid on lookas“ (lk 56). Dengo ütles intervjuus1 Värskele Rõhule, et on mingil hetkel luuletuste valmimisprotsessis need kõik „läbi tantsinud“ ja see on igati loogiline, peaaegu et ainuvõimalik. Need luuletused tahavadki läbitantsimist, kehastamist, väljahääldamist. Oma roll selles tantsus on ka algriimil, mis ikka ja jälle välja ilmub ja lühemaid fraase otsekui muuseas kokku seob. Tänu otsestele rahvaluuleviidetele nagu „oh sinda rauda raiska“ (lk 39) või „mõista mõista, mõlle rõlle“ (lk 35) hakkavad ürgselt kõlama ka „kuuma teed, kohvi küll“ (lk 19) ja „krampides kõhuga, klomp kurgus“ (lk 48). Ja sealt edasi võib ka esitähed unustada ja jälgida, kuivõrd valatult sobivad sõnad kokku fraasides „minema midagi tegema“ (lk 48) ja „haarake juurikast“ (lk 67). Nii jääbki peagi mulje, et kogu tekst on kokku heegeldatud juba valmis lapikestest.
Peale kõlalise sobivuse moodustavad neid lapikesi „Kilpkonnas ..“ ka kõikvõimalikud mängud mitmetähenduslikkuste, metafooride ja kinnisväljenditega, juhatades lugeja suulisuse juurest edasi, sügavamale teose toimimisloogikasse. Mõnd asja ei öeldagi mitte mingi sisemise, sisulise vajaduse tõttu, vaid sellepärast, et eelmise värsirea sõnad olid andnud liiga hea mänguväljaku, et seda mitte kasutada, ja see põhjendus pole Dengo poeetilises maailmas põrmugi halvem. Näiteks jõuab luuletus avareaga „Mul on imelik“ nii imemise kui ka imedeni (lk 29), anumisest saab hetkega anum ja tulest tulemine (lk 69). Lugejat võivad mõned sõnamängud küll vahel väsitada, nagu need tihti tegema kipuvad, mõned mõjuda vähem ja teised rohkem maitsekalt, aga toimimisloogika seisukohast pole neid ka raske andeks anda. Ohjad antakse keele kätte, otsekui vaatamaks, kuhu me siis niimoodi välja jõuame. Sama märgib Loomingus ilmunud arvustuses ka Emma Lotta Lõhmus: „Tekstis räägib lüüriline mina, aga samal ajal räägib ka keel ise, võitleb väljenduse eest, iseenda maksimaalse vabaduse eest. Lüüriline mina teeb keelega koostööd.“2
Seda keele juhtivat jõudu näitab ka viis, kuidas on luulekogus kasutatud parallelisme. Sama mõtte veidi varieeritult ümber ütlemine võimaldab väljendusplaaniga lõbutseda ning sobitub samas hästi ka suulise kõne loogikaga, kus üks kord ütlemisest alati ei piisa: „laulan, ja nii korjavad luud end taaskord kokku / liha tuleb lõkerdades ihu ligi, nahk tuleb naerdes näo peale“ (lk 5). Nagu algriimigi puhul, aitavad klassikalisemad näited pilku teravdada, misjärel hakkavad silma palju väiksemadki kordused ja ümbersõnastused, kusjuures ka harilikud „ja-de“ ja „või-de“ abil mitmeks jaotamised mõjuvad rahvaluule mõjutusel tavakõnest palju ambivalentsemalt. Kui kiibitsetakse luulemina „sisu ja seisu“ (lk 5), siis kas tõesti võrdselt mõlemat? Kui jumalalt oodatakse „ühendust ja juhendust“ (lk 53), siis ehk oli üks neist sõnadest primaarne ja teine esimese peegeldus? Aga kumb? Polegi oluline. Polegi võimalik öelda.
Pikapeale võib luulekogu lugedes juhtuda nii, et rohkus, paljusus, mitmekordistamine mitmekordistamise enese pärast, mäng mängu pärast ja rütm rütmi pärast hakkavad kandma oodatust täpselt vastupidist sõnumit: kõik on tegelikult üks. Igasugused keelelised eristused on juba niigi mäng, mida me vabatahtlikult mängime, sellal kui olemine ise on ikka üks ja seesama. Nii võib luulemina küll küsida „kumb on jäänud vaeseks hing või keha ei tea“, aga järgmised read ütlevad, et ehk pole see vastandus seal vajalikki: „kõht on tühi vahel enam isegi ei valuta / hing on tühi vahel isegi enam ei hooli“ (lk 14). Keeleline vormel on see, mis jääb, lubades lünki oma tahtmise järgi täita. Ja tühjusetunne jääb samuti, lubades seda keelega puudutada üht-, teist- või kolmandat pidi, ilma et see asja ennast kuidagi muudaks.
Aga kui juba võib, siis puudutame muidugi, puudutame igat võimalikku pidi! Eraldame keele abil hinge kehast, luud lihast, anumised anumatest, siinused sinust, öö päevast, inimese kilpkonnast ja vaatame, mis saama hakkab. Laseme neil tekstis omavahel põrkuda, oma eriliste ja individuaalsete tähendustega uhkeldada, selleks et lõpuks tõdeda: ei, see mäng ei puudutanud päris olemist. „[N]ii me seal rabelesime noor inimene ja noor võsa / ja siis käis raks, midagi mu sees läks katki“ (lk 17).
1 Johanna Roos, Luule nagu suhkur – midagi, mis üksindust ära ei võta, aga leevendab selle mõru maitset. Intervjuu Päiv Dengoga. – Värske Rõhk 2024, nr 92, lk 56–65.
2 Emma Lotta Lõhmus, Elu(olu)lisus. – Looming 2024, nr 11, lk 1566–1568.