Kui isiklik on poliitiline ehk Soome ajalooline trauma

Soome valgete-punaste vastuolu on hakanud taanduma alles nüüd, rohkem kui sada aastat pärast kodusõda. Niisugused romaanid nagu „36 urni“ aitavad jõuda mõistmise ja lepituseni.

SIRJE OLESK

Möödunud aastal tunnistati Soome parimaks romaaniks ja Finlandia auhinna laureaadiks Sirpa Kähköse „36 urni. Eksimiste ajalugu“. See on väga intensiivne tekst, sinavormis pöördumine lahkunud ema poole. Nüüd on romaani avaldanud Piret Saluri tõlkes kirjastus Koolibri.

See napp romaan leidis palju tähelepanu Soomes ja leiab seda loodetavasti ka Eestis, kus Sirpa Kähköst tuntakse ajast, mil ta veel juhtis Soome kirjanike liitu. Kähkönen on käinud Eestis, esinenud Jaan Krossi konverentsil ning nüüdseks on tal ilmunud eesti keeles kolm raamatut. Soomes on ta viljakas ja armastatud autor: muu hulgas on ta kirjutanud romaaniseeria Kuopio linna ajaloost, kus olid kord elanud tema esivanemad. Finlandia pälvinud romaanis istub minajutustaja ema urni kõrval ja valmistub vaimus saatma teda suguvõsa hauaplatsile, kus teised urnid on juba ees. Minajutustaja monoloog on väga laetud, vahel talumatult intensiivne. Selles arutletakse suguvõsa keskse aate – kommunismi üle: perekond on olnud läbi aastate Soome punaste poolel. Soomes olid punased need, kes pärast Soome iseseisvuse väljakuulutamist 6. detsembril 1917 alustasid Helsingis mässu ja lootsid Soome pöörata sinna, kuhu oli liikunud juba idanaaber Venemaa. Abi selleks said nad Vene soldatitelt, keda 1918. aastal Soomes jätkus.

„Kodusõjas tapetakse oma rahvast ja seepärast jätab see väga aeglaselt paranevad haavad,“ kirjutab Seppo Zetterberg.¹ 1918. aasta jaanuaris algas relvastatud võitlus, Helsingi langes punaste kätte, valged kindlustusid Kesk- ja Põhja-Soomes. Sõda lõppes, kui valged aprillis Tampere ja mais Helsingi tagasi vallutasid. 16. mail 1918 pidasid Helsingi kesklinnas paraadi C. G. Mannerheimi juhitud valged, kes nimetasid lõppenud sõja Vabadussõjaks. Võitlus oli olnud lühike, kuid verine. Hukkunuid oli mõlemal pool palju, kokku nimetatakse ajalookirjanduses arvu 36 000, kellest vähem kui 10 000 sai surma lahingutes – ülejäänud olid tsiviilohvrid. Punasele terrorile järgnes valge terror: vangilaagrites surid epideemiasse ja nälga kümned tuhanded kohut ootavad vangid. Rahvale jäi see meelde. Soomest sai demokraatlik kodanlik vabariik tänu valgete võidule. Järgnevail aastakümneil domineeris see „valge pool“ ja määras narratiivi, kuidas ajaloost räägiti. Üliõpilased, talumehed, haritlased ja kirjanikud, ka Eino Leino ja Juhani Aho, olid olnud valgete poolel. Alles pärast Teist maailmasõda sai rahvuskirjanduses sõna ka teine pool, kui Väinö Linna avaldas oma „Põhjatähe“ triloogia või Kjell Westö oma Helsingi-sarja romaanid.

See valgete-punaste vastuolu on taandunud alles nüüd, rohkem kui sada aastat hiljem, seda on saadud rahulikumalt arutada. Niisugused romaanid nagu „36 urni“, lugu punaste poolelt, kõneka alapealkirjaga „Eksimiste ajalugu“, aitavad jõuda mõistmise ja lepituseni. Punaste poolel sõdinud inimesi põgenes 1920. aastatel Nõukogude Liitu, mõned neist jätkasid võitlust põranda all ja nendest taas mõned vangistati aastateks laagrisse. Nende sugulased elasid oma traumat läbi vaikides, kuid mäletades.

Sirpa Kähköse romaan on ühest niisugusest perekonnast. Tema vanaisa Lasse oli põrandaalune kommunist, kelle vennad olid läinud Nõukogude Liitu ja seal kadunud. Ka Lasse oli Petrogradi läinud, kuid sealt tagasi tulnud ja Tammisaari sunnitöövanglasse suletud. Lasse tütar Riitta, romaani minajutustaja ema, sattus tüdrukuna raskesse liiklusõnnetusse, mille üheks tagajärjeks oli ajutrauma ja sellest tingitud psüühiline ebastabiilsus. Romaan on ilmselt autobiograafiline. Nüüd, 2022. aastal, on ema surnud ning tütar istub tema kirstu juures ja vaatab emaga koos elatud aastatele tagasi. Ema on olnud kirglik ja ebaõiglane, andekas ja õnnetu. Ema on süüdistanud läbi elu „valget Soomet“, olnud ebastabiilne, otsinud oma kommunistist isa heakskiitu, kuid saanud seda harva, kui üldse, olnud armukade tütrele, keda vanavanemad on hoidnud hoopis rohkem kui teda, oma tütart. Autor kirjutab emale mõeldes: „Te tahtsite väikest ja rõõmsat, teilt eeldati suurt ja tõsist. Sa rääkisid, ema, et su oma ema kurtis: „Mul ei ole ilmaski noorust olnud.“ Ja su isa oli ohverdanud kõik, oma meheaastad ja tervise aatele, millega ta mõtles puhastada ja parandada kogu maailma, aga mis tema enese läbinisti ära mürgitas.“ Ja vanaisa laagrikogemusest: „Me kõik oleme Tammisaaris olnud, kuigi oleme kodus elanud. See kõik oli meil kodus. On kibestunud. Ei süüdista Nõukogude Liitu. Mitte mingil juhul.“

Kogu suhteliselt napp romaan on üks pikk pöördumine ema poole, kes on oma tütrele südamele pannud perekonna lugu „mitte unustada, mitte andestada, välja uurida, mis juhtus“. Kuigi raamatus kirjutatakse ka ema alkoholismist ja tütre peksmisest, on täiskasvanud tütar nüüd mõistev ja andestav. Peale perekonna ideelise tausta näeb tütar ema ebastabiilsuse põhjust tema ajuvigastuses.

Sirpa Kähkönen on Helsingi ülikooli lõpetanud ajaloolasena ja kirjutanud praeguseks 13 romaani ja näidendeid. Neist paljudes on ta kasutanud materjalina oma perekonna lugu. Eestlastele on tuttav 2014. aastal ilmunud „Graniittimies“ ehk „Graniitmees“², kus kujutatakse Soomest põgenenud noorte elu Petrogradis, nende ideaale ja ideaalide haihtumist. Veel on Kähköse romaanidest eesti keeles ilmunud „Muistoroho“ ehk „Nõmmeliivatee“³ ning Piret Saluri on asunud tõlkima 2021. aastal ilmunud romaani „Vihreä sali“ ehk „Roheline saal“. Siinse teema seisukohalt on oluline 2010. aastal ilmunud dokumentaalteos „Vihan ja rakkauden liekit. Kohtalona 1930-luvun Suomi“ ehk „Viha ja armastuse leegid – saatuseks 1930. aastate Soome“, kus autor kirjutab oma vanaisa laagriaastatest.

Mina eestlasena mõistan päris paljude soomlaste kunagist leebet, lausa idealiseerivat suhtumist Nõukogude Liitu / Venemaasse, mis oli nende arvates maa, kus oli kehtestatud ideaalne tööliste riik. Et see nii ei olnud, seda keelduti uskumast. Tammisaare laager ainult kasvatas vanaisa Lauri klassiviha. Lauri tütar Riitta sündis 1941. aastal ja oli veendunud vasakpoolne kuni surmani. Riitta tütar Sirpa, sündinud aastal 1964, on kogu oma loomingus mõtestanud selle poole võitlusi ja veendumusi rahulikult ja empaatiaga. Romaan on kõrgkirjandus selles mõttes, et on stiililiselt täpne, läbimõeldud, kasvab kohati oma metafoorsuses peaaegu litaanialaadseks palveks, et siis registrit vahetada ja intiimselt, kuid paraja müstikaga lugu edasi rääkida.

Eesti Vabadussõda ei olnud klassisõda, vaid tegu oli välisvaenlase sissetungiga, mis edukalt tõrjuti. Ometi on ka eestlastel olnud samalaadne traumaatiline kogemus, millest kaua ausalt rääkida ei saanud, nimelt võitlus metsas 1940. ja 1950. aastatel. Inimesi tapeti, vangistati, saadeti Siberisse. Ametlikult oli see julgeolekuorganite võitlus banditismiga. Mida see eesti inimestele tähendas, on alles vabas Eestis saanud vabalt kirjutada Ene Mihkelson romaanides „Ahasveeruse uni“ ja „Katkuhaud“ ning tundlikult ja hoopis teistmoodi Lilli Luuk oma tänavu ilmunud romaanis „Ööema“.

Sirpa Kähkönen 4. detsembril romaani „36 urni“ esitlusel Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis. Kähkönen on teose eest pälvinud kõrge tunnustuse, Finlandia auhinna.

Aron Urb

1 Seppo Zetterberg, Soome sõda 1918. – Postimees 1. XII 2017.

2 Sirpa Kähkönen, Graniitmees. Tlk Piret Saluri. Varrak, 2017.

3 Sirpa Kähkönen, Nõmmeliivatee. Tlk Piret Saluri. Koolibri, 2021.