Balti teatrifestivali ühtlane tase

Jaak Allik

Kes võiks Eestis terava poliitilise satiiri lavale tuua? Läti Rahvusteater: „Kodus”

Seekordse Riias toimunud Balti teatrifestivali  korraldas Läti Teatriliit tagasihoidlikult, kuid korrektselt. Trükitud oli esinduslik buklet, kutsutud  väliskülalised Inglismaalt, Soomest, Ungarist, Poolast, Venemaalt ja Slovakkiast, korraldati  ka mõttevahetus uue dramaturgia sünni- ja finantseerimisvõimalustest Baltimaadel. Publikut jagus nii kohalikele kui ka külalisetendustele. Puudus paraku festivaliklubi ja nigelaks jäid  etendusjärgsed arutelud (leedu lavastused ja ka meie „Kangelane” jäidki tagasisideta). Loomulikult ei pääsenud festival kuigivõrd mõjule suurlinna Riia tänavapildis ega meedias. Paraku oli statuudikohase rahvusvahelise žürii koosseisu suudetud kaasata lisaks kolme osavõtumaa esindajatele vaid tuntud briti kriitik (Rahvusvahelise Teatrikriitikute Assotsiatsiooni ekspresident) Ian Herbert. Mis sellest tulenes, seda valgustab Eestit esindanud žüriiliige Pille-Riin Purje. Mina keskendun sedapuhku Läti ja Leedu festivalikavva pakutu analüüsile. (Eesti lavastuste Riia etendusi  ma kahjuks ei näinud.)

 

Liidrit esile ei kerkinud

Kui kahel eelmisel festivalil lõid tugevaimad eesti lavastused (vastavalt siis „Põrgu Wärk” ja „GEP”) konkurente n-ö pika puuga, siis sedapuhku oli tase ühtlasem ja liidrit esile ei kerkinudki. Läti, kus juba mitmendat aastat napib rahvuskirjandusel põhinevaid lavastusi (meenutan, et see festival  esindab just omamaist dramaturgiat), saatis seekord  mõlema lavastusega „tulle” Läti Rahvusteatri. Tegemist oli mastaapsete ajalooläbilõigetega, millel oli (lisaks samadele näitlejatele) ka mõningast sisulist ning isegi lavastuslikku sarnasust. Läti tänaste tipplavastajate hulka kuuluv  ja Nibelungide sarja ning „Võluflöödiga” ka ooperilavastajate maailmaklassi tõusnud) Viesturs Kairišs (1971) oli oma instseneeringu ja lavastuse „Maamõõtjate ajad” aluseks võtnud läti varaseimaks romaaniks peetava vendade Kaudzītede tüseda epopöa „Maamõõtjate ajad” (eesti k 1959), kus juttu XIX sajandi lõpu läti külaelust. Talle iseloomulikult oli Kairišs tegevuse üle kandnud tänapäeva olustikku ning sidunud selle kahe naabervalla laulupeo-ettevalmistustega. Algselt küllalt seebiooperliku põhisüžee ristamine korruptsiooni ja võimuvõitlusega Läti (maa)ühiskonnas on andnud võimaluse lavale tuua küllalt kireva galerii rahvuslikke (arhe)tüüpe ning luua puhtlavastuslike vahenditega ka üsnagi rabavaid kujundeid, terveid stseenegi, millest üks (suurejooneline miiting-tantsupidu-bankett-lööming) pälvis koguni žürii eripreemia. Lavastusele lisas kunstiliselt igati haarava eripära populaarse üliõpilasmeeskoori Gaudeamus osalemine mitte ainult lauljate, vaid ka taustanäitlejatena. Lauldi nii rahvusromantilisi  kui ka pilalaule ja ilmselt andsid just (tõlkimata jäänud) laulusõnad ning kontekst laval toimunule mõtte.

Kui „Maamõõtjate ajad” kujutas endast selget lavastajateatrit, siis lätlaste teise lavastuse „Kodus” aluseks oli lõunanaabrite nüüdisaegse draamaklassiku seisuses Lelde Stumbre (1952) näidend. On huvitav, et Stumbre kolmekümnest draamateosest on kaheksa lavastatud just Läti Rahvusteatris. Kuuldavasti oli ka „Kodus” alustekst valminud  proovide käigus, tihedas koostöös trupi ja lavastaja Indra Rogaga (1968). Erinevalt Kairišsist on Roga tuntum just näitlejana ning „Kodus” oli tema esimene lavastajakokkupuude läti dramaturgiaga. Tegemist oli  küllalt sümbolistliku läbilõikega  läti külaühiskonna sajandipikkusest valusast muutumisloost, mis lõppes mõneti liialt ootuspäraselt nüüdisaegsete noorte kaubitsemisega oma tühjaksjäänud põliskoduga. Huvitava ja igati põhjendatud võttena mängisid neid noori samad näitlejad, kes kehastasid esimeses vaatuses oma (noori) vanavanemaid. Lavastus oli kunstiliselt elamuslik ja tekitas ka meie ajalooga mõtteparalleele. Kokkuvõttes jäi Läti Rahvusteatri tänasest trupist mulje kui küllaltki võimekast näitlejakooslusest.

Leedulaste pakutust langes festivali kontekstist välja nende väikese saali monolavastus „Mis jääb, kui midagi ei jää”. Selle lavastaja ja esitaja oli Benas Šarka (1963), kes peab Klaipėdas juba aastakümneid oma stuudioteatrit. Tegemist oli pigem füüsilisele tegevusele rajatud performance’i kui tõsiseltvõetava draamalavastusega, kuigi lavastuse aluseks oli poeedi, bardi ja basskitarristi Gintaras Grajauskase (1966) tekst. Paraku tundus, et Šarka pole näitlejana eriti kütkestav ja heas vormis, mistõttu ka tema küllalt üheplaaniliselt väljendatu jäi vähemalt minule üsnagi arusaamatuks.

 

Poliitiline satiir Leedu teatris

Seevastu pakkus tõelist rõõmu leedu teatri 70ndate aastate tipprežissööri Jonas Vaitkuse (1944) Vilniuse Noorsooteatris lavastatud Petras Vaičiūnase näidend „Patrioodid”. See 1926. aastal kirjutatud poliitiline satiir (ilmne paralleel meie Hugo Raudsepa loominguga), mis paljastas Leedu esimese iseseisvusaja  korruptsiooni, osutus olevat nagu rusikas silmaauku näitamaks ka tänases Leedus toimuvat. Kuna laval on üsna äratuntavalt kujutatud Leedu poliitelu peategelasi  (eelmised parlamendivalimised võitnud ja praegu koduarestis Viktor  Uspaskihh) ning lavastuslikus tekstis leidub  tihedalt tsitaate ja vihjeid ühiskonnas aktuaalsetele nähtustele, minevat etendus kodumaal  müriseva naerulagina saatel ning on aastaks välja müüdud… Võrreldes algmaterjaliga, kus rahvuspatriootlikke korruptante saabub karistama välismaises diplomaatiakoolis üheksa võõrkeelt omandanud  noor  minister, on Vaitkus ka selle tegelase välja naernud. Eelmise ühiskonnakorra järele purjuspäi nostalgitsevaid „vene agente” tuleb paljastama ostapbenderlik tüüp, kes kiitleb vabadusvõitlushaavaga tagumikul, naudib oma  klaveriharrastust (vihje Landsbergisele?) ja osutub ilmselgelt  lääne ja ida topeltspiooniks. Vaitkuse suhtumine tänase Leedu avalikku ellu on julmalt irooniline ja ta näib olevat peaaegu lootusetu. Vaid peategelase „indigolapsest” tütar erineb  teravalt kogu ülejäänud seltskonnast ning põgeneb lõpuks lavalt (Leedust?). Lavastaja  on saavutanud hämmastavalt ühtse ja äärmuslikult groteskse ansamblimängu, mis ei nivelleeri siiski eredaid näitlejatöid. Tegemist on seega nii sotsiaalse kui kunstilise saavutusega, mida on Leedus juba pärjatud ka nelja aastapreemiaga.

Küllap oleks ka Eestis piisavalt alust ja ainest selletaolise lavastuse sünniks. Kes võiks selle teha? Kalju Komissarov? Paraku on  tema „Kangelane” vaieldamatu kunstilise meisterlikkuse kõrval vägagi ametliku ajaloo nägu ning kohati ehmatavaltki konjunktuurne.

Eesti oli seekordsel festivalil esindatud kahe tugeva ja uue  originaalnäidendiga (Jaan Unduski „Boulgakoff” ja Mart Kivastiku „Kangelane”), mis mõlemad võiksid leida tee ka välislavadele. See tõestas taas, et dramaturgia seis on meil naabritest parem. Kuluaarivestlustest selgus, et meie teatrielus on ka muudki hoidmis- ja kadestamisväärset, olgu või sihtasutus Eesti Teatrifestival, kelle korraldada jääb ka järgmise aasta Balti teatrifestival.