Kas Läti, Leedu ja Eesti teatril

Pille-Riin Purje

Teatrifestivali žürii kahanes neljaliikmeliseks, kuna viies kutsutu Slovakkiast ei ilmunud kohale. Lavastusi vaagisid ja hindasid Läti režissöör-näitleja Juris Rijnieks, Leedu teatrikriitik Jurgita Staniskaitė, Eestist allakirjutanu. Paratamatult erapoolik kooslus sai toimida üksnes tänu žürii esimehele Inglismaalt, õnneks valdas Ian Herbert oma rolli elegantse iroonia ja tasakaaluka huumoriga. Žüriis peaks olema rohkem liikmeid, neist vähemalt pool välisvaatlejad. Praegu tekkis arutlustes piinlikke enesekiituse momente, mis sõltusid konkreetse inimese temperamendist ning nahaalsusest. Esimehe auks peab ütlema, et ta oli kehva teatri suhtes läbinägelik: nii laval kui kuluaarides. Kummatigi valis žürii „poliitilise korrektsuse” ohutu, ent igava raja. andsime igaühele midagi. Kolm auhinda läks Lätile, kolm Leedule, kaks Eestile. Arusaamatuim oli „lohutusauhind” Leedu monolavastusele. Keegi meist polnud vaimustatud, ka Leedu esindaja nentis, et muidu sarmikas näitleja Benas Šarka miskipärast ei suutnud kiirata saali energiat… Kummatigi sõnastas esimees diplomaatilise auhinnalause „rikkaliku kujutlusvõime eest kasutada omapäraselt  igapäevaobjekte”. 

Ülejäänud lavastuste suhtes tekkis tõsisem poleemika. Läti Rahvusteatri lavastused pälvisid  kaks näitlejaauhinda (Inga Misāne rollid mõlemas lavastuses ning Jānis Reinise värvikas kõrvalosa); Viesturs Kairišsi lavastusest tõsteti esile üks ere vaimukas stseen: bankett-meestetants-lööming, mis oli tõesti andekas ning pealekauba elavdas rütmiliselt ebaühtlast lavalugu. Jonas Vaitkuse „Patriootides” hinnati poliitilist aktuaalsust ja meespeaosalist Rolandas Kazlast. Õhinal arutati teisigi näitlejaauhinna kandidaate.

Eesti Draamateatri „Boulgakoffile” sai osaks nii läti kui leedu žüriiliikme skeptiline vastuvõtt, eelkõige kritiseeriti lavastust, mis lihtsustavat näidendit. „Boulgakoff” meeldis Ian Herbertile, tema pidas lavastust inglaslikuks. Eesti näitlejaid kiideti üksmeelselt, auhind ansamblile tunnustas stiiliühtset, täpset ja intelligentset mängulaadi – see võimendus võrdluses Läti ja Leedu lavastuste eklektika, näitlejate ülemängimise ja distsiplineerimatusega. Muide, seda pani mr Herbert eriti pahaks, taunides mõõdutundetust sealgi, kus teised nautisid nakatavat mängulusti. Endla „Kangelase” puhul, mida mängiti Daile teatri suuremõõtmelisel laval, peeti kiiduväärseks õhustiku loomist kujunduse, valguse, helide karges ühismõjus. Auhinna võiks sõnastada: „audiovisuaalse lavamaastiku eest”.

Mu subjektiivses vaatamismuljes oli „Boulgakoff” hillitsetum, kui mäletan esietendusest, näitlejad hoidsid pingsat, mõtlikku tonaalsust. Üllatas Gruusia motiivi vaikne võimendumine seoses Stalini teema ja „Suliko” ümisemisega, siin sekkus lavastajana aeg. „Kangelasel” ei olnud ilmselt parim etendus, noorte meesnäitlejate kooslusest kippus hajuma  energia, näitemängu traagelniidid hakkasid läbi kumama. Vahest tekitas ka palju suurem lavapind omad probleemid, kuigi sõjavälja ääretust mängupaik isegi soodustas.

Muidugi on auhinnad tinglikud ja sümboolsed, paremusjärjestuseta. Juhuslikuks jäi mu meelest ka jaotus „neli suurt ja neli väikest meenet”, mil polnud sisulist erinevust. Seekord ei nimetatud parimat lavastust, kuna puudus särav tipp. Arutati, seda küll jutuajamistes väljaspool žüriid, kas festivalil üldse peaks antama auhindu. Ehk oleks mõistlikum ja tegijatele olulisem korraldada asjalikke sisukaid tagasiside-arutlusi – ses osas polnud Riias järjekindlust, näiteks Leedu lavastusi ei arutatud üldse. Päris mitmelt poolt kõlas küsimusi ja ka mul endal tekkis kahtlusi, kas Balti teatrifestival on sel kujul põhjendatud, kas Läti – Leedu – Eesti teatritel on omavahel võrreldavat ühisosa, kas igal aastal leitakse  festivaliväärilisi uuslavastusi-algupärandeid jne. Loodetavasti annab vastuse 2009. aasta sügis Tartus.