Just must

Herke Vaarmann

Vaiksed kõnelused intiimsetest asjadest.

Julia de Ville. Gunclub. Hiiretopis, teemant, gagaat, kuld.

Näitusele sisenedes on ees ootavast vaid aimdus, see kutsub edasi astuma ja vaatama. Tuba on tume, valgust on vähe ja mustadest vitriinidest labürint ulatab vaatajale ükshaaval oma põues hoitud pärle. Mustad ehted pikutavad, ripuvad või sirutavad end neile eraldatud piklikes laegastes klaaside taga. Mõni jagab oma ruumi naabriga, mõnel on lausa omaette kambrike. Kõiki klaaside taga piidlevaid esemeid ühendab must konstruktsioon: must, kerge sein või hoopis olemisviis? Tegelikult nii üks kui ka teine. Musta seinaga vitriinide süsteem on ajutiseks koduks tumedatele esemetele. Siiski ei ole siin eksponeeritu eranditult musta värvi ega isegi mitte tumedat tooni, kuigi näituse pealkiri lubab mustaks pidada kõiki Suurgildi hoone väikeses saalis eksponeeritud ehteid.

Must on hoopis mõttelaad, olemus – ideede ja inspiratsiooni kaev, kust on ammutatud Kadri Mälgu valikul ja palvel kokku kogutud ehtekunsti imelised teosed maailma eri paigust. Siinkohal tuleb jalamaid loobuda arusaamast mustast kui üksnes kurbuse, kurjuse, kahtlaste tegude, pimeduse ja depressiivsuse värvist. „Just musta” must on vähemalt samapalju, kui mitte rohkemgi lootuse, sügavuse, läheduse, meenutuste, ilu, mõtiskluse ja leidude must. Maagilise veenmisjõuga juhatab ta heitma pilku siin nii avalikult, isegi paljastavalt laiali laotatud lugudele.  Näituse pealkirja inglise keeles lugedes viitab „Just must” eelkõige seesmisele möödapääsmatule vajadusele anda kuju, vormida mõte, mis enne peast füüsiliselt väljasaamist rahu ei anna.

Näituseks koondatud ehtekunstnike loomingu valik peegeldab selgelt nihet ehtekunstis. Uuenduslikkus ja traditsioonilise, esmajoones kandja kaunistamiseks mõeldud ehte taandumine autori kontseptuaalset sõnumit edastava teose ees kõlab näituse „Just must” kandva akordina. Mitte kehakaunistused ei ole need, mis ootavad vaatajat mustas toas, vaid eelkõige vaikselt jutustatud lood nendele, kes soovivad kuulata. Isiklikud, intiimsed jutud, kunstniku sosistatud sõnum talle olulisel teemal, mis ei ole mõeldud üksnes sisemonoloogina helisema, vaid dialoogiks valitud keelt mõistva(te) inimes(t)ega. Kes leiab siit üles oma loo, see on muidugi loo füüsilise kandja näol leidnud endale ka võimaliku kaunistuse või koguni kaitsja.

Just isiklikku laadi jutustused näivad seda ruumi valitsevat. Ehte nõudliku kuju on saanud analüüsid ja kokkuvõtted kunstniku kogemustest, painavaile või ka lihtsalt otsivaile küsimustele leitud vastused, intrigeerivad mõtted, naer ja joovastus – inimese teekonnal kogunenud pagas. Nende lugude näitamise kohtki ju viitab sellele, et hetkes nähtav ja kombatav toetub alati millelegi, mis esmapilgul nähtamatuks jääb, kuid ometi alati kaasa räägib. Oma loomult inimese lähedale kuuluvatena kutsuvad „Just musta“ ehted kuulama end lähemalt, vahetus isiklikus kontaktis.

Niisiis on Suurgildi hoone näitusesaalis eksponeeritud ühtse nimetaja alla koondatud uue ehtekunsti valik. Näitusel osalevad autorid Eestist, Rootsist, Norrast, Soomest, Taanist, Inglismaalt, Koreast, Hollandist, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Hispaaniast, Itaaliast, Portugalist, Austriast, Šveitsist, Jaapanist, Austraaliast, Uus-Meremaalt – kokku 58 ehtekunstnikku 18 maalt. Päritolumaale ja erinevale taustale vaatamata mõtlevad „Just must” näitusel esindatud kunstnikud ühes liinis – või vähemalt on olnud nende loomingus hetki, mille jooksul loodud teosed kõnelevad ühte keelt ja hingavad ühes rütmis. Valdavalt koosneb „Just must” näitus autorite loomingust, kelle töödes on Kadri Mälk ära tundnud midagi igiomaselt tumedat, ent siin leidub ka mitu ehet, mis on spetsiaalselt „Just musta” kontseptsioonist innustust saanud.

Kõige üle valitsev paitava käega suur jõud on ulatanud just musta ja kõik selle nüansid lakkamatuks olemislaadiks Kadri Mälgule. Tema mustad ja tihedat laengut täis ehted kiirgavad enda ümber müstilisi mõtteid ja kirglikkust – need sõnumid näivad intiimsetena, väga-väga isiklikena, ent on ometi kõigi silme ette pillatud. Neist kiirguvat energiat näeb nii mitmeski teises „Just musta” ehtes.

Siin on mõtteid päritolust ja juurtest, mäletamisest, aga ka edasikestmisest. Akiko Kurihara, Gemma Draper, Helena Lehtinen, Ketli Tiitsar jutustavad igaüks omal viisil mineviku otsimisest ja selle kaasaskandmisest. Neist ehetest kiirgab soov mõista tausta tundes iseennast ja leida rada oma teekonna jätkamiseks. Xavier Domènech ütleb otse, et vajab kedagi, kes mäletaks. Omamoodi mängib ühest kohast teise mineku mõttega ka Ted Noten oma intrigeeriva „Hakkamasaamise koti” ja „Spermasõrmusega”. Need näivad esmapilgul ehk musta registrite keskel kohatult roosadena, ent sisaldavad ometi oma naabritega haakuvat irooniat ja mõtisklusi. Keegi ei saa olla päritoluta, igaühel on midagi kaasas.

Inimese pingestatud analüüs ja võib-olla teisel pool teadlikult tajutu piire kogunevad emotsioonid paistavad saatvat mitut „Just musta” kunstnikku. Tanel Veenre, Cristina Filipe, Birgit Skolimowski ja Ruudt Peters kõnelevad otsingutest enda sees. Keerulised sisevaatlused ja võrdlus ümbruskonnaga on ilmselt andnud vastuseid ja neid ollakse valmis lahkelt jagama.

Ka eraldatusest ja kättesaamatus kauguses viibimisest kõnelevad „Just musta” ehted. Üsna argine tunne: olla kõigest justkui eemal, mõistmise barjääri taha jäänud, omaette. Kas just nukker, aga mõnikord üksildane enesetunne, kui ümberringi voogav jääb kaugeks ja ihaldatud lähedus näib kuuluvat kuhugi teise, võõrasse süsteemi. Läheduse otsimisest või lähedase kaotamisest kõnelevad Claudia Costa, Maria Valdma, Francis Willemstijn ja Peter de Wit. Üksik must ja kummuv laiguke, läbi õhulise puitvõre kiirgav sisemus, oma musti kiiri justkui abipalves väljapoole ulatava võru kuju võtnud igatsus, tühjale ruudule vastanduv, ent sellest kinni hoidev keha jutustavad igaüks oma ainulaadsel moel kellegi või millegi juurde kuulumise vajadusest. Näiline juhuslikkus, mis külvab kuubedele tolmu, ei pruugi olla juhuslik. Kui keegi püüab su kuuereväärilt pühkida sinna sattunud kübemeid, kas on need kübemed juhuslikud või teadlikult asetatud nõelad kontrollimaks, kas kellelegi läheb korda su rinnale ladestunud päev? Peter Bauhuis on osavalt seadnud hõbedased tolmukübemed kangale püüdma mööda libisevaid pilke.

Õrnuse ja hapruse üle arutlemine on samuti osa musta registritest. Mõnikord vajab tuum püsimiseks kaitsvat kesta ning seda teavad väga hästi Maarja Niinemäe, Johanna Dahm ja Kiko Graziano Gianocca. Maarja Niinemäe kerge ja elegantne eebenipuust sõrmus puhkab telliskivist karbis, nagu õnnelik laps turvalises kodus. Johanna Dahmi loodud kuldsõrmus on aga oma kaitsvast kookonist välja pudenenud ning näib ootavat talle ulatatavat sooja kätt. Ringlemisest jutustav Kiko Graziano Gianocca kaelaehe paistab aga reipalt oma pehmest kestast rõõmu tundvat.

Aga siin leidub ka hoogsat lainetust. Peter Chang demonstreerib värvide rõkkavas jõulisuses elujaatust, seesmistest kihtidest pinnale kerkivat olemisrõõmu, julget ja julgustavat tuge, mille najal võib jagu saada ka kõige hallimast päevast.

Et osalevaid kunstnikke on „Just mustal” palju, on siin ehte vahendusel esindatud väga lai spekter inimlikke emotsioone: on vaprust ja vastupidavust, rünnakuga reageerimist, tugevust, usaldust, rõõmu ja kurbust.

„Just must” on tegelikult lausa kirju isiklikke teemasid avavatest kõnelustest.