Tallinna Filharmoonia avakontsert ja millega üllatab uus hooaeg
Vadim Gluzman vallo kruuser / eesti ekspress Hooaja avamine on tähendusrikas sündmus. Seda nii muusikutele kui ka suvega regulaarse kontserdielu järele igatsema hakanud publikule. Ja sellest, milline ja kuidas saab võetud esimene noot, kui hääles on esimene akord, sõltub ka hooaeg.
Tallinna Filharmoonia uue hooaja avakontsert noore andeka dirigendi Risto Joosti ja särava viiuldaja Vadim Gluzmaniga rõõmustas Tallinna Kammerorkestri ammuseid austajaid ja pani uue hooaja märgi maha.
Ameerika heliloojate teostest koosnev kava „Ameerika visioonid” peegeldab Tallinna Filharmoonia ja orkestri kontseptsiooni tutvustada publikule harva esitatavaid teoseid, kusjuures neid eksponeeritakse kõrvuti tuntumate lugudega. Ning kõiges selles pole mingit eklektikat. Antud juhul oli valik väga loogiline: Ameerika muusika läbilõige aastatest 1936–1978, Ameerika helikunsti kolm palet.
Kontserdi avas Samuel Barberi ilmselt kõige populaarsem teos „Adagio”. Nimetatud helitöö on kirjutatud keelpillikvarteti ühe osana ja seatud hiljem orkestrile. Keelpillid esitasid selle lahkumiskurbusest ja taagana lasuvast nukrusest kantud hilisromantilise teose õrnalt ja puhtalt. Risto Joosi väga peene tajuga fraseerimise juures torkab silma loogika ja läbimõeldus, dünaamilistes üleminekutes aga nüansi rohkus.
Kui Samuel Barberi „Adagio” viis meid oma läbitungivalt ängistava meloodiaga unistuste ja millegi pöördumatult kadunu sfääridesse, siis John Adamsi „Shaker Loops” tõi kuulajad hetkega maa peale, julma ning hingetusse reaalsusse tagasi. John Adams on üks esimesi minimalistide esindajaid ja tema „Shaker Loops” (1978) üks selle stiili etapilisi teoseid. Kuigi praegu, 30 aastat hiljem, on Adamsi muusikat raske kindlatesse piiridesse paigutada. On ju tema muusika selle aja jooksul teinud läbi palju muutusi ja tegelikult hoidub Adams ka ise igasugusest sahteldamisest ja määratlemisest.
„Shaker Loops’is” kasutab autor muusikalist materjali, mis oli varem kirjutatud keelpillikvartetile Wavemaker. On huvitav, et teose pealkiri haakub nii muusikalise terminiga „triller” kui ka ususektiga „shakers” (värisejad). Nimetatud usulahu esindajad jõudsid USAsse XVIII sajandil. Adamsil aga oli võimalus neid lapsepõlves jälgida, sest ta kasvas üles nende koloonia läheduses. „Iga kord, kui möödusin poisikesena nende askeetlikest majakestest, püüdsin ette kujutada, mida küll pidid sektandid oma riituste ajal tundma, et need muidu nii karmid inimesed äkki oma Loojaga ühendusse astudes religioosses ekstaasis värisema hakkasid,” on meenutanud autor. Teine sõna pealkirjas „loops” (silmus) viitab pidevalt korduvale materjalile ja selle kaudu teose kompositsioonilisele ülesehitusele. Tunnistan ausalt, et ma pole minimalismi austaja, aga seda küllaltki osavalt, originaalselt ja meisterlikult konstrueeritud teost kuulasin tõelise huviga.
Risto Joosti peenelt ja oskuslikult juhitud orkester suutis selles muusikas, kus kõik põhineb rütmil, edasi anda nii helipildi närvi kui elavat pulssi. Kõla sünkroonsus, paindlikkus ja intonatsiooniline puhtus paelusid nii, nagu võib paeluda rituaalne protsessioon või rongi liikumine, tormaku see kas või eikuhugi. Kuuldavasti oli kõnealuses esituses ka mitmeid ebatäpsusi ja vääratusi, aga ma ei pea end selle muusika eriliseks asjatundjaks ning seetõttu hoidun ka liigsetest kommentaaridest. Luban endale vaid tsiteerida Gidon Kremeri sõnu ta raamatust „Ülemhelid”: „Minimalism – mis tundub või ka on tõesti lihtne – nõuab esitajatelt maksimaalseid jõupingutusi”.
Kontserdi teine pool kulges Leonard Bernsteini muusika tähe all. Ameerika muusika üks tuntumaid heliloojaid, dirigent, muusikalise selgitustöö tegija ja legendaarne isiksus – kavandas oma „Serenaadi” kui Platoni armastusteemaliste filosoofiliste dialoogide muusikalise väljenduse. Teos esitati esmakordselt 1954. aastal Veneetsia festivalil, soleeris üks XX sajandi väljapaistavamaid viiuldajaid Isaac Stern, orkestrit juhatas helilooja ise. Sellest peale on „Serenaad” paljude viiuldajate repertuaaris. Vadim Gluzman ütles, et ta „jumaldab seda muusikat” ja esitab seda erinevate dirigentide ja orkestritega küllaltki tihti. Muide, suurt rolli Gluzmani vaadete ja muusikalise mõtlemise kujunemisel mängis just maestro Isaac Stern. Noorel Gluzmanil oli õnn kohtuda ja suhelda Sterniga peaaegu 11 aasta vältel, kuni maestro surmani 2001. aasta septembris.
Vadim Gluzman on virtuoos selle sõna parimas mõttes. Tema jaoks ei esine tehnilisi raskusi, kuigi on raske öelda, mis ta mängus suuremat mõju avaldab: kas tema viiuli kõla ilu ja õilsus – Gluzman mängib 1690. aasta stradivaariusel, mis enne kuulus Leopold Auerile ja mille praegune omanik on Stradivaariuseühing Chicagos – või ehk ekspressiivsus ja lai emotsiooniskaala, tämbriline rikkus või interpretatsiooni sügavus ning sisukus.
Vaimustav, kuivõrd hästi sobisid kokku (nii rütmiliselt kui ka tundeskaalalt) solist, dirigent ja orkester. Sellise tasemega orkestrid võivad „noodid ära õppida ja mängida ilma igasuguse vaevata. Aga leida ühine hingamine, tabada ühist muusikalist keelt on juba raske. Täna see õnnestus. Muidugi oli mul veidi kurb, et Eri Klas, kellega oleme mitmeid kordi koos musitseerinud, ei saanud juhatada. Aga Risto Joost – ta on vaimustav dirigent. Täna hingasime me tõesti ühes rütmis,” tunnistas Vadim Gluzman pärast kontserti. Ja soovis Eestisse veel esinema tulla.