Sündmused leiavad aset ikka inimese peas, mitte rahakotis

 

Tiit Palu: „Veel ei ole märke publiku vähenemisest, kuid see võib juhtuda.” Tiit Palu: „Järgmiseks hooajaks kavatsen panna tiksuma ühe võimsa pommi, millest praegu rääkida on veel vara.” ERAKOGU

Endla teater alustas uut hooaega 13. septembril  Riias Balti teatrifestivalil, kus mängiti Kalju Komissarovi lavastust „Kangelane”. Kuis läks siis Lätis hooaja avamine?

Kui meie festivalile jõudsime, olid lätlased ja leedulased oma tükid juba ära mänginud. Meie päralt oli Daile teatri tohutu suur lava, mis meie lavastuse kujunduse jaoks oli hea, aga näitlejatele ebamugav. Rahvast oli umbes nelisada inimest ehk siis alla poole saali. Festivalil olekut ei märganudki me enne lõpetamist, kui mõlemad Eesti trupid ja käputäis lätlasi kogunesid kuskil keldris, et žürii otsuseid kuulata. Mulle meeldis žürii inglasest esimehe leebe iroonia kõigi lavastuste suhtes. „Kangelase” kohta ütles ta: Balti rahvaste saatus on olnud nii õudne, et ta mõistab meid, kui selliseid asju teatris teeme. Saime ühe peapreemiatest, audiovisuaalsete lahenduste eest, mis minu arvates on täiesti ära teenitud, sest meie helijuht Janek Kivi ja valguskunstnik Margus Vaigur on viinud oma valdkonna tipptasemele.

 

Mida annab, tähendab teatrile esineda väljaspool koduseid riigipiire, võõral laval?

Meie trupi  noortele  näitlejatele oli see esimene kord välismaal mängida. Külalisetenduse-eelne sagin, sünkroontõlge, teistsugune reaktsioon on kindlasti õpetlik kogemus. Üllatas, et lugu soomepoistest pole ainult meie ja soomlaste lugu, vaid ka sakslaste ja idaeurooplaste lugu. Berliner Festspiele kunstiline juht pidas vajalikuks kutsuda meid Berliini. Samuti võttis meiega ühendust Toruni festival, mille teemaks ongi ju ida ja lääne kontaktid. Peagi tuleb „Kangelast” vaatama ka suur Soome teatritegelaste delegatsioon. Huvi on sinnagi jõudnud.

 

Olid ka ise Riias, kuna teed „Kangelases” kaasa. Kas Balti teatrifestival  on su meelest oma sisulise õigustuse leidnud või peaks selle festivali kontseptsiooni üle pead murdma?

Välismaal käia on tore ja iga festivalikutse on auasi, aga selle festivali mõte on ebaselge. Need, kes nägid ka Läti ja Leedu lavastusi, ütlesid, et millestki ühendavast on raske rääkida. Kahjuks polnud näitlejatel võimalust teiste riikide lavastusi näha.

 

Laupäeval, 4. oktoobril jõuab Endla lavale Andrzej Saramonowiczi hormonaalne komöödia „Testosteroon”, kus seitse meestegelast. On see lugu meeste muredest või rõõmudest? 

Selle poola näidendi lavastab Enn Keerd ja mängivad selles ainult mehed. külalisena teeb kaasa Raivo Rüütel. Teatrijuhina loodan sellest menukit, teksti lugenuna arvan, et kui näitlejad panevad sellesse avatud struktuuri sisse ka oma hoiakuid ja mõtteid, võiks sellest saada vajalik lavastus nii tegijatele kui teatrikülastajale.

 

Ise oled võtnud lavastada Gogoli „Revidendi”. Kas eesti teatris on aeg jälle revidendi-teemaks (mäletame ju, kui aktuaalselt kõlas omal ajal Baskini lavastus)? Miks siis – kas Eesti ühiskond pakub mõtteainest, mis kõlksub kaasa Gogoli näidendiga?

Ma pole teinud ainsatki klassikalavastust. „Revident” on nii rikka kontekstiga materjal, et püüan ühe veel välja mõelda. Eks näe siis, kuhu ta paigutatakse. Mis puutub hetkelisse aktuaalsusesse, siis see on alati olemas nii suurel määral, et otsevihjeid pole vaja.

 

Millise tee oled valinud alanud hooaja kujundamisel?

Oluliseks pean, et teatri sees ei tekiks paanikaosakondi ja eri rindeid. „Raha ei ole” kõlab nii võimsa imperatiivina, et ei viitsi vinguma hakata. Pealegi ei tea keegi, mis tegelikult toimuma hakkab. Veel ei ole märke publiku vähenemisest, kuid see võib juhtuda. Teeme paar lavastust vähem, hoiame truppi ja meeskonnatunnet. Eelmise aasta repertuaari mängimine uuslavastuste kõrval aitab selle hooaja kindlasti üle elada. Selle aja peale peaks olema selgunud tegelik olukord. Meenutan, et 90ndate alguses, kui raha oli samuti vähe ja publikut samuti, ei tehtud mitte vähem, vaid hoopis palju rohkem uuslavastusi. Uue aasta esimesed lavastused on Margus Kasterpalu „Hingede öö” Karl Ristikivi romaani põhjal. Mina teen „Raimondsi”, mille haagin kunagise „Raimundiga”. Andres Noormets lavastab Urmas Vadi preemia saanud näidendi „Ballettmeister”. Ilmselt teeme midagi ka suveks.

Muidugi mängime edasi eelmise hooaja õnnestunud asju, teiste seas Heiti Paku lavastatud Stoppardi „Rock’n’rolli”, Noormetsa lavastatud Martin Alguse „Janu” ja minu lavastatud Wrighti „Ma olen iseenda naine” Raivo E. Tammega kõigis osades.

Jõuludeks lavastab Andres Noormets lastele „Saja-aastase lapse”, kus näitlejad mängivad eesti laste laulumänge läbi aegade. Niisiis on kavas mitu asja eesti omadramaturgiast, lisaks lavastusi vajalikest žanritest. Jätkame nii nagu varemgi: lavastajad teevad kokkulepitud piiranguid järgides seda, mida nad teha tahavad. Sellest saab kokku pilt. Järgmiseks hooajaks kavatsen aga panna tiksuma ühe võimsa pommi, millest praegu rääkida on veel vara. Selge, et kitsenenud tingimustes saame kutsuda vähem küalislavastajaid ja -näitlejaid.

 

Pea kõik teatrijuhid on seni säästueelarve kontekstis meedias suhteliselt alandlikult teatanud: küll me toime tuleme, pingutame püksirihma, kui vaja. Millised muutused toob Endlale kaasa riigitoetuse vähenemine? Millest peate loobuma, kui üldse?

Peamised sündmused leiavad aset ikka inimese peas, mitte rahakotis. Me ei saa teha asju, milleks on vaja soetada kalleid riistu. Kõik muu on võimalik. Sellist arutelu, et muidu tore mõte, aga kas see ka publikut toob, pole olnud. Mõtleme ikka nii, et publik vaatab häid lavastusi meelsasti.

 

Teatritegelaste mainet on kulka ümber vahutanud ajakirjandus mu meelest kahjustanud –  need muidusööjad, kes riigi raha eest mööda maailma ringi reisivad.  Või ma eksin?  Mis tunde see sinus kui teatritegijas tekitab?

Olin imestunud, et kuuma teema ajal ei võtnud sõna keegi näitekunsti sihtkapitalist. See oleks olnud vajalik. Vankumatult usun, et rahajaotajad on erapooletud oma ala spetsialistid, kes teevad ühiskondlikus korras ränka tööd. Minus tekitas see lugu teatud mõttes nn revidendi-tunde.