Ado Eigi 26. VIII 1938 – 28. I 2008

28. jaanuaril suri 69aasta vanusena arhitekt Ado Eigi. Eigi looming haaras erinäolisi kümnendeid arhitektuuris, ta käis kaasas postmodernismi vormimuutuste ja murrangutega, pidades alati silmas arhitektuuri ülesannet luua paremat elukeskkonda. Ado Eigi sündis 26. augustil 1938. aastal Rakveres, 1957. aastal lõpetas ta Rakvere I keskkooli. Sellele järgnesid lühikesed otsingud EPAs (1958) ja TPIs (1959) ning õpingud Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis 1959–1965. Juba kooliajal asus ta ametisse toonasesse suurimasse projektibüroosse Eesti Projekt, kus tema olulisim töö oli uue Raadiomaja projekteerimine koostöös kolleeg Jüri Jaamaga. Raadiomaja (valminud 1972) oli omas ajas mitmes mõttes eriline hoone: klaasfassaadiga ja rippseina matkivate ribidega esindas see Eestis harva rahvusvahelist stiili modernismi, moodsalt mõjus ka mustade klaaspaneelide ja valgete vaheribide kontrast, mis võis möödakäijale luua opkunsti-laadse efekti. Samas oli maja kohandatud nõukogude ehitustehnilistele võimalustele vastavaks, sest tavapärase alumiiniumist fassaadisüsteemi asemel olid püstribid betoonist. Siseruumis oli tähelepanuväärne väljast abstraktse tumma mahuna mõjuv valge saali osa, kus katusakende rida lõi ootamatuid valgusefekte ja mille otsaseina kaunistas Enn Põldroosi pannoo. Kahjuks on oma aja nii iseloomulik interjöör praeguseks peaaegu hävinud. Teised olulisemad suurobjektid Eigi tolle perioodi loomingust on hilismodernistlik Haapsalu kultuurimaja (1975), kus eri mahtude liigendamisega on arvestatud hoone asukohaga vanas linnakeskuses, ja punasest tellisest ning aatriumruumidega Tihemetsa sovhoostehnikumi kaubanduskeskus (1976).

Aastatel 1973–1989 töötas Ado Eigi Kirovi näidiskalurikolhoosi poolesajaliikmelises projektibüroos. 1970. aastad olid Kirovi kõrgaeg ja teenitud kapital suunati kiirelt ehitusse: üksteise järel valmisid hooned nii kolhoosi keskuses Viimsis, Tallinna kesklinnas kui mujal Eestis. Nende hoonetega muudeti lühikese ajaga eestlaste ettekujutust ihaldusväärsest elukeskkonnast ja heast elust. Ado Eigil oli siin juhtroll ja Kirovi arendustest sai tema nõukogudeaegse loomingu kõrgpunkt. Eigi projekteeritud on Haabneeme staadion ja lasketiir (1975), kaubanduskeskus (1976), ravikeskus (1979) ja lasteaed (1983); Kirovi esindushoone Tallinnas Pärnu maanteel (1978) (praegu on seal Westmani pood); Kirovi ühe osakonna keskus (1980–82) Peipsi äärses Omedu külas ja kalurite maja Kakumäel (1987). Paljude majade sisekujunduse tegi arhitekti abikaasa Niina Eigi. Kirovis töötamise perioodil tehtud hoonetes kajastub ka toonane postmodernistlik murrang Eesti arhitektuuris. Kui Viimsi ravikeskus on modernistlikult range, lintaknad vaheldumas kontrastsete betoonmahtudega, ja staadionitribüüne katab hilismodernistlik sakmeline betoonist varikatus, siis lasteaed esindab postmodernistlikku vabadust kasutada kogu arhitektuuri ajaloo vormisõnavara. Ajakirja Ehituskunst esimeses numbris kirjutas Eigi ise veel valmimata lasteaia kohta, et „uus korpus peab kujunema sümboliks – „võlulossiks muinasjutumaal””. Kõikidele stiililistele erinevustele vaatamata on Kirovi perioodi hoonetel siiski ka üks oluline ühisosa: unistus ja veendumus parema elukeskkonna loomise võimalikkusest arhitektuuri kaudu. Sama eriline kui oli lasteaia muinasjutulisus oli ka nõukogude depressiivsetele akendeta haiglakoridoridele vastanduv Viimsi ravikeskuse õhuline aatrium, mida kaunistasid taimed ja kunstiteosed; eriline oli kogu Kirovi keskus, mida püüti kujundada tervikliku ja teistsugusena kui reaalsus lubas. 

See püüdlus parema elukeskkonna poole jätkus ka 1990. aastatel tehtud majades, nüüd juba Ado Eigi oma arhitektuuribüroo töödes. Vilmsi tänava kortermajas 1993. aastast on teisel korrusel, kahe trepikoja vahel, ühine suur laste mänguruum, selle taga on poolkaarja klaasmahu alla projekteeritud talveaed. Siin peegeldub iseseisvusaja alguse kujutlus elust uues Eestis, enne kinnisvaraarenduse miinimumi ja kõrgustesse tiksuvat ruutmeetrihinda, ettekujutus vabadusega kaasnevast mugavusest. 1990. aastate II pooles valmisid Eigi käe all mitmed büroomajad, kõige arvukamalt aga tegi ta oma viimasel loominguperioodil elumaju. Märkimist väärivad siin ridamaja Kloostrimetsas Põldma tänaval (2003), kus Eestis üsna haruldaselt on osa kortereid läbi kolme korruse, suure ateljeelaadse ruumiga kõige peal; ning saadiku residentsiks projekteeritud valge neomodernistlik villa Meriväljal Lauri teel (2005).

Oluline osa Ado Eigi tegevusest oli seotud arhitektuuri publitseerimise ja mõtestamisega. Ta kirjutas arhitektuuriülevaateid ja arvustusi Sirbis ja Vasaras, oli ajakirja Ehituskunst üks algatajaid ja esimesi toimetajaid (koos Ain Padrikuga) ning asutas 1993. aastal koos Enn Rajasaare ja Kalle Vellevoogiga arhitektuurikirjastuse Solness. Viimase väljaannete hulka kuulub Eesti juhtiv arhitektuuriajakiri Maja, mille esimene toimetaja oli Eigi, samuti aastaraamatud „Projekt ja ehitus” ja „Arhitektuuripreemia nominente”. 

Ado Eigi oli arhitekt, kes hindas nii arhitektuuri tegemisel kui sellest kirjutamisel tõsidust ja soliidsust, tema majad näitavad aga usku arhitektuuri võimesse muuta keskkonda ja selle kaudu meie igapäevast elu.

Austatud ja armastatud head kolleegi, sõpra mälestavad