Lummav duo Norrast

Lembi Mets

Henning Kraggerud pressifoto  

Norra keelpillimängijate musitseerimisest saab kuulaja ikka ja jälle kaasa erilise võlutunde. Peale loomuliku talendi ja enesestmõistetavalt suurepärase kooli pakuvad viikingirahva pojad ja tütred kirgast, kristallselget ning vahetut kõlamaailma. Kas on klišeelik väita, et Norra looduse suurejoonelisus ja puhtus jätab oma jälje igasse seal sündinud helisse ja ka selle heli ettekandjasse? Pühapäevane pärastlõunakontsert Estonia kontserdisaalis sundis taas sellele mõtlema.

Henning Kraggerud on 35aastane üle Euroopa tuntud viiuldaja. Afišilt ja bukletilt vaatab vastu naeratav nooruk, lavale astub siira lapsenäoga noormees, keda võiks pidada ka poole nooremaks. Naeratus valgustab tema nägu iga kord, kui ta vaatab saali või oma partneri poole, tundes rõõmu suhtlemisest nii inimeste kui helidega. Pianist Christian Hadlandil on vanust alles 25 aastat, kuid kavalehe andmetel on ta praegu „üks paremaid klassikalisi pianiste”. Veider väljend, aga peene kunstnikuga on tegu tõesti. Ta on andunud muusik, kes valab tunded otse klaverisse, ja kõik väline näib talle võõras olevat.

Mozarti Sonaat klaverile ja viiulile B-duur KWV 454 haaras kuulaja hetkega oma lummusse. Et Kraggerud on innukas improviseerija ja ka helilooja, läheneb ta igale teosele vahetu inspiratsiooniga. Tema muusikaline ning kõlaline mänguvabadus jättis tunde, nagu oleks seesinane Mozarti teos sündinud just praegu ja kohapeal, ning küllap see teatud mõttes nii oligi. Ümberkäimine rütmi ja tehniliste võtetega algul jahmatas – see oli ikka harjumatult piirideta. Kuid vabadusega harjub! Lõbusad ricochet’-käigud ja tungivad pidurdused tempodes meeleolu muutmiseks sundisid varsti endalt küsima, miks tuleb tihtilugu Mozarti loomingu esitustes taluda metronoomilikku rütmikainust, kui põhjendatud vabadus on ometi nii elav?

Pianist Hadland jäi ettekandes siivsalt tagaplaanile, tuues oma partii võlud välja kerguse ja peenusega. Ette rutates väidan siiski, et romantilistes Griegi ja Francki sonaatides jäi Hadlandi partii liigselt viiuli fooniks. Tal on palju öelda ning ta on fantastilise tehnikaga suurepärane ansamblist, aga lihtsalt liiga vaikne ja nii toetab ta partnerit vähem kui võiks (ja ilmselt ka tahaks). See-eest ei mänginud ta kordagi üle, mis on tegelikult haruldus. Juurde panna saab ju alati, samas kui piano-võimetus pole üldjuhul ravitav.

Griegi Sonaat viiulile ja klaverile nr 1 op. 8 mõjus värskelt nagu retk tuntud paika, millele osav giid annab uue näo ja osutab uue nurga alt haruldastele vaadetele. Iga teemakäänaku selles sonaadis tõid mängijad esile põnevuse ja kaasaelamisega. Esimese osa temaatika teatav fragmentaarsus innustas interpreete muutma üleminekuid tavapärasest veel kandilisemaks ning tooma esile eriti teravaid kontraste. Karakterid muundusid sekundi murdosa vältel nagu tujukas looduses, kus juhuslikult ilmuv pilv võib kaasa tuua äikese ja tuulehoog hetkega sasida hoolsalt seatud juuksed. Õieti jäi sel kontserdil mulje, et muusikat võib mängida ka ilma et protsessi juhiks sügav teoreetiline vormianalüüs. Satelliidifotol näeb kindlasti vähem detaile kui teekonnal läbi metsa, kus kunagi täpselt ei tea, mis ootab käänaku taga. Lõpptulemus Kraggerudi ja Hadlandi ettekandes oli lihtsalt võluv.

Kontserdiõhtu tipuks kujunes ootuspäraselt Francki Sonaat viiulile ja klaverile A-duur. Viiuldaja dünaamiline ja tämbriline diapasoon oli taas palju laiem pianisti omast, kelle partii oli sellegipoolest läbi viidud nõtkelt ning partneriga haruldases ansamblis. Ma ei imesta, et Henning Kraggerudi mäng on nii värvikas: Guarneri viiul, millel ta mängib, on helisalv, mille sisu võib panna pea ringi käima. Francki Sonaadis me ei kuulnud ainult viiulit ja klaverit, vaid ka vilepilli ja inimhäält, ning kõige ümber oli kirgas õhk ja lõputu avarus!

Lõpetuseks tahan öelda veel vaid seda, et ma vist pole kunagi kuulnud nii puhast viiulimängu. See puhastab kuulajat nagu hapnik ning annab kerge ja rõõmsa tunde.