ARHITEKTUURIBIENNAAL: Kohtume arhitektuuris

Triin Ojari

XII Veneetsia arhitektuuribiennaal. Avatud 29. augustist kuni 21. novembrini.      Tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali puhul rõhutatakse üldiselt seda, et üle hulga aja on näituse kuraatoriks tegevarhitekt ja esimest  korda on ta naine – Kazuyo Sejima Jaapanist. Sejimal on särav arhitektuuriaasta olnud: kevadel sai ta koos oma partneri Ryue Nishizawaga maineka Pritzkeri arhitektuuripreemia, äsja sai valmis uuendusliku vormiga Rolexi õppekeskus Lausanne’is. Sejimale eriomane habras, ruumi ning selle tajumise piire kompav käekiri on vajutanud selge pitseri ka biennaali kuraatorinäituse ideestikule, enda sõnul tahtis ta edasi anda arhitektuuris peituvaid võimalusi,  väga erilaadseid kogemusi. Nii tuleks Sejima välja mõeldud biennaali teemat „Inimesed kohtuvad arhitektuuris” („People meet in architecture”) mõista just kasutaja- ehk inimesekesksena, näitusekülastajale suunatuna, kui soovite – milliseid tundeid ja emotsioone on võimalik ruumiliste vahenditega temas äratada ja kuhu kunstiliselt sõltumatud vahendid arhitektuuri piirid nihutavad. Sejima sõnum on lihtne: aidata inimestel suhestuda arhitektuuriga, aidata  arhitektuuril suhestuda inimestega ja lõpuks aidata inimestel suhestuda üksteisega. Ja kõige lõpuks naljaga pooleks, aga kus tänapäeval ikka inimesed kohtuvad: näituse pealkirja võib tõlgendada ka kui kutset veebikeskkonnas elavasse ühisvõrgustikku nimega Arhitektuur ...  

Arhitektuuribiennaali Kuldlõvide jagamine pole kaugeltki nii glamuurne kui samal ajal alanud Veneetsia filmifestivali oma. Rahvast tuubil valgesse telki ehitatud lavalt hõigati preemiasaajate nimed mikrofoni ilma suurema tseremooniata. Nii sai Kuldlõvi in memoriam  jaapanlane Kazuo Shinohara, kõlavaim Kuldlõvi, elutöö oma, läks aga jätkuvalt arhitektuurimaailma ühele kuumemale nimele, hollandlasele Rem Koolhaasile. Viimane ei jätnud tänades muigamata, et ta saab elutööpreemia keset õitsvat karjääri. Koolhaas on seni olnud biennaalide tuntuim ignoreerija, seekord oli tema duubelbüroole OMA/AMO eraldatud peapaviljonis terve saal, kus büroo kaubamärgiks kujunenud iroonilisusega lahati vaieldavat  muinsuskaitset ning selle hiilivat võimuhaaramist üle maailma. Parima näituseprojekti lõvi valikul oli žürii truu biennaali üldisele vaimsusele ja seda tingimusteta: noore jaapanlase Junya Ishigami (kes on muide töötanud neli aastat Sejima büroos) taies „Arhitektuur kui õhk” oli keset saali rippuv imepeentest niitidest koosnev läbipaistev struktuur, mis aimas järele reaalset hoonet ning mis juba avamispäeval maha varises (hiljem taastati lihtsustatult).  Ei pea vist lisamagi, et Ishigami töö oli ka täiesti ebafotogeeniline – kuidas sa ikka õhku pildistad.   

Parima rahvuspaviljoni eest Kuldlõvi saanud Bahreini puhul hinnati näituse kontrastsust. Rikas idamaine kuningriik presenteeris klaasist uuslinnade asemel traditsioonilisi mereäärseid kalurionne, mis selga tükkivatele kõrghoonetele jalgu jäävad. Linna kihilisus, mis Tallinnastki tuttav. Kolm onni olid ühes tükis  näitusesaali toodud ning need meenutasid kuue aasta tagust hobupeldiku projekti nii mõnelegi eestlasele, kes otse Bahreini saali kõrvale olid oma väljapanekut avama tulnud. Üldiselt on maailma meedia tänavust biennaali kiitnud, sest maailmas, kus uusehituste finantseerimine on kokku kuivanud, peaksidki arhitektid keskenduma ümberehitamisele, taaskasutusele, vaatama olemasolevatele linnadele uue pilguga, ilma künismi või meeleheiteta.   

„Näitus pole sellest, kuidas majad välja näevad, kadunud on eelmise biennaali südantlõhestav vormitegemine ja halb skulptuursus. Ka pole see õpetlik, nagu seda oli üle-eelmine biennaal, mis mõjus seintele kleebitud raamatuna,” kiidab brittide Guardian: „Tänavune näitus on pigem sellest, mis võiks toimuda majade sees, puhtast ruumikogemusest. „Inimesed kohtuvad arhitektuuris” kõlab teemana kulununa,  veidi imelikunagi, ent nii Sejima väljendub. Ei saa kunagi kindel olla, kas ta lihtsalt kordab ilmselget või on ääretult sügav.”